1) Vanad inimesed rääkisid enne, et sõnajalg õitseb jaaniööl. Kis siis sõnajala õie ää toob, see saab kõik maailma õnned kätte. Sõnajala õie peab tooma südaööl, ja nii kaugelt metsast, kus enam kukelaul ei kosta. Kui nii ligidalt sõnajala õit otsitakse, kus veel kukelaul kosta võib, siis ei saa õit kätte. Aga kaugel metsas on kurjad vaimud ja need tulevad kohe kallale. Kis arg on, see ei saa sõnajala õit ää tuua. Üks poiss olnd julge, ütelnd jaaniõhtul tüdrukutele: "Ma lähen, toon täna ööse sõnajala õie metsast ää, siis saan kõik maailma õnned kätte." Läind kell kaksteist metsa, kus sõnajalad kasvasid, ja hakand õit otsima. Kui ta seal mändide vahel käind, kukkund häkiste männi otsast suur sahmakas ta jalge ette maha. Poiss ehmatand nii, et joosnd kohe koju ja jäänd haigeks. Olnd kaua haige. Küll ta kahetsend, et läind sõnajala õit otsima, ütelnd: "Küll ma olin torm, - kui ma oleksin kõik maailma õnned kätte saand, mis ma nendega ikka oleks teind!"
ERA II 260, 51/2 (9) < Märjamaa v., Puhatu k. - Emilie Poom < Loviise Paaks (1939).
2) Ennemuiste kuulnud üks mees, et jaanipäeva öösel sõnajalaõied õitsevad. Kes sõnajala õie leiab, saab rikkaks. Mees pidanud seda juttu meeles. Mõelnud ise, et "tarvis kord õnne proovi; mul kasvab sõnajalad siisamas toa taga; lähen, toon sealt ühe õige ära, ega selle tee peal ju ära eksi, pealegi mõistan ma kavalust." Mees võtnud niidikera, sidunud niidi ukse lingi külge ja läinud siis niidiga sõnajalgade juurde. Leidnudki sõnajalaõie. Pistnud õie tasku ja hakanud jälle niiti kerasse kerima, et sedaviisi koju ukse juurde jõuda. Aga oh õnnetust, keegi võtnud niidi ukse küljest lahti ja viinud seitse versta üles mäe peale suure kuuse otsa. Mees kerib ja kerib, aga koju ei jõua. Hommik on käes, päike tõuseb, aga kodu veel kusagil. Viimaks jõudnud mees suure mäe otsa. Tulnud sealt alla, suuri vaevu saanud siiski koju, sõnajalaõis taskus, ja selleläbi saanud mees väga rikaks.
ERA II 210, 59/60 (3) < Tõstamaa khk., Seliste v., Kavaru k. - A. Valtenberg (1939).
3) Kunagi üks karjapoiss olnud härgade karjas. Härjad" kadunud aga ära, küll poiss otsind, aga asjata. Äkki aga kõik nägematud asjad muutunud nähtavaks, härjad leidnud poiss üles ning olnud väga imestanud selle üle. Koju minnes, võtnud ta viisud jalast ära ning sõnajalaõis kukkund viiskudest välja.
Kange mees piab saama sõnajala õie omanikuks. Mingu jaanilauba öösi metsa, vasaku jala kannaga tõmmaku ring maha ja istugu maha raamatut lugema. Kui kell 12 lööb, siis akkavad sõnajalad õitsema. Noppigu ringi seest ja mingu minema. Suur kära ja müra on küll selja taga, kuid ei tohi taha vaadata.
Suured härgsõnajalad piavad õitsma, kuna kõik teised ei õitse.
ERA II 179, 351/3 (28-30) < Pilistvere khk., Kabala v., Meosaare k. < Vändra khk. - August Tekko < Anna Tekko, s. 1854 (1938).
4) Korra katkunud üks naene oma pojaga metsas sõnajalgu. Poeg võtnud oma korjatud sõnajalad selga ja hakkanud koju poole minema. Korraga kuulnud ema, et poeg teda hüüdnud: "Ema! ema!" Naene jooksnud metsa ääre poole, kust poeg koju poole läinud. Poeg olnud juba metsast koguni kaugel põllu peal, kust tee koju viinud. Sel silmapilgul, kui naene omalt kohalt, kus ta sõnajalgu katkunud, poja hüüdmise peale ära jooksnud, langenud sinna üks suur puu maha, ja just selle koha peale, kus naene oli olnud.
E 46285/6 (172) < Rõngu khk. - Hermann Lell < E. Lell (1908).
5) Noorkuu esimesel päeval korja maasikalehti, pane hulka üks sõnajala-leheke ja pane need kinnisesse klaaspurki kuivama. Ei või kuivatada päikese-, kuu-, tulevalgusel ega soojas. Kuivanud lehist valmista vöö ja pane see kas ümber keha riiete alla või peale, - siis ei puutu sind ükski loom, ei hunt, uss, hull koer jne. Loomad kartvat vöö lõhna.
E 82862 (22) < Hargla khk., Mõniste v. - Joh. Kasak (1933).