Viru- Jakobi kiriku juures, Küti vallas, Kabala küla ligidal on enne üks järv olnud, kelle ase praegu sääl näha on ja hüütakse nüüd Seaväli. Kui see järv veel sääl on olnud, siis on üks saunanaene, kes sääl järve kaldal elas, oma lapse sitast perset kalasabaga pühkinud. Siis on ta korraga üht häält kuulnud ja see on ütelnud: "Nüüd oled sa küll oma kergemeelel kalaga lapse perset pühkinud, aga aeg tuleb, kus sa enamb ei saa isigi kala oma suhu võtta!" Ja sedaviisi selle naese nähtaval tõusnud see järv ülesse ja läinud säält ära, arvata üks neli ehk viis versta metsa. Ja kui ta on läinud, siis on ta ühest suurest mäest läbi läinud, ja see koht on veelgi mäe sees näha, kust see järv on läbi läinud. Ja on säält mäe külest suure tüki ära viinud ja selle koha mäe sees maaga ühetasa teinud, ja nüüd näeb see koht kui üks värav välja. Seda tükki aga, mis ta säält eest ära on viinud, on senna kõrva tüma soo sisse viind, kust igaüks selgeste võib näha, et see tõsi on. Kui see järv on säält mäest läbi läinud, siis on üks hääl säält ütelnud: "Kai, Mai, alt ära! järv tuleb!" Sest Kai ja Mai on ühed tüdrukud olnud, kes metsas on marju sel pääval noppimas olnud. Aga need pole mitte eest ära jõudnud ja ongi senna alla jäänud ja on nemad selle järve algjad nüüdki veel. Nüüd kutsutakse seda järve Pühaksjärveks, et ta pühapääval on säält ära läinud.
Mõned aastad pärast seda on säält ligidalt külast, kus see järv nüüd on, Rägavere vallast ja Kantkülast, kaks meest sääl järve ääres metsas oma härgadega õitses olnud. Ja on nemad hakanud sääl kalu õngitsema. Siis on nemad ühe kala kätte saanud, ja see kala on väga suur olnud ja tölpsabaga - ei ole jäksanud kanda. Siis on need mehed omad härjad ikkesse pannud ja sidunud ühe suure vitsavõruga selle kala härjaikke külge kinni ja siis hakanud koju poole minema. Kui olivad natukene maad ära jõudnud, siis kuulsivad nad üht häält. See küsinud: "Kai, Mai, kas sead kõik on alles?" Siis kuulsivad nad üht häält jälle ütlevat, et "tölpsabaga orikas puudub". Ja siis on üks hääl akand neid taga karjuma: "Mehed, mehed, ärge viige meie tolpsabaga orikat ära! Kui te viite, siis viite omale seitsmest aastast kõhukoormast ja vatsavaevast!" [See tähendab: kui oleksid nemad seda kalaliha söönud, siis oleksid seitse aastat põdema jäänud.] Aga nemad on teda metsast välja viinud välja ääre ja senna maha jätnud. Ja ta on kõik suve sääl seisnud, ja linnudki pole tema liha söönud.
H I 4, 27 (9) < Viru-Jaagupi khk. - Arnold Vardja < Madis Tennemann (1877)
2) Malla Lageliival oli vanal ajal suur järv. Kord suri suur mõisa kari ära ja surnud loomad kanneti järve. Sääl tõusis järv omast vanast paigast üles ja läks Uljastile. Kalad, mis järves elasid, kadusid enamiste kõik teele. Tee pääl on üks suur must härg järve ees käinud, ja kuhu härg maha laskis, sinna jäi ka järv seisma.
H II 9, 66 (2) < Viru-NiguIa khk. - August Kirkmann (1889).
3) Vändra, Viluvere ja Tori valla vahel on üks suur soo. Selle soo saamisest jutustab vanarahvas nenda. - Enne vanal ajal olla siin suur järv olnud, kus palju kalu sees olevat olnud. Selle järve hommikupoolses servas olnud üks saar (see saar on praegu näha - on kivine maa), mille pääl üks sauna urtsikukene olevat olnud, kus sees hooletumad inimesed olla elanud. Kord olnud naine pisukese lapsega järve kalda pääl midagi toimendamas, kus laps oma rojaga ennast hukaseks teinud. Et naisel korralist riiet ega pühkimise nartsu käes ei olnud, siis võtnud ta ühe suure purika, mida suured veelaened kaldale loopinud, ja pühkinud sellega lapse roojase koha puhtaks. Sellest päevast saadik hakanud purikalle sammal selga kasvama. Rutulise kasvamise läbi paisunud ta nõnda suureks, et varsi terve järve veepinna kandjaks maaks on ümber muutnud.
EKS 8° l, 929/31 (3) < Vändra khk. - M. Tõnnisson, koolmeister Paistus (1879).