1) Vanasti võis sel ajal tedre lasta, kui tahtis. Mingid keeldu selleks ei olnud, ei olnud ka seks piiratud ala. Igalt poolt võis lasta, aga riigimetsa ei tohtin just minna. Ja kus sel ajal oli lindusi kõiki nii pailu, jahimehi oli ka. Siis kui akati neid keelma lasmast ja muist võeti kaitse alla, sestsandik akkasid linnud kaduma. Kiivesi oli sii Purtsa soos niipailu, et kui sa sõnna läksid, kus viisid mütsi peast ära. Paljas kisa oli, karjusid pääle ki-vit ja ki-vit. Nüüd näeb veel mõne. Ja kui pailu korbid siis neid mune ära vädasid! Läksid aga lendes pesa poole, muna oli noki otsas nagu tuhlis. Kõik linnud on ju vähemaks jäänd. Neid pisiksi allisi tihasi oli jälle metsas üsna paksul, - karjusid pääle "siit-siit-siit saab, siit saab!" Nüüd näeb veel mõne arva.
Paras tedrelasmise aeg oli ikka enne päeva, koidu akatuses. Neid tappis siis iga mees, kellel püss oli. Heinamaaribe aegu olid mõisnikutel ikka noored tedred käe. Tedrest makseti suuruse järge kümnest kuni kahekümne viie kopikani. Viimati makseti kolmkümmend kopikad. Kõige rohkem tedri sõid Parasmetsa saksad ära, neid läks nendel vahest mõni liik mädaks. Aga kui sa sõnna läksid, tagasi ei saadetud, ikka osteti ära. Meite lapsed viisid vahest ka sõuksed kotitääved, et kaelad olid kahekorra pääl. Siis oli ikka mõisatütrukutel ea meel, kui sa viisid tedri: nee olid kerged puhtaks teha. Partisi, neid nad pidid ju ehmestest katkuma. Aga tedrel tõmmati nahk maha ja visati pinu taha kõige ehmestega.
Tedre poegi mindi ikka lasma enne päeva, käidi päeva läbi, - neid leidis ikka, koer otsis nad põesastest üles. Kevade aegu, kui tedred veel ei kudrutan, siis tehti koju ja oldi sellega metsas. Koju sai tehtud mustast riidest, oli tedrekuke moodi, valge sabaalune ja tiivasnukid. See pandi roekaga puu otsa, ise tehti all kuke äält. Kukk mõtles selle olevad teise kuke ja tuli seda oma piirist minema ajama. Ka seda tuli ette, et kull viis koju ära. Mool viis ükskord sii Purtsa metsas teise ära. Läks tükk maad edasi, siis lasi maha; ma andsin kullile paugu, pole pihta saan, läks nagu nool minema. Aga Jaanil viind ükskord koju ära Koigri jõe ända, sääl tõmban teise laiali.
Noorde tedrede aegu said tehtud iga puu okstest varjud. Oksad olid siis lehtsed ja tihed. Kukkede püüdmise aegu said varjud tehtud kadaka- ja kuuseokstest, muidugi ka männioksad. Mis aga ead tihed ikka olid. Teised oksad olid siis raagus. Varjus tehti kana äält, kukk arvas kana olevad ja tuli oidma. See oli siis, kui nad juba kutrutasid. Juribe aigu, see oli ikka see paras aeg lasmiseks. Pardipüüd see akkas jaanibest pääle. Partisi neid lasti omiku enne päeva ja päeva ka. Koer otsis põõsaste sihest üles ja ajas välja. Nee olid siis ikka noored. Vanu sai ikka aasta läbi lastud, kui aga võimalik oli. Siis kui ma Pamma koolis käisin, püüdis üks jahimehe poeg partisi õngega. Õnged olid taal kõrtsi aukus, sääl oli laialdane vesi ja partisi ka. Õngele pandi lihatükk otsa. Minu täeda ta neid saan küll ei ole. Aga isa olla noorespõlves niimoodi mõne saand.
Neppisi (korpitsakad) akati kevade kohe lasma, kui maa ära sulas. Lasti niikaua, kui nad sügise lendasid. Õhtuti käidi lasmas. Nepid lentsid ikka kasevideriku äärt mööda, sääl, kus teine mets oli madal ja teine kõrge. Nepitükk maksis kolmkümmend kopikad mõisas. Saksad panid ikka teised nahka.
Rahva seas on see lind tuntud ka valtsnipi nime all. Ta lendab õhtu pärast päeva ja karjub "sorr-sorr korpiits, sorr-sorr kor- piits !" Laialt on tuntud lause: "Läks va1tsnipi-jahile" - poiss läks tütruku poole külla. Sest minnakse ju ühel ajal nepijahilisega kodunt välja.
Põldpüüsi neid lasti jälle siis, kui lumi maha tuli, jaht akkas ikka talve tulekuga. Siis leidis nad üles, kui lumi maas oli. Jälle viidi ikka mõisa, kes ei tahtnud ise ära süüa. Need linnud on nüüd õige aruldased, täiesti välja suremas.
Ani ja luikesi neid sai ikka arva lasta. Siis es ole veel sõukest püssigi, mis oleks ane ehmestest läbi läin. See juhtus siis, kui need vahest kusagil järves ojusid, et põõsaste vahelt sai lähedale iilida. Paar aastat tagasi lasi Koiduvälja külast Annuse Villem ühe luige Koiduvälja arust maha. Ta näin, et muu luigekari magan loigu ääres ja üks oln ülal. Tema rooman põõsaste vahelt ligemale ja lasn selle maha, mis tunni pääl olnud. Luike pidade ikka tagant lasma, muidu kuul ei minne läbi.
Röövlindusi lasti muidu maha, nende eest minu aegu tasu makstud ei ole. Sai muidu maha lastud ja metsa maha vissatud. Kui jahiseltsid akkasid, siis akati nende küünde ja munade eest ka tasu maksma. Jahiseltsid need asutati juba vene ajal. Röövlinnud olid kullid, korbid (korpisi, neid on ete eluaja vähe olnud), varesed, kiitsakad ja pähkereedud. Nende pesad said ära lõhutud. Varesed ja kiitsagad vädasid pisikesed kana- ja anepojad kevade aegu ära oma poegadele. Korp see otsis jälle rohkem mune.
Linnujahil käidi ikka koeraga. Mõnel oli selleks ka eri linnu-, tedrekoer. See oli mõisnikutel. Minul seda ei olnud, käisin selle koeraga, millega jänest ja rebast taga ajasin.
Jahimehi oli sel ajal küll pailu. Aga elukutselisi oli siiski õieti vähe. Karja mõisas oli va Koiklam Riidu, ta elatas ennast jahist. Kui poln jahti, siis ta lõhkus mõisas kivisi. Ta käis läbi terve Saaremaa metsad ja rabad, sood ja järved. Vahest viimase otsa pääle käin isegi Hiiumaal jahil.
ERA II 276, 586/95 (l-2a) < Karja khk., Pärsamaa v., Linnuse k., Sepa t. - Aadu Toomessalu < Hendrik Tuuling, s. 1862 (1940).
2) Tedrejahile mindi nii koidu akatusel. Kuked tulid koidu ajal välja. Tehti sõuksed okstest varjud. Oksad pandi põõsa moodi püsti. Eemalt vaadates paistis justkui põõsas. Pandi segamine kadaka- ja kaseoksad. Sääl sihes oldi siis ise varjul ja kutsuti. Sarnast jahti peeti kevadel paaritamise ajal. Kes pole jälle kutsuda mõistnud, sellel oli jälle koju. Vaadati ära, kus puu otsas kukk laulmas käis, sõnna pandi siis koju üles ja lasti kojult, kui kukk sõnna tuli. Kukk mõtles kana oln ja tuli seda oidma. Kui kanad olid audumas, siis kuked ei tuln enam kutsudes juure. Kanu neid pole ikka lastud ühti.
Nädali pääle vanad jaanibed siis akati jälle noori tedri püüdma. Kui perekonna üles leidsid, siis tehti jälle vari ja mindi varju sisse (tedrepüüu varju kutsuvad inimesed ka tedreonnikas). Varjus tehti esimeseks poja ää1t, siis vana tuli juure, Kui sai vana maha lasta, siis sai terve perekonna käde. Pojad karjusid ikka uirat-uirat. Vana tegi jälle vastu kakk, kakk-naak, naak. Kui pojad juba suureks said, siis nad enam juure ei tuln. Siis nad lentsid puu otsa, kui koer nad lendu ajas. Koera seda nad ei kartnud. Siis pidi puu varju mööda minema, et lasta sai. Olid nii julged, et lase üks maha ja anna teisele veel pauk.
Tedred said mõisa viidud, mõisnikud ostsid ära. Makseti kolmkümmend kopikad kuke tükist, Tedri oiti vahest kodu nädal aega, et rohkem korraga viia. Hoiti keldris ja kajus. See, kes neid mõisa viimas käis, sai ikka ärra käest napsi ka rinna alla. Kõik korrad pole seda saand ka mitte. Soojade öödega me käisime ikka lasmas neid töölindusid. Purtsa väljal oli neid rohkesti. Torise väljal oli ka, aga vähem. Nee linnud karjusid ikka ööse "tee tööd, tee tööd!" Oh see vaene kõhunahk, mis sääl mätaste vahel roomates seda valu tunda sai! Pidi ju alati kõhuli maas ta poole minema: juhtus sind nägema, lendis kohe ära. Ja nee linnud nägid äbemata kaugele. Nii kaugelt poln püssiga taale midagi teha. Mõisnikud ostid, maksid tükist viisteist kopikad.
Röövlindusi neid tapeti ka. Kulli jalgade eest sai viiskümend kopikad. Varese ja korbi varbad maksid viis kopikad. Varbad viidi linna metsakansaleise, säält makseti ka raha. See saadus akkas nii mo keskmehe-eas.
Pardipoegi püüti ja kasvatati kodu üles. Ka metsanepoegi kasvatati. Esiteks peeti kinni, pärast olid lahti, tiivad lõigati ära. Aga kui sügise teised minema akkasid, siis tahtsid ka ära minna. Ma isegi kasvatasin ühe jääpardi üles. Ööse ta käis küla põllal söömas ja päevaks tuli koju jälle. Teise sui siis Kõrtsi Kaarel oli ta sii külatänavate suus maha lasnud.
ERA II 276, 597/601 (3) < Karja khk., Pärsamaa v., Linnuse k., Mäe t. - Aadu Toomessalu < Kustu Sinijärv, 73 a. (1940).
Linnujahist vt. veel nr. 33:1, 144:1, 189:1, 202 jj., 217, 220, 222, 223, 227, 230, 237, 241. Nurmkana-mõrrast Vt. nr. 203. Püü- jt, lindude vilest vt. nr. 202, 204:2, 205, 207.