Kõrra elänü üits tüdruguk, kes sakest mõtsan marju otsmen käünü. Üte lõuna-aal lännü ta jälle marju otsme ja võtten ajaviivitses tee pääle hernit kah manu. Mõtsan tullu tal mees vastu ja ütelnu: "Mia ole Mõtsa Matt ja tää kik ärä, kus kige parepest marju om. Tule miu järgi, mia näüdä sull kik ärä." Tüdruguk lännü kah ja mõtelnu, et ku mees mu ärä essüts, siss tule ma hernerada mööda vällä jälle. Mees lännü iki ja lännü pähle edesi ja viimäde jäänu üte suure kivi kõrva kurtme. Nüüd löönu ta jalage vastu kivi ja kivil lännü auk sisse, kust nemä ka alla lännü. All ollu just nägu uus ilm: taevas ollu maal pääl ja päe paisten kah. Hoone ollu pal'lu ilusebe ku siin ilman ja kik kotus ollu kenep.
Ku tüdruk uue ilma läbi vaaten, käünü ta päälmaa küll kõrra ärä, aga herne ollu maa sisse vajunu ja tema ei ole tagasi mõisten tulla. Tüki aa peräst, ku ta jälle vällä tullu, nännü, et herne kasunu, ja saanu ta kodu.
H II 58, 703 (1) < Karksi khk., Karksi v. - Vennad Hünersonid < M. Rebane (1896).