1) Kütt läinud esimisel pühal metsa jahi pääle. Olli vilistand - püisid tulnud kaks tükki paraja laskmisemaa pääle. Kütt pannud püssi palgele, kõlanud pauk, aga püi seisnud ikka oma koha pääl. Annud teise veel - ei targemat ühtigi. See püi olli vilistand, siis tulnud teisi püisid, nii et puude oksad kõveras. Kütt lasnud veel mõnda, senikui haavled ja rohud otsas. Üks tulnud küll maha; läinud seda ära võtma, see lendand ka minema, jäänud sellest ka ilma. Kütil tulnud hirm pääle, katsund, [kui] koju saanud. Püid jäänud oksade pääle vahtima.
E 30408/9 (7) < Saarde khk., Jäärja v. - A. Kuningas (1897).
2) Kord läinud üks mees püha hommikul püssiga metsa tedremängil. Näinud - teder seisnud puuladvas. Mees pannud püssi palgele, lasknud - teder kukkunud poolesse puusse. Mees laadinud püssi ära, lasknud uuesti - teder langenud alumise oksa peale ja laulnud. Mees laadinud kolmat korda püssi ära ja kõmmutanud õige osavaste. Sellepeale lendanud teder ära ja öölnud: "Oleks sa mu komuluu katki lasknud, küll sa siis oleks pidand nägema, mis sa oleks saanud!" Mees läinud sellepeale metsast kodu ega ole pärast enam ühelgi püha hommikul metsa tedremängi läinud.
H IV 6, 474/5 < Kuusalu khk. - Johannes Esken < M. Tihane (1895).
3) Manglu Jüri Kodsamast läinud Kõrgeraba peale näppa laskma. Teinud tule maha, et näpid tule peale tulevad ligi. Ja see aeg olnud arvata kella 11-ne aeg. Aga natukese aja perast tuleb piinikeses riietes naisterahvas ka tema tule ääre. Ja see preili peeretab nii kõvasti, mis perse kärsub taga kohe. Tuli puhunud laiali, aga mees korjanud tuletukid kokku ja tuli akanud uuesti põlema. Siis tulnud hobune; see hirnunud nii, et kõrvust läbi käinud, ja kaapinud tule ääres ja läinud ära. Aga sellepeale tulnud vana mees, see loopinud kõik tuletukid laiali, aga mees löönud risti ette (see Manglu Jüri). Pidanud kirvega lööma, aga ei käsi ei ole tõusnud. Ja mees mõtelnud veel: "Teab, mis näitused need kolm võisid küll olla!" Ja sest ajast ei ole enam Manglu Jüri midagi läinud enam küttima. Ja veel tänini, kui keegi lihavõttepühade laubäeva öösel läheb linda ehk jahile, siis kohe näeb nägemist.
E 29114 (9) < Pilistvere khk., Kõo v. - J. Keller < M. Kärsten (1896).
4) Kolm põlve tagasi tulnud Kosu külast Lõppe meestest üks ülestõusmise esimese püha hommiku Mähuste Tudupeksi soodu metsiksemängu. Mees hulkunud mööda soodu kõige hommiku, ei ole mitte ühte lindu leidnud, mispeale ta viimaks siunama ja vanduma hakanud. Viimaks päevatõusu ajal, kui ta kodu tahtnud hakata minema, kuulnud ta kaugelt üht metsikse laulusahinat ja hakanud sinnapoole minema. Ligemalle jõudes muutunud laul justkui sea röhkimiseks, ja kuda rohkem ta edasi läinud, seda imelikumaks läinud healed. Viimaks kostnud suur kohin tale kõrvu, otsekui oleks heinasaadu veetud, ja juba paistnud suur must kogu mehele silma, kes hüüdnud: "Ma tulen!" - "Tule! Kes sa oled?" vastanud mees. "Ma tulen!" hüüdnud halgjas teist korda. "Tule! Ma lasen!" vastanud mees. - "Lase. Sääreluud on kõvad, ma tulen," kostnud jälle imelik kogu. Mehel juhtunud just õnne kohe hõbekuul taskus olema, pannud selle ruttu püssi sisse ja lasknud, mispeale must kogu lõhki läinud ja suur tulekera välja tulnud, kes hirmsa kohinaga Suru mõisa poole hakanud veerema ja seal ühe mehe ära tapnud, kes ka just parajaste sel hommikul metsiksejahis olnud. Mehele teinud see nõnda hirmu, et ta enam ilmaski pühapäevadel püssiga mööda metsa põle hulkunud.
E 3120/22 < Kuusalu khk. - H. Rebane. Sama vt. H II 47, 29/30 (3).
5) Kevadel, kui kõik linnud laulavad (mängivad), on ka küttidel mõnda lindu mängust, mis muidu koguni raske on, väga kerge püüda. Nii on ka meie maa suuremal linnul, mõtusel, mäng, kus teda püütakse. Mõtus mängib rabaäärsedes männametsades; tema mäng algab hommikul, kui koit tekkib, kuni päikese tõusuni; sel ajal on teda kõige parem püüda. 70 aastat tagasi käis Toris üks taluperemees Tori Suuremetsa raba servas seisva Pöörikaasiku metsas mõtusemängus. Et nimetadud koht talust 20 versta kaugel on, võttis mees mitme pääva jauks toidukraami ligi, öösel magas ligidal seisva nõmmekingu peal tule ääres, kust mänguhommikul püüdmas käis. Kui ta kord jälle, see oli lihavatepühade laupääva öösel, tule juures sirutas, tuli metsast üks valge hobune tule juure, ja sojendas ennast eest ja tagant, ümbertringi pöördes. Mees tahtnud teda püssiga lasta, aga niipea kui ta sihtis, nägi ta ehmatades püssiraua kõveraks enese poole pöördud olevat. Nüüd oli mehel hirm, et kes teab, mis tulema saab. Viimaks ometi kadund see hobune ilma häälitsemata ja midagi tegemata ära.
Teinekord oli jälle üks teine mees sellesama kingu peal öösel tule äärdes ka mõtusemängus. Siis tulnud metsast üks peenikeses riidis herra. Tal olnud ka õige ilus püss, kahe rauaga ja õbedaga üle joonistadud. Ta pannud selle püssi tule lähedal seisva puu najale. Ise tulnud tule juurde ja pöörnud selja mehe poole ning sojendanud ennast. Mees mõtles: "Kui ma tema maha lasen, saan ometi ilusa püssi." Tema püss olnudki tontide-kartuse pärast hõbedaga laetud, mis kõik tondid ja vaimud surmab. Nii tegi ta, võttis püssi ja laskis. Aga kui pauk käis, kukkus herra asemel üks riidenaru maha, kellest sinine suits välja tõusis. Mees läks herra ilusat püssi ära võtma, aga mis leidis ta? Toreda püssi asemel seisis kõver reemalk puu najal.
H II 21, 437/8 (2) < Tori khk., Viira - Jüri Tilk (1890).