Minu isaisa olli kord oma seltsimehega jahi peal. Käind nemad terve pääv otsa mööda metsa, aga püiki kedagi. Jäänd siss öösiks metsa, Suure laane ääre, vastu lagedat jäetand sood teind omale tule maha; võtnd, mis neil olnd suhupüstet, ja küliti tule ääres maas aeand head juttu. Na enne pooltööd, nende aru järele, äkiste kas metsest või soost või kust see olnud, aga suur ilus al'l täkk seisud nende vastu teesepool tuld ja soetand oma külge tulepaistel. Meestel ea nõu kallis; ei tohe teeneteesega rääkida, aga seda märkavad mõlemad ära, et see mette obune ei ole. Püssid olnd neil küll laetud, aga tinakuulidega, ja õbekuuli põle neil olndki, kellega üksi tonti lasta võib, — tinakuul teda ei võta. Ea nõu aitas. Mu vanaisa võtnd, lõikand oma kampsuli eest ühe õbenööbi ära, ammaste vahel mulind ta natuke ümmargusemaks, et püssiraua sisse läinud, ja sellega kõmmutand obusele na esimeste jalade taha labaluu kohta. Pauk ja suits ja maailma müdin ja kabjaplagin kõland metsastki vastu, jäekillud virisend mööda kiilast eatist, mida obuse kabjade löögid laiali pildusid. Omikuni ei saand mehed silmagi kinni. Koedu aeal lassid natuke nahka silmale ja üles tõustes olli esimene asi: “Lähme vaatame, kus poole see metsik joosis.” Aga ena imet! Mette ühte obuse jälge kuskelgi leeda ega neid kuuldud eatse kilusi ka nähä kusagelt poolt!
Kes metselkja või aldja jällede peale juhtub, see eksib kohe ära, olgu metses või põllu peal. — Kord olli mu vanaisa oma seltsimehega läbi rääkind, selsel päeval sinna ja sinna jahe peale minna ja seal-seal (tutvad kohad) kokku tulla. Kes enne selle koha peale pidi jõudma, see oodaku teise tulekut ara, ja et teda kergem leeda, pidi vilistama mõnikord. Minu vanaisa mõistis esimese sõrme käära üle ammaste suhu pannes kõva vile anda, tema seltsimees aga panni mõlema nimetsõrmed suhu ja nende üle puhus ta niisama kõvat vilet Kui nüid teatud päeval mu vanaisa metses küll olli küttind ja juba väsind räägitud koha peale olll jõudud, ei olud seltsimeest kuuldagi. Ootas tema ja ootas, na et silm valge peas, aga seltsimees ei tulnd. Ta akkas vilega märki andma, et ta seal on. Esimese vile peale ta ei kuulnd kippu ega kõppu kedagi. Teese vile järele olli kaugel metsas üks nagu vile temale vastu. Ta ootas veel ja vilistas kolmandat korda. Nüid olli vile üsna selgeste kuulda ja ta mõtles tõeste oma seltsimehe teda otsivat, Nel'landa vile peale aga sai ta niisuguse vastuse, et ta ihukarvad kõik püsti tõusid. See olli nii vali ja kole, et ta enam ei julgend sinna seisma jääda ja viiendamat korda vilistada. Ta läks tasakesi koeo poole. Kuulis veel mitu korda seda innust vilet, aga ta temale ei vastand. Ta teadis juba, mis ühekorra sehuksest vilest saand olli.
Teene kütt olli teist kord ka nasamma pidand ootama ja vilega pidid üksteesele märku andma. Juhtund aga oopis, et teesel põle aega olndki sel pääval metsa minna, ja ku ta teese pääva olli läind ja sinna paega piale saand, põle tema muud leind kui oma vana seltsimehe püssi, riided ja pahamjala suur varvas olnd aga maas, Seltsimees olli nii metselkja nahkas ja muud ühtigi.
Koeo tulles läind mu vanaisa joonega oma paarimehe kottu läbi, et nähä-kuulda, kas ta kodu või metses on. Ja eks olndki õige, — mees olli teese pääva oopis linnas käind ja istus paergu kodu lõsna peal.
Mil näol metselkjas jahimehi on kiusand, seda ei ole ma kuulnd, muudku seda teadis isaisa küll, et ussikuningas vilistab. Ta olli kord Tõramu taga metsas sui aeges luusind. Korraga märkind ta, et rohe kahelepool maha tallatud, nagu oleks mõnda saepakku seal veetud. Kes seal sui aeal ja liiategi metsa sees seda võis teind olla? Ta võttis kätte, läks mööda seda loha edasi sinnapoole, kus rohe längus seisis. Ase olli üsna värske alles ja ta pidi ometi varsti midagi sealt leidma. Tõsi, leidiski midagi. See olli üks suur uss, nõnna jäme ku saepakk ja pikk — kolm sülda olli väike asi! Püss olli laetud ja ta mõtles: “Ma tahan sulle näedata!” Aga kus talle lasta? Ku keresse laseb, siis ei jää ta maha. Pähä on tarvis lasta! Õbekuuli panni muedugi peale ja akas tasaillukeste ligidamale nihkuma ja na, et pead nähä saaks. Viimati ühe kukepuupõõsa takka nägi, kus ta, pea püsti, mätta peal seisis, suur punane ari nagu mõne kukel peas ja silmad nii suured just nagu vaese mehe võikarbid. Sihtind siss talle otse teese silma sisse ja lasnd. Kohe olnd ilmatukange vile kuulda. Vanaisa pand plagama, nii kudas jalad võtnd. Pärast, kui ta jälle seal küttimas trehvand olema, läind ta seda kohta vaatama. Muud pole maas oind ku selgroots üksi. Ühe suure jämeda kase olli maha murnd selle suure valuga, kui ta lasta sai.
Minu vanaisa teadis mitu paika, kus inimesed pilves ilmaga-ja öö aeges aru ei saand, kus nad ollid. Neis paikus keerutas metsvaim inimese aru segamine ja segas nii ära, et päävad otsa ümmer ulkusid, kolm-neli korda vana kohta tagasi tullid ja mitu kord ööd metsas ära lonkisivad, ilma et kuskele vällä. oleks saand. Kord seltsilisega ära eksides käisid nad mööda metsa, kus ei rada ega märki neil ei olnd, kuhu poole minna. Kolm korda ollid vana koha peale tagasi juhtund, vanaisal olli imu täis juba marssimisest: “Parem magan ööd sii, aga rohkem küll edesi keima ja ennast väsitama ei läha.” Tema seltsimees aga tõendas kindlaste, et nüid just mõestab õiget teed leeda ja läks nii üksinda minema. Vanaisa talle järele vaadates pidi küll vägisi naerma, sest mida kaugemale ta seltsimees läks, seda rohkem pööris ta oma akatuse-sihist kõrvale, ikki paremale ja paremale poole. Kui ta juba silmist ära kadus, olli ta vanaisale juba külle peale jõund. Mõne aea pärast tulligi ka ringiga jälle tema juure tagasi. Siin imetsides kuulis ta, et ta põle sugugi otse sinnapoole läind, kuhu ta olli esiti märkind, vaid vanaisa nähes juba ringi akkand minema.
Kord olli jälle vanaisa üksinda jahe peal oma kahe koeraga, Õhta akkas kätte tulema ja ilm läks pilve; sellepärast akkas ta aegsaste koeo poole sammuma. Ku juba metsast olli vällä jõund külakarjamaale, olli pime täieste käes, aga ta teadis selgeste, et üle karjamaa minnes õueaia taha vällä piab tulema. Karjamaal kasus väike lepaviderik, ja kuuse-, männa- ning kadakapõõsad ollid leeda. Küll ta keis oolega edesi, aga karjamaast üle ta ei saand. Kesköö võis ammu mööda olla, kui ta viimati, puruväsind, põõsa ääre mätta peale maha istus, koerad tema ees, püss põlvede naeal, — nii uinuski magama. Korraga äratas teda kukelaul tukkumisest üles. Koit olli vähä välläs, ilm akkas seletama. Ta tõusis üles, et nüid omiti kuskele elumaeasse saada; ta olli üleni märg ja ele kui unt. Ja mis te arvate sest? Kümmekonna sammu taga olligi tema oma õueaid ja oma kodu kukk olligi, kis teda üles olli äratand. Selle karjamaa peal olli tema ja mitu muud inimest sagedaste eksitaja läbi ööd otsa ümmer lonkinud.
E 36757/62 < Suhhum-Kalee < Pärnu khk. — Jakob Mihkelson < Mihkel Mihkelson (1898).