Silmutõkked Narva jões.
Narva jõest püüavad kalurid juba väga vanast ajast kuni tänapäevani muude kalade kõrval silmusid ehk sutte. Kaluriteks on olnud peamiselt venelased, milletõttu kalapüünised ja nende osad kannavad venekeelseid või sellele lähedasi nimetusi. Viimasel ajal on märgata silmupüüdjate arvu suurenemist. Silmupüük ei vaja erilisi püüdjaskondi, vaid tavaliselt iga kalur püüab neid iseseisvalt oma püünistega. Jõe kasutamisest ja silmude turustamisest tingitud asjaoludel on praegu enamik silmupüüdjaid vahendajatega lepingulises vahekorras, mille alusel nad on kohustunud kogu saagi müüma ainult sellele vahendajale. Peale selle on ka moodus, et üks "peremees" püüab "töölistega" kalu, kes saavad peremehelt tasu rahas või natuuras, kuna kalasaak kuulub kõik "peremehele". Kalurite riietusest oleks mainida: nahast või kummist pikad säärikud (kalavinskid), õlitatud riidest kollane põll, nahast ehk riidest kindad, läiksirmiga müts ja tavaliselt kulunud tööriided.
Kalastuskohad. - Silmud elavad Narva jões Narva joast, kust nad üle ei pääse, kuni Soome laheni. Nimetatud püügiala on aga mitme isiku valduses, nii et vabapüüki ei ole. Sellest alast omavad Kreenholmi-, Lina-, Kalevi-vabrikud osa, peale selle kahelpool jõge elavad kinnisvaraomanikud omavad krundi piiriga kuni keset Narva jõge. Osa rendib Põllutööministeerium kaluritele.
Püügi aeg. - Silmud kogunevad juuli lõpul Narva jõkke. Nad liiguvad väga põhja lähedal, sageli peatudes, hoides end suuga kividest kinni, suunaga vastu voolu. Kudemiseks kogunevad nad suurte hulkadena, kinnitavad end kivide külge madalas vees, kusjuures isased on pealpool voolu ja eritavad sealt niiska emastele. Püük on lubatud seadusega 1. augustist kuni 1. veebruarini. Püük on rikkalik veerikkal aastal, mispuhul Narva jões on eriti "käre vool", ja peale selle tormistel ilmadel, mil vesi külm ja läbipaistmatu.
Püügiviisidest. - Püügiviisid olenevad jõevoolu kiirusest. Narva joast kuni Narva puusillani on vool eriti kiire, mispärast selles raioonis püütakse peamiselt silmu tõkete ("kalaaedade", "sakoolide") ja vitsmõrdadega, ning niitmõrdadega. Sellest kuni mereni toimub püük peamiselt "torudega" ehk mõrdadega, mis on valmistatud männi õhukestest lauakestest ja kasetohust. On ka teisi, kuid vähe levinenud püügiviise.
Püük "sakooliga". - Juba juulis tuuakse jõe kaldale, Narva raud- ja puusilla vahelisele alale 6 sülla pikkuseid kahele jalale toetuvaid tõkkepukke. Neid järjestatakse kaldalt suunaga risti üle jõe 5-7, mis üksteisele toetudes moodustab nagu silla, millele isegi lauad peale pannakse. Vastu voolu asetsevale küljele taotakse kooritud kuusevarvad üksteise kõrvale kindlate vahedega. Vahe on nii suur, et vitsmõrra avaus selle katab. Kuusevarvad on eriti paenduvad ja vastupidavad uppunud palkide liikumisel nende vastu. Vitsmõrd kujutab iseenesest peenetest pajuvitstest punutud vähe koonust meenutlevat eset, kõrgusega ca 60-70 sm. ja põhi koonuse-taoline, milles auk, kust silmad võivad mõrda minna. Vastu jõe põhja asetsetav külg on tal tasapinnaline. Vitsmõrra kohale asetamiseks on talle keskele kinnitatud nn. juhtkepid, mis on pealt kinni seotud ja alt vitsmõrra külgedele kinnitatud või alt ühendatud nööri või pulga abil. Juhtkepid on vitsmõrraga alt ühel tasapinnal. Püüdmiseks pannakse vitsmõrrad avausega mere poole, juhtkepid vastu tõket. Iga kuusevarvaste paari vahele pannakse üks vitsmõrd. Et mõrrad kiirest voolust ei saaks kõrvale kallutatud omast asendist, selleks pannakse iga kõrvutiseisva mõrrapaari vahele latt püsti, mis toetub viltu vastu tõket. See latt on haavast või kasest, latv allapoole ja kooritud, et ta rutem vettiks ja raskem oleks, ning tüvi on seega ülevalpool, mis suurendab raskust vastu põhja hoidmiseks. Põigiti üle nende lattide seotakse veel latt tormide puhuks, et mõrrad kohalt ei liiguks. Vitsmõrrad tavaliselt "paneb sisse" üks mees õhtul kella 4-5 paiku. Hea kalasaagi puhul võtab nad välja järgmisel hommikul päikese tõusul, kuid vastasel korral 2-3 päeva möödudes. Silmud võetakse mõrrast välja mõrra prunti eest ära võttes, ja kallab kergelt käega vastu mõrda põrutades kalad seest pange. Pukid võetakse jää tekkimisel jõest. Nende kohale jätmine toob suuri kahjusid kalurile, kui see tormide ja muude mõjutustel "alla läheb", s.o. merde. Kogu tõkes on kindlustatud altpoolt voolu lisapukkidega, et vältida selle mahamurdumist.
Püük torbikutega ehk torudega (ka mõrdadega). - Torbikutega püük toimub kogu püügiala ulatuses Narva puusillast mereni. Varemalt valmistati need kuusekoorest, nüüd aga kasetohust ja männi õhukestest lauakestest ning ka papist, mis on värnitsaga immutatud vastupidavuse suurendamiseks. Neid valmistavad kalurid ise. Torbikud seotakse nende külles olevate "kandmete" abil ühisele "seljanöörile" 50-60 tükki, jalg vahet üksteisest. Mõlemil pool seljanööri otsas on ankur ehk "mõrraparts a", s.o. kivi. Paepõhjaga jõel "torbik" ehk "toru" ei saa teisi ankruid tarvitada. Peale ankru on aga ühes seljanööri otsas "kupunöör" nii pikk, et selle otsa seotud "kupp" ehk vaias ulatub vee peale ujuma ja tähistab püüniste asukohta ja algust. Iga peremees tarvitab kupuvaia eraldamiseks eri kupumärki ehk "kleimat". Nii näiteks kalur Joh. Nõmm ja tema vennad tähistavad omad püünised märgiga H I, H II, H III - kolm venda, täht H on venekeeles, mis eestikeeles on N(õmm). Neid lõigatakse noaga väiksemalegi püünise puuosale. Enamikus värvivad igaüks eri värviga "kupu" otsa ühe jala pikkuselt või keskelt jne. Püüdma minnakse kahe-mehe paadiga, milles üks "rait" (60 tk. torbikuid ühel seljanööril). Üks kalur, "sõudja", sõuab paadiga risti üle jõe, kuid arvestades Narva jõe "käredat" voolu, paat kaldub kiirelt voolu suunda, mispärast peab teine kalur, "viskaja", kiirelt torbikuid jõkke tõstma või viskama.
Narva puusillast mere poole kuni Pimeaia nurgani rendivad selle "vee" mitu peremeest või kalurite organisatsioon (Narva Kalameeste Selts, asut. 1920. a., Eesti Tarvitajate Kalameeste Ühing, asut. 1932. a.). Nad peavad kõik korraga "torbikuid viskama minema", et vältida üksteise peale sattumist. Tavaliselt kell 15-16 sõidetakse paatidega jõele korraga. Paadis on üks rait. Kõik "viskavad" korraga. Juhtuks keegi ennem ehk lõpul hiljem viskama, siis see ei tohi enne välja võtta, kui teistel on omad välja võetud. Igal peremehel on võrdne arv raitasid, kas 15 või rohkem. Seega 15 korda tuleb kõigil sõita korraga jõele.
"Väljavõtmine" toimub jälle korraga teisel hommikul päikese tõusu ajal. Väljavõtmisel sõudja sõuab ja võtja tõstab torbikuid jõest paati. Ta võtab prundi mõrra otsast ära, vaatab august sisse, - on seal silmu, siis põrutab selle käega välja paati või pange, suleb avause ja võtab järgmisi.
Õhtul sõites laeval Narvast Narva-Jõesuhu võib näha lugematul arvul ujuvaid vaiasid, küll mitmevärviliste otstega, uusi, vanu jne. - need on vaid silmumõrdade "kupud". Püügil hoiab vool torbiku vastu põhja ja avausega mere poole, kust tulevad silmud. On ka vajadust torbikut mitte vastu põhja hoida, siis seotakse seljanööri külge ujuvaid plekkplaskusid (nagu väike petrooliumiriist), või on need puust tehtud, kujult samad. Torbikuid kündmiseks seotakse kahekaupa kandmenööridega üksteise külge ja riputatakse selliselt kuivatamise puki otsale või on selleks vastav post maasse püstitatud või riputatakse sauna või rehe seinale konksu otsa. 1936. a. sügisel ajanud torm paljude kalurite raidad segi, mispärast laev vedanud kõik koos jõest välja ja kalurid hakanud koos omi arutama.
Püük niitmõrraga. - Niitmõrra võrgusilm on 6 X 6 mm. Mõrd on ühe neeluga, 4 vitsaga ja 5-es on look. Ta on kõrge 75 sm.
Niitmõrra sissepaneku koht valmistatakse ette. Põhi tehakse jõel sealt kohalt tasaseks. Laotakse vette suurtest kividest kast. See tekitab veelgi kiiremat veevoolu, mida silmud kohe üles leiavad. Kivivalli taga on aga veeseis vaikne, ja seal tekib jäätumine varemalt, ja selle alt tulev soe vesi voolates [üle] kastisoleva mõrra ei lase viimast jäätuda. Kästi servad ja alused on veekindlalt rohtudest "vorstidega" vooderdatud. Mõrra suu alune tehakse eriti tasaseks vastava kivi asetamisega. Mõrra suu on N.-Jõesuu poole.
Talipüük. - Talvepüügi harrastajaid on vähe ja vähema arvu püünistega piirdutakse. Nii on tarvitusel vaid 3 raita a 25 mõrda. Jäässe raiutakse kaks suuremat auku üksteisest raida pikkuselt eemale. Neid ühendab aga kitsam riba, mis raiutakse ka läbi. Mõrd aetakse sealt vette ja hoitakse seal mõne päeva. Raida ühest otsast jäetakse köie ots jääle, mis tähistab raida asukohta. Talvepüügi puhul tarvitatakse tuura jää raiumiseks ja labidat jäätükkide eemaldamiseks august.
Algelisemaid püügiviise. - Mai lõpul on silmud eriti "liikvel" ja asuvad madalasse vette kalda lähedale. Nad on lahjad. Hoiduvad kividest kinni ja on suunaga vastu voolu. Mehed või poisikesed, jalas nahk- või kummisäärikud ja käes kinnas, lähenevad silmule ja tõstavad selle veest välja. Palja käega ei suuda teda kinni pidada. Nii võidakse neid isegi 600-700 tk. ööga püüda, millejuures tarvitatakse valgustamiseks laternatuld. See on tavaliselt püük keelatud ajal, kuna käsitsipüüdjal on riisiko väike. Röövpüüki teostades suuremate püünistega, võib tuua karistuseks püüniste konfiskeerimise, rahatrahvi või vangistuse. Samuti on algeline püük nn. võrkkahaga. See on võrk-kott ringikujulisel vitsal ja pika varrega. On silmusid palju kusagil koos põhja külles kinni, siis pannakse võrkkaha nendest allapoole voolu nende lähedale ja jalaga vajutatakse silmud kivide kullest lahti, kes siis voolust kantuna sattuvad võrkkahasse, millega nad veest välja tõstetakse. "Sageli on neid põhjas nii palju koos, et põhi on valge," lausub vana kalur (silmud on alt valkjad).
Silmude tarvitamine, konserveerimine ja turustamine. - Püütud silmud ei sure ruttu. Paksult koos, ja kui ilmad on soojad, siis surevad alumised kihid rutem ja muutuvad valgemaks. Esimesed roiskumise tunnused ilmuvad kolmandal päeval. Tavaliselt tuuakse püütud silmud kinniseotud suuga kotis jõelt koju. Nad kallatakse puunõusse ja raputatakse soola peale. Seal segatakse neid puust mõlaga, millejuures nad muututuvad pehmeks ja nende üle tekkib veresegune kollakas vaht. Nii surmatakse nad ja valmistatakse ette praadimiseks. Praadimiseks on üksikuil jõukamail silmupraadimiseahi. Ahju ees on laud jalgadel, millel toimub silmude ladumine raudrestidele ja kuhu ase
tatakse praetud silmud hunnikusse esialgul. Raudrest on 2/3 ahju põranda pindalast. Puuanumast võetud silm tõmmatakse läbi pihu limast puhtaks ja asetatakse raudrestile. Neid laotakse sinna pead väljapoole ühele poole ca 20 ja teisele poole sama palju, sabad vaheliti. On ahi küllalt köetud, lükatakse tukid kahele poole ahju külge ja ahju keskele jääb tühi ruum, kuhu tõstetakse laia puustlabidaga rest silmudega ahju praadima. Tuli, mis lehtpuitest, peamiselt haavast, lõõmab ahju külgedel ja küpsetab silmusid. Silmude praadimine vajab vilunud tööjõudu. Vanasti oli viidud Narvast silmupraadijaid Venemaale kui oskustöölisi. Volga jõe silmud olnud üldiselt rasvasemad, ja sellepärast läbinud nende silmupraadimiseahju "rasvarenn", mida mööda silmudest rasv ahjust välja valgus. Praadimisel on kaks inimest tavaliselt tegevuses. Üks praadib ja teine sel ajal laob 2-3 resti täis kalu. Ahjust võetud rest kaladega asetatakse ahju-eelsele lauale ja kohe pannakse uus restitäis silmusid ahju. Sel ajal tõstetakse silmude sabad resti küllest lahti ning kahe peeru vahele võetakse silmude peapoolsed osad ning tõstetakse nad restilt ülesse ning pööratakse ümber. Nii toimitakse ka teisel poolel restil olevate kaladega. Varsti vahetatakse ahjus olev rest ümberpööratud silmudega restiga. Kus nad teistkordselt juba ahjust võetakse, siis on nad sedavõrd praetud, et neid tõstetakse kirjeldatud viisil lauale hunikusse või asetatakse nad peerust vakka või lihtsasse kastikesse. Nad kaetakse pealt riidega kinni.
Vanal ajal veeti raudteel Narva silmusid puutünnides üle Venemaa. Tünnid valmistati Avinurmes. Nad olid kuusepuust nelja vitsaga ja kahe põhjaga. Pealmises põhjas oli auk, mis suletav puuprundiga. Tavalisemaid tünni mõõte oli ja on praegugi 25 sm. kõrge ja 100 silmu mahtuvusega, 35 sm. - 200 silmu, 50 sm. - 500 silmu. Praetud soojad silmud tõsteti viiekaupa korraga, nagu nad ise olidki praadimiselt üksteise külge kleepunud, tünni ümber äärte, sabad peadele asetatult. Tünni keskele jäi väike auk soolvee jaoks. Maitseainetest oli tarvitusel pipar, muskaatpähkel, loorberilehed ja veiniäädikas soolvees. Kaks päeva peale silmude tünni asetamist kallati pealmises põhjas oleva augu kaudu neile soolvesi peale ja siis suleti auk õhukindlalt. Selliselt saadeti neid müügile. Vahendajateks olid üksikud venelased-kalakaupmehed (Viikov, Ossipov jt.). Toores silm maksis vanal ajal Narvas kaks kopikat. kodus silmusid ei tarvitatud, sest taheti võimalikult kõik turustada. Kalur Joh. Nõmm väidab, et tema olevat esimest korda silmupirukat saanud 1916. a. ja tema olevat leidnud ühe kaluri palgaraamatu, kus olnud märkus, et lõhet ei või sulasele rohkem kui üks kord nädalas anda. Luuga jõe silmud olnud müügil ka tünnides, kuid nad olnud laiaks pressitud, mida aga Narva silmudega pole tehtud. Müügil üksuseks on olnud ikka 5 või 10 silmu.
Supp silmudest. - Silmud keedetakse peadeta ja valatakse keemisel tekkinud limane keeduvesi pealt. Siis lõigatakse silmud tükikesteks ja pead kõrvaldatakse. Neid tükikesi keedetakse veel vähe ja siis lisatakse kartulilõigud juurde ning maitseaineid. Neid tarvitatakse ka tuliselt restilt võttes näppudega ja maitsestatakse äädikaga. Neist tehakse ka silmupirukat. Praegusel ajal müüakse silmud peamiselt kohalikule kalakonservi-tööstusele või konserveeritakse koduselt karpidesse.
Ennustusi Narva kaluritelt. - Kalarikast sügist ennustati pihlakate rohkest õitsemisest, vihmaküllasest, nn. "märjaist" sügisest, külmast veest ja tormistest ilmadest, mis hoidsid püügivee sogase. Püügi alustamiseks oli kõige sobivam päev teisipäev. Talvel oli silmupüük alati kõige suurem kuu loomise ööl, enne ja pärast kuu loomist, öödel. Kuuvalgel öödel on neid vähe liikvel. Uued püünised viidi sauna ja suitsetati neid sala kurjasilma mõju vältimiseks. Poisikesed aga avastanud tihti selle ja tulnud kalurit narritama sõnadega: "Noot põleb!" Selline avastamine muutis kogu toimingu asjatuks. Vene rahval suvel 20. juulil vana kalendri järele ilja päeval tulnud nende vaimulik suvist püüki õnnistama, lipud ja jumalakujud kaasas. Sel puhul külastanud ta ka tasu eest kalurite kodusid. Venelane püügile minnes toast väljudes paljastanud pea ja "löönud risti ette". Kui visanud mõrrad sisse, siis teinud samuti. Kalastama minemise eel ei antud majast kellegile raha ega leiba. Naisterahvas ei võinud üle uute püüniste astuda. Papi ja musta kassi vastutulek polevat tähendanud head. Narvas elanud vanasti naine, nimega D. L. Kalurid ütelnud: "Kui see väljas on, no siis ära parem lõhevõrku lasegi sisse!" See naine olnud aga alati kalurite pahanduseks liikvel. Metsloomade nimetamisest ei peetud midagi halba. Vilistamine oli keelatud kalastusel. Oli ühel kaluril hea kalasaak järjekindlalt, siis mindi ja korjati sala selle peremehe võrkude alt räissi ja seoti oma võrkude külge ja võrgud lasti vette koos selle räisiga. Vahel lõigati teise nooda küllest üks võrgusilm ja õmmeldi oma nooda külge, kui teisel oli märgata paremat kalaõnne. Oli juhus, kus üks naaber oli teise poisikest alati kalastama kaasa võtnud ja selle tõttu palju kalu püüdnud. Noodale pandi ka soola. - Haruldane silm on püütud Joosep Nõmme poolt Narva jõest 1934. a., mis kaalus 800 gr. ja näinud välja nagu tavaline angerjas, mis on annetatud Põllutööministeeriumile, mille kaudu olevat see edasi antud E. R. Muuseumile.
ERA II 258, 12/51 < Narva - Meinhard Särg < Joosep Nõmm, s. 1869, Edgar Lätt, s. 1908, Arkadi Juga (1939).