Korra läinud Vintsi Rein Helme tampu pähklile. Võtnud suure vakase koti ligi ja läinud laupäeva õhtul varakult ära, et pühapäeval õige vara tööle hakata. Abulast Helmeni on 18-20 versta. Mõtelda, kus siis vanainimesel ahnust, nii kaugele suure kotiga pähkleid tooma minna! Tark tont ei võind niisugust asja ometi karistamata jätta. Rein läinud heinaküüni magama, et tee-väsimust puhata ja töö vastu jõudu koguda. Silmalaud hakanud just Reinul kinni vajuma, kui äkki kusagilt must mees küüni ripsepuu pääle ilmunud. Istunud sääl aga, pool hobuse looka suus, ja hakanud mängima. Sääl tulnud siis Mustjala rongitants, Hiiu-, Viru- ja labajalavalts. Kui üks tükk lõppenud, alatud kohe teist. Ei hingamist ega vahet. Vana Rein värisenud kui haavaleht, ei ole pöördagi julenud heinte sees. Kartnud, et kole pillimees juhtub kuulma, - on temagi patuse laul lauldud. Kui päiksekiired hommikul puulatvu ulatanud suudlema, kadunud ka saladuslik moosekant. Rein maast üles, kott selga ja kodu poole, ilma et ühtegi pähkelt oleks julenud puutuda. Nii ajas tont oma pilliga Reinu pähklimaiuse kus seda ning teist.
ERM 11, 33 (10) < Mustjala khk. - Theodor Vaas (1922).