Mis paraegu inimesel viga liiku - nüüd ei eksi pime kah äm kuskile ärä, ku teed ja raad igalpool ees ja sihid viivad läbi suurde metste. Isegi sood tõmmatasse nüid raavega kuevass, nii et eenäle minnes pole äm vaja öhelt mättält teesele tantsi nagu vanast. Ku mea alle noor ollin, siss olli kõik eenäm usse täis ja unte pidi kah veel kartma, - nüidse aa lapsed pole unti näindki! Kord tullin noorest päst Vanaveskilt otse läbi metsa Kooliojale ja eksisin metsa ärä, mässasin mitu tundi ennegu väl'la sain, - olli suur palgimets nii mis elises ja tihnikud nii paksud, et ärä tüki läbigi. Kus see mets nüid on jäänd? - pal'lalt tukake veel järel, kõik põlluss tehtud! Ojagi kuevab nüid lagedal ärä, enne tulli vett Rääsälaanest mis kolinal, nüid pole seda laant änäm kuskil. Nüid korjatse kõik oksad ja raasud kokku ja arvatse kõik raha pääle, - kis seda enne varandusess pidas! Nüid ei tohe kuskile sõrme külgi panna, oled kohe varas, - enne ei keeland keegi metst võtta, vaata kästigi just võtta, et metsa koristada ja puhtamas teha. Mis oma sel'laga jõudsid kodu tuua, seda ikki võesid võtta; ku just obesekoormaga läksid vedama, no siss ollid nagu ülearu ahnitseja ja öeti, et varastamene. Aga mõisa või roonumetst mede aal vargust põlnd, - see olli nisamma ilma maksuta võtmene. Mea ei saa aru, kudas seda tohebki keeldä: kust see vaene inime siss peab saama? Näe, Tann Andres tegi vaestemajas tanne ja korve - ääd korvid ollid, kartulavõtmese aal kandis neid külä pääl ringi, - no kus temäl see mets olli, kus ta omale puid kasvatas või oksi ja juuri ostis? Mis ta muud tegi ku lonkis möödä mõisa metsi ja lõikus omale tavaari, - see olli ju temä amet ja temal olli aega neid tanne teha. Ei metsavaht üteld talle muud kedagi, ku et "Tan'n Andres, ärä oma piibunos'uga metsa põlema pane kueva aaga!" Ja ku siss Andres akkas irmuga kangeste sülgama, siss metsavaht naaris, et "põle ädä kedagi: sul omal rits öhes, küll sa sül'laga jälle tule ärä kustutad!" Aga nende sa1aküt'tega olli metsavahel küll ädä : mede valla peremed ollid ju peaaegu kõik kanged püssimehed ja käesid mõnikord karjakaupa kohe loomi ja linde laskmas - kas mu oma poesid vähä saani- ja kasukanahku on toond ja söögipoolist tirind! Mis sest linnust sitast suurt süia saab, aga vat see täädmene, et oma lastud. Põlnd poestel veel püksagi jalgas, kui juba oravid lassid ja rebäsid püidsid ja mõne jänesa memmele tõid. Korra lassid paganad nal'lapärast märki ja lassid öhe lõokse maha, - no siss mu süda sai täis ja põrkisin poistega, et metsamees ja metsaline on kaks isi asja ja süüta linnule ei tohe liiga teha. Ja sai sest metst pääle loome ja linde paelu muudki kasulikku raami - marju ja seeni, luude ja vihte, korve ja agu, palke ja risu - sa mõtle isi, et kõik mede elamene on ju puust, pal'lukest meil seda rauda voi savi voi kivi on, sementi ja sehandst sitta ei tund mede noorespõlves mitte keegi. Kõik ooned ja riistad ollid puust ja veel mehandsest puust! Kus ollid ikki vanal aal pa1gid, et mitu meest võta ümmert kinni! Ja ega siss raiumene nõnnasamma olnd - pidi kuntsi täädma, mis kuuga ja mis tuulega, mis aal ja mis moodi. Vaadati kangesti, et tulioksaga puud kuskil sihes ei ole: muedu pikne lööma põlema. Mõni ütleb jälle, et pikne lööma siss põlema, kui tuulepesa või - aga sihes olla, - mine tää, mea nõid põle olnd. Teesed ütlevad, et tuuleaaga pidama last läbi loppima, ku ta alla kuseb. Mede memm Karlale natike lantsitas - aedas ära küll selle kuseäda. Olli ikki 1aste1 teene elu ennevanasti - päevad otsa mets's. Karjatsed ja kõege til'lemad - puha metss. Sääl nad tegid tuld ja otsisid süia, küpsetasid ja mängsid, lõikusid mänguasju ja tegid peris tarbeasju kah. Küll ollid ikki lapsed vanasti meistrid ooI'mese [voolimise] pääle - mede aa maalrid ja kuntsimehed ei oska sinnapoolegi! Mis sea oskad samlast teha, aga mis mede aa lapsed samlast kõik tegid! Sammal olli meil pääpadi ja tekk, samlaga tegime sada imet metss mänges ja tõeme kodu kah veel sel'latäied seenä topmese jaoss ja lehmale alla, ku vaja olli. Pisiksest oksast lõeguti ja ooliti ilusid asju, tehti obesid ja pille - pikad pillid sõrmilistega ja puha. Kas sea mõestad kah kasetohust pasunad teha? Aga mea vada teen veel nüidki oma kangete sõrmega ja aan talle eli sisse kah veel, nii rinnutuss kui ma olengi jäänd. Vada selle piibu mea olen kah isi teind - ega ta sitt suurem asi põle, aga näe, ületee Johanil põle oma piipugi, liristab nisamma paprest lotskid. Mea vana inime käin nüid kah veel ikki pöhaba metsa mööda ringi ja vaatan, kui ilus sääl ikki puha on: puud ja põõsad, rohud ja lilled, linnud ja loomad - kõik nagu oma sõbrad ja sugu1ast. Mea olen pal'lu imestand, kui ääd ja kui targad nad puha on - pal'lu targemad kui uueaa inimest. Vaata näe sipelgapesa ja sipelgarada, vata siili ja oravad ja nirki, vata mesilindu või mistahes pisitillukest lindu - kui pal'lu küll inime nende igaöhe käest võib õppi! Ja kui ilus on mets, olgu ta suvel või talvel, - ikki sääl on oma mõnu. Lähme kasvõi paraegu metsa käima, mis te noored joosete ja rahmeldate oma tööga, aega eläda ja surra. Tule, ma viin su sihki mööda Iia [< Hiie] poole ja näitan, kui ilus on nõmm, ku ta õetseb. Sääl põle muud ku pal'las valge liiv, aga tule vaata, mihuke ilu sääl on ja mihuke elu sääl kihab pal'la valge liivatse nõmme pääl!
L < Kõpu khk., Uia t. - Oskar Loorits < Jaan Tisler, s. 1851 (1921).