1) Inimene, kes elatas end marjakorjamisest ja ka talvel müüs enda korjatud marju, ta toitis end "metsast". Kuid Eesti tiranniline valitsus ei lasknud enam neid töötada oma töö vaevast, kes isi metsast korjasivad ja turul müitasivad. Linnades tehti mõrtsukaline lõpp neile, nõuti liitrite tarvitusele võtmist ja pealeselle kaalude tarvitusele võtmist, mida kehval marjakorjajal ei olnud võimalik täita. Sest juba liiter maksis ühes tembeldamisega temal paari päeva korjanduse hinna, sellega ta pidi oma kõhu kõrvalt näpistama. Siis tuli kaalude nõudmine. See andis spekulantide kätte monopoli, ja vaene marjakorjaja pidi oma töö vaeva häbemata madala hinna eest turu liiakasuvõtjale maha müüma. Sest tal ei olnud ju kaalusi. See on pilt Sootsi, Laidoneri, Einbundi ja Pätsu valitsuse ajast. See oli linnades, kuna maal perepoegadest metsavahid neid taga kiusasid. Mingu talutööle, aga ärgu korjaku marju, oli nende ütelus. Aga seda jäeti tähele panemata, et maaomanikud, kes oleks pidanud oma taludes töötama, istusivad linnades kanseleides ehk töötasid vabrikutes kõrgemapalgaliste kohtadel, sest seasingid ja kanamunad, mida meistritele toodi, aitasivad palju. Ilma et oskust vaja oleks, pandi neid oskustööliste koha peale ja vaene pidi ikka kannatama.
MARJULISED. - Maal oli see töö enamiste vanaeitede ja laste töö, sest täie tervise ja jõuga töötajad tegid seda nii ütelda nalja pärast. Ja oli ka maal elukutselisi marjulisi, kes kevadel lillesi ja metsa rohutaimeid korjasivad ja linna tõivad. Talvel korjati vaiku ja kadakamarju, paakspuu koori ja muid aineid, mida linnas isiäranis apteegid ostsid. Ka kase taela ja teiste puude pahlu, mille keedised haigete tervendamiseks tarvitadi nii arstide nõuandel kui ka kodusel teel. Nii oli Äesmal kaunis rida mõisa veike-rentnikke, kes elatasid end sellega, ja neil oli igaühel oma kunde linnas, kes nende koorma korraga ära ostsivad. Ja nii mets tasus nende maalapikese rendi ja ka andis leivapalukesele lisa, mida vilets maalapike ei suutnud anda. Aga üks oli see saunikute püüe, et ei ole tarvis mõisat tunda kui kaks korda aastas. See oli kevade ja sügise rendimaksmise päevadel. Ja sellest tulidki maal Äesmal ja Ruilas ning ümbrusvaldades lille- ja marjakorjajate "seisus", kuna linnades elatasivad end üsna paljud vanad mehed ja naesed seenel ja marjul käies, mida nad turul isi oma korvidest müütasid. Nii et turul piki kaubamaja äärt oli trotuar ja see oli korvist-müüjate rida, kus naesed, kes isi maalt ja ka linnast käisid maal korjamas, oma kaupa ära müüsid. Mõnikord ka terve korv kõige korviga tükis, mida maal isi iga mees valmistada oskas. Ega polnud 30-40 aastat tagasi nii nagu praegu, kus noor peremees ei oska pütile vitsa ajada ega kartulekorvi punuda. Ei, sel ajal oli igaüks oma saunas isi meister.
ERA II 280, 437/42 (1) < Keila khk., Saue v., Aasmäe k. - Ed. Kriitmäe (1940).
2) Siis oleks veel märkida, et peale linnaturu olid seene- ja marjulistega alati tuttavad mõisaprouad. Härra nendega suurt tegu ei teinud, kuna ju mõisaproua oli ju ikka mõisa perenaene. Ja ikka, kui ei olnud võimalik linna minna, läks ja pakkus oma kaupa mõisaprouale. Ja ikka ei saadetud tagasi" ikka leidis vallas või mõisapopsniku naene omale ostja ja see oli mõisaproua.
Mõisaprouadel olid oma alalised marjatoojad ja ka osteti teistelt, isieranis ikka lastelt ja vanaeitedelt.
Kord Ruila mõisa vanem metsavaht Sooba vanames oli Äesma vallast eitede marjad korvidega puruks löönd. Eided läksid Ruila mõisa Breemi härrale kaebama. Breem kuulas kaebuse ära
ja kutsus Sooba vaname (Jaan Tomback) mõisa ja küsis: "Kas lõid korvid ja marjad puruks nende viletsate eidekeste käest?" Sooba vanames hakanud seletama, et tulla tulekahjusi ja muud kahju metsale; v. Breem öölnud: "Aga kui sa isi piipu popsid metsas, sest ei tule tulekahjusi? Ja sa ajad sealt kohalt ära ja teed inimestele kahju, kus ei ole sugugi keeldud minu poolt. Ja seal ei ole noort metsa, seal võib korjata." Ja käskinud minna naesi uuesti korjama ja öölnud, et proua Breem ostab korjatud metsamarjad isi ära. Metsavahi süda olnud küll täis, aga ei võinud midagi parata. Sest see kadedus, mis tegi metsjivahid hulluks: ei ta korjanud isi ega ei lasknud ka teisa korjata. Ja kui ka korjas, siis ega sa kõiki ikka ei saa endale korjata. Aga teist elada ei lase!
ERA II 280, 128/30 (6) < Keila khk., Saue v., Ääsmäe k, - Ed. Kriitmäe (1940).