1) Ennemuiste ei olla muud vankremääret olnd, võetud konn ja pandud rattarummu sisse: see tegi rattaassi libedaks ja vanker võis edasi veereda. Kui vanker on määrimata, siis ta äälitseb: "Konn jäi alla, konn jäi alla, üle sõita, üle sõita!"
ERA II 260, 80 (130) < Rapla khk., Kabala v., Pühatu k. < Märjamaa khk. - Emilie Poom < Mari Paaks, s. 1871 (1939).
2) Konnad võtavad maaviha eneste külge, sellepärast nad vaesed on nii kärnas. "Mis saaks küll inimestest, kui konne ei oleks!
Ei kõlbaks ükski vesi juua ega süüa," ütleb vana inimene, sellepärast ei tohi ükski konne vihata.
H II 43, 733 (55) < Palamuse khk. - M. Uus (1893).
3) Kui keegi näeb ussil suus konna ehk rotti, see võtku seda looma ussi suust ära, ilma et ta ussi ära tapaks, viigu rott ehk konn kodu, puurigu auk sõime otsa sisse ning pangu konn ehk rott sinna sisse, püstku pulk ette, et viimane välja ei saa. Kui oled sa ülevelnimetud õpetuse järele teinud, siis seisab sinu hobune alati ilus, rammus ning mingi aigus ei hakka ta külgi. Sõime puhastamise juures peab ette vaatama, sest uss ei taha oma saagist ilma jääda, ronib sõime, võib hobust ehk inimest nõelata.
H I 7, 161 (7) < Hargla khk. - J. Reimann < Must-Kikas (1895).
4) Poiss ehk tütrik, kumb henne om, tegi üte karbikõse, kelle 99 mulgu seeh, see tetäs üits mulk saast vähäm. Sinna karbi sisse pandass üits konn. Nüt viiass seo karbikõne ja pandasskesk kusiräitske pessa, kon seo konnaga karbikõne niikauga om, kui kusiräitske kõik selle konna omma ärä söönu, nii et muud järgi ei ole jäänu kui üits konks ja hark. Nüt võtt poiss ehk tütrik selle konksi ja hargi karbi seest vällä. Kui poiss om seda tennu, siss või poiss selle konksika seda tütriku henda poole tõmmata, keda tema taht. Siss ei jäävet seo tütrik henamb temast maha. Kui ta teda henamb ei taha, siss pidavet tema teda selle hargiga jälle tõukama, - siss jäävet tema jälle poisist kaugele. Kui tütrik om hendale niimoodu selle konksi ja hargi saanu, võivet tütrik iga poisiga sedasammu tetä, kas tõugata ehk tõmmata.
H III 21, 817/8 (1) < Otepää khk. - J. Kukrus (1895).
5) Ükskord olnud jälle üks naene, kes oma naabrinaesega riidus elas. Kord jäi se haigeks ja heitis õieti sängi siruli. Seal läks tema väike tüdar ühel hommikul karja metsa ajama. Tagasi tulles läks ta naabritalusse natuke sooja. Seal küsis naabrinaene temalt ema tervise järel ja andis tale võidleiva, käskis seda ära süüa, ja teist koduviimiseks emale. Kui ta se võidleiva oli emale andnud, siis oli selle ärasöömine nenda emal vastumeelt, et võidleiva leiva tegemise küna sisse haputaignasse viskas. Teisel pääval kui ta künasse vaatas, leidis ta sealt ühe elusa konnapoja. Nüüd märkas tema, et naabrinaene tahtis temas konna kasvatada.
H II 21, 424 < Tori khk. - Jaan Tilk (1889).
6) Konna õpetus: "Kuspoole aed viltu on, sõnnapoole pane tugi ette; kui sa üle aea lähed, siis võta ikka üle aea teivast kinni; kui sa sitale lähed, siis keera perse vasta tuult, siis suad oma kätte!"
H III 23, 536 < Türi khk. - J. Johannson (1895).
7) Kord läinud talumees linna ja müinud veikese mullika ära ning saanud kuus rubla. Ta püstnud raha tasku ja tulnud künni oma värava taha. Seal olnud aga suur veelaan, kus konnad sees karjunud. Nüüd ei tea, mis neil olnud, karjunud nad "seitse, seitse, seitse" ja nenda edasi. Mees mõtlenud, et tema raha lugevad. Süda täis ja vastama: "Kuus ike sai, saan mete seitse!" Konnad aga ika edasi. Viimaks saanud mehe süda täis, ta viskanud rahakoti ühes rahaga vette, üeldes: "Lugege, kas on seitse!" Teinepäev läinud vaatama, pole aga raha leidnud, kahetsenud väga. Paras!
E 4622 (1) < Tõstamaa khk., Pootsi v. - Otto Schantz.