Esmalt kevade, kui lumi maast ära lähab, hakkavad tedred puude otsas kudrutama - või kuida rahvasuu teistviisi nimetab - mängima, enamiste ikka üksikult, ja siis on neile raske ligi saada, aga siiski on vanarahvas vigurid ja kunstisi leidnud, kuida neid kätte võib saada. Kui tedred puude peal mängivad, siis pannakse seda hommikult tähele, kuskohal see on. Sinna säetakse siis tedrekoju ülesse ja isi jäädakse teisel hommikul sinna lähedale vahtima. Kui teder nüüd mängima tuleb, näeb koju, arvab selle teise tedre olevat, läheb sinna ja hakkab sellega tüli tegema ja kisklema, kuni jahimees talle oma püssiga tere hommikust vastu hüüab. Aga väha aega edasi suve poole, see on enne kui emalinnud hauduma hakkavad, koguvad tedred endid kuhugile lagedale kohale, päris maa peale kokku ja hakkavad siis seal mängima. Mõnikord leitakse seesugusest kohast, kus hea tedremäng on, 25, 50-100 lindu ja siis hüütakse selle kohta: seal on õige suur tedremäng. Selle sarnasest kohast on siis õige kerge lindusid ära lasta ja kätte saada. Nüüd vaadatakse koht ära, kus kõige ligidamal kõige rohkem tedresid mängivad, siis tehakse teisel päeval sinna üks oksadest maja, kuhu jahimees eestuleval hommikul alla pugeda võib. Tedred hakkavad siis koidu hakatusel mängikohta koguma, ja et nad enamiste üksikult lendavad, siis on jahimehel hea neid lasta. Kui ikka üks teder mängiplatsile lendab, laseb jahimees kohe selle maha, lendab teine, laseb selle kah, - nenda ikka edasi, kuni tedresid enam ei tule. Ka on see ülesleitud viis sellepärast hea, et tedred püssi pauku ei karda ega sellepärast tulemata ei jäe. Kui nad mängiplatsi lendavad ja leiavad sealt veel mõne mahalastud tedre, see teeb neile siis veel suuremat headmeelt, sest et nad isi alati tülitsevad ja kisklevad. Kui kaks, kolm ehk rohkem tetre korraga mängiplatsis on ja kui jahimees nendest ühe maha laseb, ei tea teised sellest suuremat midagi, vaid neil on sellest veel suurem heameel mängimiseks. Siis alles, kui jahimehel himu täis on, tuleb ta majast välja, korjab mahalastud tedred ülesse ja lähab ära. Sel viisil on siis võimalik tedresid mängist lasta. Isatedred lendavad, nagu juba nimetadud, koidu hakatusel mängiplatsile, ematedred lendavad jälle pisut aega enne päeva tõusemist. Ja siis sel ajal, kui ematedred tulevad, on isad veel õige vihased kudrutama ja ükstõisi kisklema. Päeva tõusu ajal peavad nad, nagu vanad jahimehed ja kütid ütlevad, pisut "kulli-aega". Siis selajal ei mängi ükski teder enam ja keik see mängikoht on nii vagune. See olevat sellepärast nii, kui tedred kulliaega peavad, sest siis lendavad selajal kullid mängiplatsi, et tedresid ära tuua; aga kui tedred vagusad on, ei leia kull neid nii kergeste ülesse. Mõnikord jäävad tedred kulliajaks sinnasama kohale peitu, teinekord lendavad nad jälle metsa laiali, tulevad aga lühikese kulliaja järel mängiplatsi tagasi, aga seekord enamiste keik ühekorraga, ja hakkavad vana viisi järel jälle edasi mängima. Nendaviisi kestab tedrede mäng peale päeva tõusu tükk aega edasi. Tedred ei jäta enne mängimist järele, ennekui mängimise aeg täitsa mööda on; see on siis, kui emalinnud juba hauduvad. Saab mõni kord teder mängi pealt ära hirmutadud, siis otsib ta omale ühe teise koha ülesse, kus ta hea mängida arvab olevat, ja hakkab seal siis jälle uueste mängimisele peale. Selle koha peal aga, kus kord teder mängimisest ära hirmutadud on saanud, ei hakka ta iialgi seal enam mängima. Tedred elavad enamiste soomaades, maisa- ja lehtpuukasumaades neid palju näha ei ole.
Tedremängi peale on jahimehed ja kütid õige himulised, niisama ka muude metslindude ja -loomade jahi peale. Ehk küll jahimeestel sagedaste neid päevi õige rohkeste ette tuleb, kui nad mitte ühte linnupoega ka ei saa, aga sellest ei küsi nad midagi, himu on neil sellegipärast suur, kui jahi peale saaks minna. Mõnedel näikse seesugune himu juba lapsest saadik sisse juurdunud olevat, ja veel vana halli mehena, kui küll enam jahi peale ta ei saa minna, aga kuuleb metsas jahikoerte haukumist, on tal siis kohe seesugune himu, et muidu teada tahaks saada, mis need koerad seal hauguvad, ja kui siis vahest seesugune veel metsas püssipauku kuuleb, siis näikse talle suu juba selle järel vett jooksvat. On sagedaste nähtud, et ka päris laisad mehed selajal, kui jahi peale minek on, endid õige erguks teevad ja nad jahi peale minnes suurt rõemu tunnevad. Ma olen vanu jahimehi näinud, kellel ka mõni viga jahitoimetustest külge on saanud: mõnel püssilaadimise juures laendik välja läinud ja sõrmed otsast ära viinud; ühel oli karu jala sääremarjad küljest ära närinud, ja mõnele on mõnda muud viga sündinud.
Mõtuste või metsiste mängimine on koguni isisugusem kui tedrede oma, millest meie siinsamas eespool oleme pisut jutustanud. Kirjutame siis ka niipalju, kui meie vanade jahimeeste käest oleme kuulnud, mõtuste mängimisest. Mõtussed hakkavad kohe peale selle mängima, kui lumi on ära läinud; esite pisut vähemalt, siis ikka kord-korralt rohkemalt ja paremalt. Vanad kütid ja jahimehed teadvad ja tunnevad juba metsast enesest ära, kuskohal mõtus mängima saab, ehkküll see palju raskem aru saada on kui tedrede mängimisekoht, ja kuulavad siis ohtudelt asja järele, nii et hommikul lindu maha lasta võib. Mõtuste täielik mängimine algab nii: jahimees lähab mõtusse mängikohale õhtult juba siis kuulama, kui päikene veel pisut kõrgel on, see on väha aega enne päikese loojaminekut, peab aga õige vagusalt kuulatama, sest mõtussed on õige ergud ja muidu võib mäng varsi nurja aetud saada. Mõtusse mängimise ajal on jahimehed ja kütid õige ergud ja ettevaatlikud. Mõtussed lendavad arvata päikese veeru ajal mängi sisse, enamiste ikka kaks: üks isa - ja teine emalind, kuna jahimees juba enne sisselendamist peab seal valmis olema ja ootama. Sagedaste on küll ka veel mõned nooremad isamõttused seal nii lähedal, et nad mängija lauluheale ikka ära kuulevad, aga mängida nemad ei tohi, sest et kõige vanem ees mängib ning nooremaid seda teha ei lase. Juhtub vahest nii, et mõni noorem mängima peaks hakkama, siis lendab esimene mängija kohe sinna ja tore sõda hakkab peale, nenda kas sule puru taga. Kumb siis võidu saab, olgu see kas vanem ehk noorem, see jääb muidugi siis edasimängijaks. On päikeseveerust pisut aega ära läinud, siis lendab vana isi ülesse puu peale ja hakkab seal laulma ning jääb ka sinna niikavaks kuni hommikuni. Jahimehed kuulavad siis seda järele ja lähavad siis hommiku mõtust maha laskma, sest õhtul nad ikka ei lase, kui ka saakski, sest mõtust himustatakse ikka hommikul lasta, sest siis olevat see palju ilusam. Hommikul hakkab mõtus koidu hakatusega ühes mängima, kuna jahimees juba enne koitu seal peab olema. Iga laulmise ajal saab jahimees arvata kolm sammu astuda ja peab siis nii püüdma, kuni linnule alla saab, siis võib lasta. Lähab jahimees mõtussemängi ja lähab temale kord õnneks mõtust maha lasta, siis hakkab seal jälle paari päeva eest üks uus isamõtus mängima. On vahest nii, et korraga mitu isamõtust mängimiseaset ja -kohta oma kätte püüavad saada, siis hakkab tüli või sõda, kuna aga ikka see mängijaks jääb, kes kõige kõvamaks sai ja teised ära võitis. Mängist mahalastud isamõtusseid on alati niisuguseid leitud, kelledel pead sulgedest paljaks ja pea isi veriseks on lõhutud, - eks see ole kõik tülist või tapelusest tulnud. Saab aga mõtus mängi pealt ära hirmutadud, siis hakkab ta jälle pisut teise koha peal uueste mängima. Mõtuste mängimise või laulmise healt ei ole kaugemale kuulda kui ainult kahe ehk kolme vakamaa kaugusele, ja sellepärast on ka sagedaste jahimeestel raske kätte saada, kuskohal mõtussemäng on, sealt siis see on tulnud, et sagedaste üteldakse: ei siin metsas mõtust ei mängigi. Kõige rohkem mõtuste mängimisi tuleb ikka vana kohtade peal ette. Mõtuste mängimine kestab niikava kevadeajas edasi, kuni emamõtussed hauduma akkavad; juhtub vahest nii, et mõnel mõtussel pesa raisku lähab ehk muul viisil otsa saab, siis hakkab see paar jälle uueste mängima. Pärismängimine on aga täitsa siis lõppenud, kui juba emalinnud pojad välja haudunud on.
On jahimeestel nenda mõtuste mängimisekoht ülesse leitud ja on sel aastal juba seal kord mõtussed mänginud, siis võib jahimees selle peale julge olla, et nad teisel kevadel jälle sealsamas kohas mängivad. On vahest nii, kui ühe metsatüki sees rohkem kui üks mõtus mängib, aga siis ikka nii kaugel, et üheteise healt ei kuule. Kui neid siis nii on, siis nimetadakse: "Seal on suur mõtuste mäng". Ja sagedaste on ka seda olnud, et ühe metsatüki sees viis kuni kümme mõtust mängimas on leitud. Mängimiseks armastavad mõtussed enamiste soo- ja männametsasid; isiäranis suurte rabade ääredes, kus üksikud suurte latvadega puud on. Kohad, kus puude peal mõtussed mängivad, on enamiste niisugused vesised, kuhu inimesed naljalt ligi ei pease. Mängimiseks otsivad nad ikka suured puud ja nende tugevamad oksad.
H III 27, 589/99 (1-2) < Halliste khk., Uue-Kariste - J. P. Sõggel, metsavaht (1897).