1) Loobu jõe ääres on kaunis suur soo. Soos on sügavad laukad, sellepärast nimetatakse sood Laukasooks. Keski ei tea, mis moodi need sinna on tekkinud. Rahvas räägib, et olla prohvet Eelia ajal põlenud. Keegi pole ka nende põhja kätte saanud.
Kord mindud laugast mõõtma, pandud kivi köie otsa ja lastud vette. Kivi vajunud, vajunud, korraga aga tõmmatud köie otsast allapoole, sellejärele pole köis enam vajunud sugugi. Mehed tõmmanud köie veest välja, leidnud aga oma suureks imestuseks kivi asemel verise lambapea köie otsast.
Kord lasknud mees pardi auku maha. Pole muidu kätte saanud, kui läinud ise ära tooma. Hüpanud vette, pole aga vees edasi sugugi saanud. Suure vaevaga saanud kaldale tagasi.
1) Kiirjooksja, kes vanasti sõnumekandjaks oli.
E 37713/4 (3) < Kadrina khk., Palmsi - A. Seemann (1898).
2) Soos olla vaim või mis ta nimi olla, ütleb vanarahvas. Ei tea, kas ta elab soolaukas või kus. Igatahes on ta paha vaim. Sügisel paneb ta õhtuti või öösiti vahel sohu tuled põlema. Ei tea, kas peab ta siis seal mingisugust pidu.
Lapsepõlves nägin korra niisuguseid tulesid soos. Jooksin vaatama ega ütelnud emale sõnagi sellest. Jõudsin sinna, kus tule olin näinud, aga tuli kadunud. Niisama teine ja kolmas. Söövaim kaval oskas tuled enne ära kustutada, kui juurde jõudsin. Kui pärast ema kuulis, et tulesid vaatamas käidud, pragas ta kangesti. Ütles: "Ei tohi neid tulesid minna vaatama. Vaim saab pahaseks, tõmmab selle, kes tuleb vaatama, soolaukasse, uputab ära."
No eks vana Jaak olnud korra soos uppumas. Tulnud korra sügisel üle soo tuntud teed otsekohe koju. Ei üksi, vaid ühes teise mehega. Olnud pime öö, ei nähtud midagi. Teine mees jäänud teel natuke Jaagust maha. Jaak läinud üksi teerada mööda edasi. Pimedas kaldunud aga teerajalt vähe kõrvale. Äkisti tunnud Jaak: keegi haarand tal nagu jalast kinni ja tõmmanud. Samal silmapilgul märganud Jaak: ta jalgupidi sügaval vees. Hädas saanud kätega ümber kobades maharaiutud puust kinni sasida. Ise kangesti appi hüüdma. Seltsimees jõudnud varsti järele, toonud ta veest välja. Nüüd märgatud, et Jaak oli lauka äärest sisse sattunud. Õigelt rajalt natuke kõrvale juhtunud ja nii laukasse langenud. Jaak arvas ise, et vaim ta jalast kinni sasinud ja laukasse tõmmanud. Võis aga puugi olla, mille peale ta pimedas kinnitas.
E 8° 7, 1/2 (1) < Nõo khk. - M. J. Eisen (1931).
3) Mees sõitnud kevadel õunpuude õitsmise ajal hämaruses teed mööda. Korraga näeb: lähedal soos tekib tuluke. Mees jätab hobuse teele, ruttab tulukese poole. Arvab: rahatuli põleb, vaja minna raha ära tuua. Hoiab ise piitsa käes, piitsa tahab tuide visata.
Pehmes soos peaaegu põlvini sisse vajudes jõuab mees peagi tulukese juurde, kuid korraga tuluke kustunud, natuke maad eemal põleb teine. Mees sinnapoole. Jõuab tulukese juurde. Tuluke põleb edasi. Mees viskab piitsa tulukese peale, hakkab ise kätega pehmet soosoppa tulukese kohalt eest ära kühveldama. Tuluke kustub, mees kraabib edasi. Raha ei tule ometi nähtavale. Kätega kaevetud auk täitub veega, mees ei saa enam auku sügavamaks teha.
Mees vaatab nõutult ümber. Ümberringi paariskümnes kohas tuled põlemas, mõned lähemal, mõned kaugemal. Mees ruttab teise tule juurde õnne katsuma. Mehe kraapimisel kustub jällegi tuli, aga raha ei ilmu.
Mehele tuleb hirm peale: kas tõesti soos nii palju rahaauke kui tulesid näha? Või narrivad soovaimud meest? Mees hakkab uskuma, et ta soovaimude küüsi langenud. Ei nüüd enam muud kui katsub, et soost välja teele hobuse juurde pääseb. Aga ei hoost kusagil enam. Ei mehel aega otsida, lippab kodu poole. Ei või julge olla, et soovaimud järele ei tule.
E VII 29 (80) < Puhja khk. - M. J. Eisen < Johannes Kala.
4) Mees läinud Võrtsjärve äärde sohu heinavargile. Teadnud, kus külamehe kuhi, sõitnud reega sinna kuhja juurde. Tahab heinu hakata kuhjast võtma, kui korraga näeb: selja taga teine kuhi. Pöörab ümber teist kuhja vaatama. Teab ju, et seal ainult üks kuhi olnud ju nüüd veel. Ei saa aru, mis see tähendab. Korraga silmab paremal käel enese ligidal kolmanda kuhja. Nüüd märkab mees, et asi enam õige ei ole. Hirm tuleb peale. Mõteldes, mida teha, näeb, et kuhjad mehele lähenevad. See nägemine viskab mehele nagu külma vett kaela. Mees üks-kaks rekke, hobusele piitsa, tuhat-tulist kodu poole. Mehel nüüd selge, et soovaimud teda varguse pärast tulnud karistama. Sellest ööst peale ei käinud mees enam iialgi vargil. Soovaimud olid mehe vargusehimust terveks arstinud.
E 86471/2 (20) < Võnnu khk. < Puhja khk. - M. J. Eisen.
5) Kongi olli kats perätüt rapasood kõrvistiku, üts olii suur järvesoo, töine väikene saaresoo. Neide mõlembide seen elli ka kats vannakurja, üts olli suuremb, tõine vähämb. Vähämb vanakuri kaibas suuremba pääle kogokonnakohtohe, et täl kui niisamasugutsel perätü paiga perremehel olevat õigus ütesuuruse soojao olla nii kui tema järvesoo naabrilgi. Kohus kuts ka tõisel kohtupäväl suurekurja kohtohe, kes väega hirmus suur ja kolle olli: pään olli täl säitse hirmsat sarve ja käen olli täl tuline kolme haroline vigil - nii sais ta kui kunagi põrgu ja perätü suure järvesoo perremees vaeste kohtumeeste hirmuss neide kohtulavva een, kon na tälle õigusess mõistva (suure hirmu peräst), ka suurt järvesood ütsindä pidädä. Vähämb vanakuri tulli tuld ja tõrva sülelden ja vanduden tarest väljä: "Vot sulle nii! suurembale sunningule sai iks suuremb õigus!" Vaene kogokonnakohus tennas õnne, et niisugutsist mustest kohtukäüjist priiss pässi.
H I 6, 274 (4) < Vastseliina khk. - Jaan Sandra (1894).
6) Kord sügise õhtul otsinud sant öömaja, aga kuskilt ei saanud. Siis märganud tulesid ja sant hakkanud tulede sihis minema. Maa vajunud sandi jalge all. Sant läind ikka edasi ja mõelnud, et säält tulede juurest saab öömaja. Kui ta kesksood jõudnud, vajunud ta üle pää laukasse ja sinna ta surnud. Teisel hommikul leidnud rahvas sandi soost ja matnud sinna, ja sest saadik hakatud sood hüüdma Sandisooks.
ERA II 165, 323 (1) < Kose khk., Alavere v., Pikva - Helmi Kula < E. Lass, 72 a. (1937).
7) Mina olin siis Adavere vallas, noor olin siis veel alles. Mõisa lambakarjas käis siis Markeri Mari. Kaheksa-aastane oli ta ja üksiku naise tütar. Kord viis hunt härra ilusaima lamba ära. Moonakad ja nende naised hirmutasid Marit, et nüüd saad peksa. Hirmuga põgenes laps kodust, võttis kaasa oma varanduse: lina, sukapaelad ja kirjud sukad. Vanasti olid ju kirjud sukad. Mugeri ja Jalametsa mõisate vahel on raba, sinna ta põgeneski, ja raba keskel suur laugas. Kuu aega oli ta kadunud. Lõpuks leiti lauka äärelt ta sukapaelad ja sukad. Tõmmati laukast välja - ta oli enda linasse mähkinud ja laukasse veeretanud. Metsas, Kihnu toa taga, lauka ligidal, pandi ta puusärki. Rist seal veel praegugi üleval. Laugast kutsutakse Marilaukaks.
ERA II 85, 709 (20) < Pilistvere khk., Imavere v., Laimetsa mõis - Lübov Raidaru < Johanna Amtus, s. 1879 (1936).
8) Kuidas soo sai omale nime. - Vanalajal oli seel soos sõda. Tuglas oli soa ülemb. Tuglas vaevas inimesi raske töögä. Inimesed ei jaksanud tööd tehä. Siis Tuglas akka inimesi piinamä. Meestelt leikas seljä päält suured nahajudad väljä ja naistelt leikäs rinnad ära. Pani naised nabapäidi puusse rippuma. Viimaks jäi Tuglas haigeks. Siis tehti Tuglasele suur kätküt. Tuglas oli kätküves seljällä, naised kävid tädä imetamas ümbär ranna igelt poolt ja said sen eest 2 kobika päiväs. Kui naised jäid kätküve pääle suikuma, siis Tuglas oli lauland:
| "Tukku, tukku vaene naine, |
| eit saa kahte kobikaida." |
Üks naine oli lägäständ Tuglase ärä. Ja Tuglas suri. Sellest sai soo omale nime "Naistesoo", et naised käisid Tuglast imetamas.
ERA II 165, 181/2 (4) < Kuusalu khk., Kolga v., Kiiu-Aabla k. - Irma Suumann < Anna Helberg, 80 a. (1937).
9) Mets sooks muutunud. - Pöide soo - Käreda raba - olnud enne mets. Sakslased võidelnud Muhu Linnuse maalinna all kolm päeva ja ööd, mille järele Linnuse nende kätte langenud. Siis läinud nad Pöide, Kahutsi, maalinnast esialgu mööda, sest seal olnud Pöide kuningas 4000 mehega linna kaitsmas. Nad läinud enne Valjala maalinna alla, võtnud selle ära ja tulnud siis uuesti Pöide maalinna alla tagasi. Praeguse soo asemel oleva metsa põletanud nad ära. Peale metsa põlemist hakanud maa pikkamisi sooks muutuma.
E, Estk 12, 124 (5) < Pöide khk., Talila - A. Tiitsmann < Aleksei Üksti (1922).