l) Kurat teinud hundi savist ja pannud selgrooks roika, südameks kivi ja silmadeks tulesöed. Hunt olnud valmis, aga kurat ei ole saanud talle hinge sisse. Ta läinud jumalalt nõu küsima, kuidas hundile hinge sisse saada. Jumal käskinud ütelda: “Hunt, tõuse üles, söö kurat ära!” Kurat läinud tagasi ja hüüdnud: “Hunt, tõuse üles, söö jumal ära!” Aga ei ole saanud hinge sisse. Hüüdnud siis lõpuks, nagu kästud, — ja hundile tulnud kohe elu sisse. Ta tõusnud silmapilk üles ja a) murdnud kuradi ära või [teises redaktsioonis] b) hüpanud kuradi kallale ja ajab teda siiamaani taga.
Üliõpilase A. Laane seminaritööna koostatud jututüübi normaalredaktsioon, mis on tuletatud 147 eesti teisendi põhjal talvel 1939 (vt. ligilisatud levingukaart, hiljem täiendatud).
2) Kurivaim teind undi aavast. Võtnd aavapaku käde ja teind senest eesele undi.
ERA II 254, 220 (8) < Emmaste khk., Emmaste v., Muda k. — Enda Ennist < Aadu Siig, s. 1861 (1939).
3) Vanal hallil ajal, kui Jeesus veel maa peal elas, elli ka üks joodik vanapoiss, kes igaühte inimest hundiks sõimas, olgu ta kes tahes. Ükskord tuli ta jälle purjus pääga kodu poole: tee pääl tuli talle tundmata mees vastu. Kohe sasinud ta temal rinnust kinni ja hakanud vanduma: “Mis sa, kuradi susi, hunt, hulgud, kas sa mulle viina ka ostsid!” Võeras mees, kes keegi muu kui Jeesus oli, ütles: “Kui sa mind hundiks sõimasid, siis ole ka esi hunt!” Kohe laskis joodik käpikalla ja hunt oligi valmis. Et hunt joodikust olla saadud, siis ei puutuvat ta mitte joodikuid.
E 13787 (2) < Võnnu khk., Alakilgi — Jaan Rootslane (1894).
4) Hunt on vanakurja sõiduloom. Tormab hunt karja sisse, nenda kui mitu kord juhtub, et ta karja sees edasi-tagasi jookseb, suu ammuli, ja ühtigi lammast ei putu, — siis istub tal vanapoiss seljas ja ratsutab lustisõitu. Tuleb hunt teed käies vasto, siis on hea õnn. Libahunt ehk suend on inimesest ära nõiutud hundiks, Pärishundil on üheksa mehe süda, ühe mehe jõud.
Kurat ehitas kord ühe elajakuju üles; kujule pani ta luuavarre selgluuks, luud jäi sabaks. Jumal viskas paljale luukerele kasukatüki, karvad väljapoole, peale, ja nimetas teda hundiks; selleperast on hundi seljaluu ilma paindumata.
Rebane on väga kaval. Põdrakütil olgo kirst, karu-kütil säng valmis.
H I 2, 572 (2) < Rõuge khk., Vastse-Kasaritsa k. — Jaan Orav (1888).