Jutustaja on ise põline kalamees ja elatab end praegugi kaladest (liha ei söö). Kalu püüab õngega, käies õngitsemas. Vanasti on ka enamasti õngega püütud, aga ka silmusega ja korviga, või siis puuga raiutud. - Õng on tehtud „vanamoodi kuue vaskaagist". Pole olnud teadagi, et niisugust asja võiks ka kuskilt kauplusest saada. Ka traati pole müügil olnud. Kraasi piidest saanud jälle väiksemate kalade tarvis õngesid. Pandud vihmuss otsa ja püütud. "See oli selleaegne kalariist". - Purikaid on püütud ka silmusega. Silmus tehtud "obussaba jõhvidest", keerutades 5-6 jõhvi kokku ja moodustades silmuse otsa. Purikas olevat nii rahulik kala, et laseb omale silmuse kaela panna. Kui siis vähe tõmmata, jookseb silmus kinni ja kala jääb otsa. - Ka nii saand kalu: vesi tehtud sogaseks, kui kalad pääle tõusnud, siis puuga raiutud. Kevadeti püütud kalu ka korviga. Kui segasest veest korviga tõmmand, siis mõni kala jäänd ikka sisse ka. Ennem tarvitatud selleks harilikku kartulikorvi, hiljem tehtud selleks kohe erilisi korve, millel teine serv olnud "enam libamisi". Üldiselt on vanasti - jutustaja noorpõlves - olnud siin kalu palju rohkem kui praegu. Kevadeti püütud neid turbaaukudest. Kui vee sogaseks teind, kalad jooksnud kobinal vastu jalgu.
ERA II 36, 559/61 (5) < Põltsamaa khk., Adavere v., Puiatu k. – Richard Viidebaum < Jüri Paukas, 69 a. (1931)