1) Ühel pühapäisel pääval läinud üks tüdruk metsa marju noppima. Metsas saanud ta teiste marjulistega kokku. Nad noppinud riistad marju täis ja hakkanud kodu tulema. Ehk nad küll eneste arvates kodu poole läinud, saanud nad ikka sügavama, pimedama metsa sisse, mis kordkorralt võeramaks läinud. Viimaks saanud nad lage koha peale välja. Nad istunud senna maha jalgu puhkama. Korraga tulnud hulk mehi metsast välja ja hakand tüdrukutega nalja heitma. Esite häbenenud tüdrukud, aga varsi saanud nad julgemaks ja hakand ka naljatama. Poisid olnud väga tüdrukute meele järele, nii et lõbusa naljaga tähelegi pole pannud, et õhtu kätte jõudnud. Päikene olnud ju looja minemas, kui tüdrukud koduminemist meelde tuletanud. Poisid pole küll esite tahtnud veel neid lasta, aga kui tüdrukud ikka enam kodu kippuma hakand, siis ütelnud mehed: "Kui teie just nii väga kipute, siis ei taha ka meie enam teid kauem kinni pidada. Et teie aga siit metsast välja ei oska minna, sellepärast saadame meie teid kodu ligemalle." Igaüks mees võtnud ühe tüdruku käe kõrva ja, sammunud edasi. Hulga aega marssinud nad mööda metsa, ennekui metsast välja saanud. Lagedale jõudes ütelnud mehed: "Siitsaadik on meie raja, enam edasi ei või meie tulla. Teie aga tulge teisel pühal jälle seia metsa marjule, meie ootame siin!" Tüdrukud lubanud ka tulla. Mehed läinud metsa tagasi ja tüdrukud kodu poole. Kodu rääkinud need oma kokkusaamist võera meestega metsas. Teised ütelnud need haldjad olema, mida tüdrukud aga pole uskunud.
Teisel pühal läinud tüdrukud jälle metsa. Mehed pidanud ka sõna ja ootanud neid seal. Pääv läinud jällegi imeruttu mööda. Õhtu saatnud mehed tüdrukud senna kohta kus teiselgi korral ja keeranud sealt tagasi. Kui mehed tüdrukute silmist kadunud, leidnud tüdrukud ka kaks kõige nooremat ja ilusamat tüdrukut kadunud olema. Küll otsinud ja hüüdnud nad, aga ei midagi pole kuulda olnud muud kui metsa kohinat. Nüüd uskunud tüdrukud, et need mehed muud ei olnud kui haldjad, kes kaks tükki nende hulgast ära viisivad. Kodu rääkinud nad seda lugu teistele. Mindud siis metsa otsima kõige külaga. Aga mis ära, see ära, ei ole midagi leidnud. Need kohad olnud küll näha, kus nad tüdrukutega rohu sees aelenud, aga muud midagid. Kui otsimisest midagi ei tulnud, läinud otsijad kodu tagasi. Tüdrukutel pole aga sestsaadik kuskil rahu olnud, nad tahtnud ka metsa minna ja senna jääda. Ühel pühal läinud nad metsa ega ole enam tagasi tulnud. Külap võerad mehed nemadki enestelle jätsivad.
E 12152/4 (6) Ambla khk., Tapa k. - J. Ekemann < Miina Kleinmann (1894).
2) Üts pühäpäiv lännüvä poisi mõtsa marjole. Üts illos venne tütrik ollu mõtsan ja korjanu ka marjo. Poisi toda näten tahtnuva tälle mano minna, kõnnuva ulka aigu. Vaiel ollu tütrik näil ligi, vaiel veidi kaugemb, aga mano mitte ei ole saanu, niikaua kui joba õtak tullu pääle, tütrik kadonu silmist. Sis saanuva poisi veel arvo, et na omma väega kaugele mõtsa saanu, ja peräst saanu kolm päivä ulku ilma söömata, ennekui väl'lä saanuva. Seda olli mõtsa vaim - vai kes ta võõsi olla - tennü.
H III 28, 602/3 (13) < Võnnu khk. - K. Madisson (1897).
3) Teinekord, tulnud mõisast suvel, pühapäeva hommikul, astusin jalgtee pealt kõrvale, et maasikaid maast võtta. Hakkand kõdu ipoole minema, ei leia teed, - võeras koht; aga igapäev käisin sealt läbi, aga kodu ei oska minna. Tammusin poole päeva kodu ligidal, kuulsin kuke laulu, siis läksid silmad lahti, et olin mõni paarsada sammu kottu eemal. Rääkisin kodu juhtumisest. Isa ütles: "Sattusid metshaldja jälgede peale, siis tuleb silmade ette niisugune võeras koht." Tema olla ka korra niisuguse nägemise üle elanud kodu ligidal.
ERA II 179, 698 (74) < Harju-Jaani khk., Peningi v., Perila k. - August Hanson < Jaan Luik, s. 1887 (1938).