| Ma olin alles poisike | neil ingliskeeli jutustan. |
| ja neljateistme aastane, | Need on kui pooled paganad, |
| kui Põhjamerel läksin ma, | kes naervad meie Eestimaad. |
| siis valutas minu süda ka. | Nad ristirahvast püüavad, |
| Meil oli kuiekuine reis | kui kätte saavad, tapavad. |
| ja laev sai laetud linu täis. | Vat see on paganate mood - |
| Siis tõusis merel kange torm, | neil armsad teiste verevood. |
| et käega katsuda oli surm. | Kes seda ei taha uskuda, |
| Siin peasime veel surma käest | võib ise sinna reisida, |
| Murmäki maale tormi eest. | et parem ise näha saab, |
| Kolm päeva elasime seal, | kui minu laul sest jutustab. |
| seal Rootsi vürsti külmal maal. | Nüüd olen aga jälle omal maal |
| Sest riigist välja purjutes | ja Pärnu linna krundi peal. |
| siis oli meil üks saar veel ees. | Mats oli teele jäänud maha, |
| See kutsuti Islandi saar, | sest et tee oli õige paha. |
| meil polnud aega viita sääl. | Matsil plats ja tore maja, |
| Ma sõitsin üle Tempsa jõe, | Matsil naine - mis tal vaja? |
| kust alt käib läbi raudtee. | Maja suure metsa sees, |
| Seal purjutavad laevad peal, | majal seitse akent ees. |
| all sõitvad masinate read. | Kui õhtul kuulab akna peal, |
| Siis see uhke Lissaboni linn - | kuidas linnud laulvad seal: |
| ma mõtlesin, see on minu õnn, | nad laulvad ikka vitt-vitt-vitt |
| kus ma need neegrid näha saan, | ja ütlevad, et maja sitt. |
E 85051/3 < Pärnu Poeglaste Gümnaasium - K. Kartau < Tõnis Pärnpuu, 72 a. (1933).