l) See lugu sündis nüid 102 aasta eest , kui mo isa alles 30-aastane olnd. See mees olnd talitaja, keind käskusi andmas mööda valda. Olnd kangesti pakane talv. Läind omiku välla ja kaevand, et süda kangesti raske. Õhtu söönd veel Vaharus ja rääkind jälle, et süda vaevas. Tahetud teda sinna öömajale jätta, aga läind ikke edesi. Vanasti Valgristil oli jo kõrts. Sealt 2 versta edesi suur all kott tee peal maas. Ta läind vaatama — tõusnd järsku üles, eks see olnd unt ja murnd mehe ää. Ta pole just täiesti surnd olnd, natuke elu olnd veel sees, kui Turvalepa mees Juhan Palm ja Paleverest Hiie-kortsu Jüri tulud reega. Nendel kerves kääs, saand veel natuke unti aavata, nii et see joosnd metsa, veretire taga. Mehed pannud sõitma ja Hiiel pesnd endid puhtaks, ja seda seepi ja käterätikut pole keegi enam tarvitand, kus nad endid pühkind.
Eks mõisast aetud siis mehed kokku seda ullu unti otsima. Läind senna tee peale, seal põle sest murtud mehest muud järel olnd kui verised tükid. Siis läind verejälgi mööda unti otsima. Verejälled viind Kaasiku Tamme õue. Tamme tüdruk toond kaevust vett ja koer keind järel, — eks va nälgas unt, see jälle koerale järele. Tüdruk saand teese kaelapidi koja ukse vahele, kus mehed ta maha löönd. Mehed lõigand undi lõhki, ei muud põle sees olnd kui suur köiesõlm. Palevere mehed läind senna ja üidnd: “Rumal unt, rumal unt!” No, siis mehed olnd küll ermu täis, põle julgend enam uksest välja keia, keind takkaväravast. Väike-Lähtru mõesast antud siis tükk lupja ja õue kõik tehtud lubjaga üle. Mõisnik and veel vana obuse, lagund ree ja ühe vana labidatüki. Undi keha aetud siis labidaga puusärki ja reega viidud metsa., kus kaks kubu agu põlema pandud ja rumal unt ära põletatud. See Kaasiku Tamme seal maandi ääres, eks siis pandud ka maandi kahe versta kauguselt kinni, käidud siis Marimetsast läbi. Obu pandud ka aresti, aga see põle rumalaks läind, see lastud siis lahti jälle.
Hiiekõrtsu Jüril unt oli koa nina ammustand. Tohter üteind, et seitse aastat pean sul rohuga elu sees, siis sured ära. Enni surma läindki ta rumalaks. Turvalepa meest oli rohkem kiskund, sellele tohter põle saand enam midagi parata.
ERA II 159, 728/30 (11) < Lääne-Nigula khk., Palivere v., Palivere vndk. — Enda Ennist < Viiu Preiberg, s. 1864 (1937).
2) 1820. aastal talvel sõitnud minu, nende ridade kirjutaja, vana isadeisa Daavit Vallner linna (Valka), Ta olnud Vallneride põlis-sugu Raadi talu pidajaks Vanas-Antslas, Karula Pikajärve alguses, milline järv 3 versta pikk, olnud siis 2 Kubija talu. Kubija talud on ammu maha lõhutud. Sääl pääl on samal kohal asunik Värdi Liba talund, Kubija poolt kuulnud minu eel-vanaisa Daavit Vallner tol öösel suurt kära ja karjumist. Keegi karjunud appi. Valgast tagasitulekul kahjatsenud mu esivanaisa, et ta ei ole mõttele võtnud linna-minekul Kubijale sisse minna kisa pääle, sest too Raadi Daavitil olnud püss linnaminekul alati reel. Isegi lauakirikusse minekul võtnud Daavit püssi kaasa, lootes kohata jõuproovile kriimsilmaga või karuga või kohata ilvest või muud kallist karusmantliga “meest”. Linnast tagasitulekul kahjatsenud küll vana Daavit, miks ta ei ole Kubijale sisse läinud. Tol öösel olnud Kubijal ristsed. Marususi külastanud sinna ja hakanud üht ristsel olevat vanameest räsima, Vanamees karjunud rehetares olevaid ristserahvast; “Tulge appi — susi murd mu ärh!” Toasolijad arvanud, et vanamees liiga rohke ristseviinast niivõrra purju jäänud, et näeb mõnda viirastust, või petab pidulisi sarnase loriga õue. Omakorda hüüdnud ristserahvas appikarjuvale vanamehele vastu: “Las murda!” Viimaks ajanudki hunt pää rehetare pajast sisse. Siis saanud ristserahvas aru, et vanamees tõelikult soega oli maadelnud. Susi tükkinud vanameest suust purema, kuid vanamees kangis talverõivis, ei ole jõudnud marususi rõivist läbi pureda. Vanamees olnud soe ilaga üleni märjaks aetud. Marususi tükkinud vanameest ainult suust purema, kuid niivõrra jõudnud ta ennast ära kaitsta, et mitte ühtki kriimustust külge ei saanud, ja marutõbi ei tabanud tood vanameest.
Kubija talust on marususi vissiste tõenäoliselt piki Pikkjärve mööda jooksnud, sest järve kaldal oleva, tol ajal Järepi talust (millise talust ainult nimi järel) viinud minu vanaisale (emapoolse vanaisale) täditütar, noor tüdruk, saatnud koolilast Niglõ tallu kooli (tolle talust nüüd ei tea keegi, kunas seal kool olnud). Sealt koolist tagasitulekul tulnud marususi ja sõtkunud tütarlapse lumme ja ajanud ilaga märjaks, kuid kahju või viga ei olla lapsele sellest midagi teinud. Marususi siis murdnud Karulas lõpmata, mis lõpptulemusel mõnikümmend inimest Suislepa valda ühe vana arsti juure sõitnud ja abi saanud. Teiste sõnade järel toodud too Suislepa imearst Karula mõisa. Too puhkunud ja lugenud leiva peale, ja kellele leiva sisse andnud (tõendab vanarahvas), saanud kohe terves.
Tolleaegne Karula õpetaja Peeter Friedrich Bornwasser on saatnud Masingi “Nädalalehte” tolle Suislepa imearsti juure sõitnute nimestiku. Kuigi õpetaja Bornwasser olla maininud, et marusoe puretud ohvrid olla kirikumõisa rehte kinni pandud, ei ole see õige, vaid kogu Karula vanarahva üksmeelne muistne 1820. aastast asetleidnud kurblooluse traagikast nimetus tõendab, et ohvrid panti Karula mõisa kivirehte kinni, kus korraldus tehtud marusoest purtude käte veresooned katki lõiku. Kurb ja hirmus olnud too surmamõistetute traagika: ükshaaval pistnud hukkamõistetud käsi rehepajast veresoone katkilõikajale välja. Inimesed hulunud, vandunud, palvetanud, ahastanud ning suurem jagu otsinud troosti jumalasõnast ja vaimulike kirikulaulude laulmisega läinud valmistama endid surmale vastu. Aga säälsamas, kui maruhäda peale tulnud, karjunud metsikult ja jooksnud reheparsi mööda, katkilõigatud veresoone tee tagant nirisenud
Tol päeval, kui kümmekond Karula inimesi marusoest hammus-tud-kistud, sõitnud Karuta kihekonnas Vana-Antsla Lilu peremees Teoviil oma poja Kasperäga Haruküla maale heinu tooma. Saanud Karula kirikust umbes 10 versta ära sõita Keevaseere kõrtsi lähedale, märkanud vanamees, et susi tormab tagant. Isa hõiganud pojale: “Kasperä, sõida sa mu hobõsõst mööda, susi tulõ rekke!” Nii toiminudki. Isa Teoviil Vallner, praeguse Lilu talu peremehe Iisak Vallner'i vanaisa, lasknud kummagil hobusel enesest mööda sõita, jäänud teele soe kohalejõudmist ootama, vabastades selleks reelt heinakoorma poomi, ja virutanud oma kohale tormava kallaletuleva marusoe poomiga maha. Nii päästis kuulus Teoviil Vallner Karula rahva hirmu ja õudsuse soe hirmust. Teoviilil ise häämeel, et nüüd saab toreda hundinaha, mida ta kodus ilusti sellelt ära “koorib.” Visanud looma rekke, Säält veel mõni kilomeeter oma heinamaale, — säetud isa pojaga hobusele koorem pääl. Tapetud susi jäänud ree pääle koorma alla. Koormat õhtupoolikul või õhtul tagasi pöördes läinud vana Teoviil poja Kasperäga Karula kirikukõrtsi tapetud soe liiku jooma. Kuid äpardust! Vahepääl olnud juba mõisast korraldus tehtud ja kuulda saadud, et Lilu Teoviil on marusoe ära tapnud. Korralduse põhjal käsutud hobune koorma eest lahti rakendada ja põletud taudi kartusel koorem ühes ree ja marusoega tükkis kirikumõisa nurmel ära. Mõningate kuulduste põhjal olla Teoviilile 9 rubla kahjutasu makstud. Marusoest purtude ja Karula mõisa rehes veresoonede katkilõikamisel surnud niinimetud “maruinemese'“ olla maetud Karula surnuaja Saarlase talu vastas oleva madalama nurka, milline sõtkutud. Künkaid kutsub rahvasuu “maruinemeste matusõ'.”
ERA II 180, 503/517 (6) < Karula khk., Karula v., Väheru k. — August Vallner < Juhan Vallner, 93 a. (1938).
3) Ütskõrd oose sõitsõ öütsivaht läbi mõtsa. Kõrraga tormas vasta suur susi. Öütsivaht kai, et ma aja õigõ hobõsõ tälle pääle. A' tiid kuss sat'tõ öütsivaht hobõsõ säläst maahha. Susi öütsivahilõ külge ja tood rääpmä. Viimate läts susi är, öütsivaht istsõ hobõsõ sälgä, kes ol'l kavvõndahe är paenu, ja sõitsõ kodo. Aigupiteh parast haava är. Paari kuu peräst jäi too öütsivaht haigõs ja läts marru. Öütsivaht panti rehetarrõ kinni. Sääl tä jpošksõ ja roökse suurõ valuga ja jüre parrõpuid. Ku maruhäda üle läts, siss ütel, et “är tee minno vällä laskui, ku mul maruhädä pääle tulõ”. Viimäte kooli tõõnõ är. A' vetä too susi siss maruh ol'l, kes tedä sääl rääpse.
ERA II 186, 36/7 (15) < Rõuge khk., Haanja v., Voki k. — Ludvig Raudsepp < vanaperem. Seim, s. 1875 (1938).