l) Ükskord tuld üks mees ühest surnuaast ja surnukabelist mööda, ja kolm kurjavaimu või kodukäijat tuld surnukabelist väl'la ja kohe tee piale mehe ette. Ja old üsna alles tükk õhta piale, ei ole keskööaeg oldki veel. Ja üks kooljas või kurivaim taht kohe mehega võitlema akata. Mees põle kuskille piast ja akkand vasta koa. Mees visand ühe kurjavaimu maha, — juba teine tuld jälle omakorda. Mees visand selle koa maha, aga ei ühti paremat — juba kolmas tuld jälle. Mees old kaunis kõba mees, aga mis sa kol-mele ikke teed! Kesköö kukelaulusse old veel ulk aega, ja mees akand jo ää väsima ja rabeld veel kurjavaimudega. Mehel old jo hirm varaks ja mõteld kõiksugu mõtted aa. Viimaks tuld mehele meele, et Püha - Jüri on luband inimesi aidata, kui inime teda appi kutsub ja kurjavaimude kää ädas on. Eks mees ole hüind ühekorra;
“Püha-Jüri ja tema kutsid, tulge appi!” — Kohe selle hüidmese piale tuld üks lühikese alli riietega vanamees nagu välk sinna ja kuus hunti old koa. Püha-Jüri käskind kohe hunta kurjavaimusi ää murda. Kodukäijad hüppand küll üle valli surnuaeda, aga hundid võtt ikke nad kinni ja tõmmand lõhki, muudkui sinine vesi old aga taga. Siis mees soand kurjavaimude kääst lahti. Püha-Jüri üteld mehele: “Mina olen Püha-Jüri, kis hunta valitseb. Kui sa värsket tapad, ää siis oma hiategijaid ära unusta!” ja kadund isi ära.
Soand mihklepääva lauba. Mees tapp vana pruugi järel lammid, ja üks veike all hunt tuld ja istund õuevärava taha. Ei koerad ole teise piale ühtigi aukuma akkand nagu iga teise hundi piale. Peremees arvand kohe, et see Püha-Jüri koer on. Peremees ööld perenaisele: “Ega see pailu ole, kui ma ühe veikse oina talle annan?” Perenaine ööld: “Eks sa anna piale! Eks jumal õnnista meid jälle!” Mees and veikse oina hundile osaks. Soand teine oasta, — kus pere lammad toond kõik kaksikud ja kolmikud talled. Nanna oli jälle peremehel õnne old. Ei ole hunt ühte looma ega lammast murd sel aastal.
H II 67, 257/8 (1885) < Koeru khk., Vaali k. — Anton Schultz < Adu Kirilovits, 84 a. (1893).
2) Rahvasuus seisab vana muinasjutt, et surnud inimesed pidada tagasi käima ja elusaid inimesi irmutama, iseäranis nõiad, mis kodu tagasi käia, ja hundid pidada sellepärast olema loodud, et kääpaid ära süüa. Kord maganud üks mees heinaküünes. Sealt tulnud üks rootsi kääbas huntidega ja saanud küüne augu peal üles karata ja ise tänan oma head jalgu rootsi keeli: “Takvere tatasvoor!” Ja veel mitu korda ütelnud tema neid sõnu. Mees kohkunud esmalt ära, aga pärast võtnud tema südant ja saanud heinaangu kätte, virutanud sellega kääpale taka selga. See läinud kui tuhakott huntide kätte maha ja hundid söönd teda kohe ära.
Teinekord tulnud üks mees jõululaubäva õhtul Nõva mõisa kõrtsust kodu. Kõrtsi perenaene keelanud teda küll, aga tema ei ole sest kuulanud, vaid ütelnud: “Olgu küll kääpaid niipalju kui tahab, sest mina küll ei kuula!” Sel ajal oli veel igas külas kõrts, seitse tükki oli neid aga valdas, mis päris kõrtsid olid, ise veel külaperetes müüdi viina. Sest ka meie julge mees lootis, et “kui natuke maad saan läin, tuleb jälle kõrts, sealt võtan jälle julgust.” Aga kahju, esimine jaam oli pitk tee, kuus versta vahet, ennekui Veske kõrtsi sai. Selle vahe peal on aga kõik üks suur ja sügav metsatee, kus ka kuultsad kääpad sees elustasivad. Sealt metsast läbi tulles akas mees kartma. Korraga tundis tema, et temale visati otsekui üks nael umalaid selga kohinal. Ikka suuremaks läks mihe koorem, igatimoodi näitas tont ennast. Viimaks suure vaevaga sai tema üle rootsi risttee. Siis ütles tema: “Hundale, hundale!” Korraga olid hundid seal ja sõivad kääpa ära. Aga enne ei tohi mitte seda sõna ütelda, kui üle risttee saad, muidu söövad kääpad elusalt või viivad ära; aga üle risttee ei saada kääpad mitte.
H I l, 432 (14) < Risti khk. — T. Jaanipärg (1889).
3) Ka untest kõneldes pal'lu. — Nii lännu kõrd teomees Helme mõisast Kärstnasse kirja viima ööse. Unt tullu üsna ligi Helme mõisat mehele järgi ja kõndind kuni Kärstnasse temä kõrval, ilma talle kurja tegemede.
Kord tullu mees Pärnust voori päält, obene ei ole jõudnud sugugi vedada. Kaits unti tullu mõtsast vällä ja kõndin tõine tõispuol van-gert, Obene vedänu õige äste. Mees nännu, et ratta rummu sihest tullu nigu kass väl'lä ja lännu mõtsa. Mees saanu kohe aru, et kassimoodu loom tont ollu, kes meest tahtan kimbute, undi aga irmuten ta mineme. Nii om sis sellejärgi undi inimeste sobra ja tondide vaendlase. Ka neid juttusid tõendese vanakese kasvõi ihu ja enge juuren tõess.
Kui karjapoiss unti enne näge kui unt tedä, siss jääs undi suu kinne ja ta ei saa midägi kahju tetä; näge aga unt karjapoissi enne, ei jää ta suu mitte kinne ja ta võib lamba ära viia. Karjapoisil jäävät aga ääl mitmes päeväs kinne. Kui vast talvel külmäge ääl ära om, üteldes: “Sa olet vist unti nännu.”
H III 6, 57/8 (4) < Helme khk. — J. Veri (1890).
4) Kui viimane Eesti nälg oli, olivad ka hundid näljas. Karjapoiss olnud karja juures, hunt tulnud vasikat murdma. Karjapoiss näinud aga hunti ennem kui hunt teda. Karjapoiss hüidnud: “Külamees, tee lahti!” Hunt seda kuuldes annud teed ja läinud niiviisi karjast mööda. Teinekord olnud hundil lammas seljas; karjapoiss hüidnud: “Külamees, pool mulle!” Hunt visanud lamba maha ja läinud oma teed metsa.
Kord sõitnud mees linnast kodu. Ikka jooksnud üks hunt järele. Mees vaatand aegajalt tagasi piitsa plaksutades, hunt hambaid näidates. Viimate märkanud mees, et ta vankri taga põhilaua otsa pääl üks tarvitamata kivi on; ta võtnud ja tõukanud selle maanteele maha. Hunt võtnud kivi suhu, hakanud sööma. Nii jäenud hunt mehest maha, aga mehel tulnud meele, et versta viis hiljemalt sadanud kivid huntide toite olnud.
Kord ulunud hundid metsas, kihutes edasi. Läinud ühe küini juure, jäenud senna seisma. Tundide viisi hulunud hundid ümber küüni, kuna metsavaht vaatama läinud. Kõik vaatanud pisarsilmil saba liputades metsavahile otsa. Metsavaht saanud aru, et hundid kuradit taga ajavad, läinud küini peale ja hakkanud säel ümber tampima. Äkist kukkunud midagi kompsates küinilt maha, häelitsenud huntide käes “käuksti” ja hundid läinud oma teed metsa.
H III 31, 174/6 < Riia < Pöide khk.— Aleksander Valtin (1904).
5) Siukeetjä. — Üts mees olli vanast mõisast tullen Lageri oja veerde saanu ja näge sääl oja perve pääl ütte tuld paistvat. Kui ta sinnä manu tulli, sis nägi tema ütte musta meest tule veeren istvat ja suure saibaga tule pääl olevau katlan midagi ümbre segavat. Julge mees küsse mustalt: “Mida sa siin keedat ja sekat?” Must koste: “Siuge keeda, siuge sekä!” Mehel läts see hirmsas kuulda ja ta ütel: “Võeh, vaja minnä, Pühä-Jüri kutsike (soe') tuleva!'' — Niipea kui mees seda olli ütelnu, katte must mees, tema katla nink tuli ärä ja mehele es jää muud perra, kui hõperaha tükk, mida tema kui tulehüst katla alt piibu palama panda olli võtnu.
H I 6, 618/9 (186) < Vastseliina khk. — Jaan Sandra < Jakob Reedo (1895).
6) Üks kütt jäänd öösseks metsa ja teind omale puu otsa aseme. Öösse ärgand ta ülesse ja näind, et üks valge kogu tuld; vahel mökitand teine puki moodi, vahel jälle riakind inimese moodi: “Vapralle, Vapralle (pere nimi Vaskjala külas) sitsi (silku) soolama, naest vihtuma, lapsi peksma!” Kütt soand kohe aru, et sie kodukäija on, ja ööld puu otsast: “Un'dale, un'dale!” (lapsekeele: hundile). Kodukäija voadand ülesse ja mõeld, et kuu teda üleval undile soovib, ja ööld vasta: “Ide (lapsekeele: ise) un'dale, kuu ide un'dale!” Eks ole aga undid tultki ja kodukäija joost irmuga sellesama puu otsa. kus küttki old. Sial akand ta untisi ästitama: “Ästi, a'sti, paras, paras! Tahaksite küll, aga nää — ei soa ühti kätte!” Kui kütt tõmmand teisele ia komaka (võmmaku) selga, kodukäija kukkund maha ja soand kua untidest ää söödud.
Üks tiomies magand mõisa einaküinis ja näind selge kuuvalgega, kuda undid kodukäijat taga aand. Kodukäija pole maale (mujale) soand, joost sinnasamasse küini ja istund ülesse tiomehe ette augu suu piale. Undid vahtind ja püind küll all, aga põle kudagi kätte soand. Kodukäija torgand ikka vahel teise ja vahel teise jala august välja ja narrind unta: “Kuts, säh sie jalg,” ja “kuts säh sie jalg, jah võta! nää — ei anna kumbatki!” Eks tiomies ole pand teisele paugu kuklasse; kodukäija kukkund maha, ja undid terind teise kohe lõhki.
H II 33, 950/1 (22—23) < Suhhum-Kalee < Jüri khk., Rae ja Kautjala v. — J. Pihlakas (1888).
Huntidest kui kurjade vaimude murdjatest rohkeid jututüüpe ja teisendeid vt. O. Loorits, Liivi rahva usund II (1927), 82—129 (§ 111—114).