166. Hundisõnu

l) Metsä itti, metsä ätti, ega ärä laku lambatalle!
metsä armas halli kuera, Süö sina suosta sambelaida,
metsä kuldane kuningas, mädajärvest mätta,aida,
metsä kardane kasukas ! lebäjärvest lehte, eida!
Ärä sina puudu puikusiie, Suod olgu sinu soidella,
ärä kisu kitseohlu maad olgu sinu marada!

ERA II 200, 26 (26) < Kuusalu khk., Kõnnu v., Suurepää k. — Salme Lambot < Katri Jaakula (1938).

2) Metsa hulli, metsa halli, nina nirki mätta, asse,
metsa ilusa isanda, ambad ajaroika, asse,
metsa karvane kasuka! otsi muida oina, aida,
Kui sa kuuled minu jääle katsu muida karjatseida,
ja mu kalli karja jääle, murra muida mullikaida!
pista pea põesa, asse,

E 9403 (75) < Ambla khk. — Karp Kuusik (1894).

3) Hulgu, hulgu, hundikene, Lääd sa lageda väl'la peale,
töngi teeda, tömpijalga, suu laiali, silmad laiali, —
sombi suurta sooda mööda, su suu sula võista,
tigedad rägadad mööda, hambad meevahasta,
risti-rästi radada mööda! jooned joosku vastu põhja!

EKnS 19, 57 < Väike-Maarja khk., Vao v., Kiltsi Liivaküla — Arnold Dengo < Maanus Viit (1912).

4) Kiilusilma, viilusilma, ei sina näe minust ega mina sinust.
sul on tääda mööda minna — Susi seisku suurtes metsas,
solgites sooda mööda. kirik kui metsa keske, ella!
lase pikka laanda mööda, Lõhu [lõhki] lõualuud,
vastu põhjatuulta mööda! pihuks-puruks sääreluud!
Seal on sul söögid ja seal on sul joogid —

EKS 8° l, 873 (2) < Vändra khk. — V. Jürgenstein (1877).

5) Tohuju susi! ära putu minu pulli,
Söö soost sammelida, ära taha minu tallekesi,
mädajärvest mätta, ida, ärä sihi minu siga,
noori tamme võsusida, ärä kisu minu kitse!
ärä otsi minu hobest, Oh Jeesus Krist! Too siis vasine kepp,
ärä vahi minu varsa, Suska soe silma pääst vällä!
ärä levvä minu lehma,

E 55456 < Puhja khk., Kavilda v., Saare k., V. Peebo t. — Helmi Eller < Anna Kivi (1924).