TÜDRUKUTE PLAKSUTAMISMÄNGUD – KAS NAISKULTUURI OSA?
Ulla Lipponen

“Nemad [poisid] ei õpiks seda ära, kui ka neile õpetaks. Ei nemad suuda harjutada. Nad ainult vusserdaksid.”
Jenni, 9–a. (Turu 1987)


Mis on algklasside vahetundides selline tegevus, milles tüdrukud on 9-aastase Jenni sõnade järgi osavad, kuid mida poisid oskamatusest ainult vusserdavad? Vastus kõlab: plaksutamine, tüdrukute uus laulu saatel mängitav moemäng, mis üllatas lastepärimuse uurijaid 1980. aastail ja on sundinud täpsustama käsitusi mängutraditsiooni praegusest seisust.

Kümnekonna aasta vältel on harjutud mõttega, et lastekeskne mängutraditsioon kaob paratamatult. Kõikehaaravat uurimust sel teemal pole, kuid arengusuundi ja nende oletatavaid põhjusi on juba püütud iseloomustada. Leea Virtanen kirjeldas laste mängutraditsiooni muutumist 1970. aastail artiklis “Kas mängud lõpevad?”, kõneldes mängude ahistatud seisundist, mille põhjuseks ta pidas meie ühiskonnas toimunud konkreetseid muutusi. Sündivuse vähenedes muutuvad väiksemaks või koguni kaovad õuede mängurühmad. Massimeelelahutus, ennekõike TV, muudab laste ajakasutust (Virtanen 1981: 69). Carola Ekrem jõudis kümmekond aastat varem samalaadsetele järeldustele soomerootsi laste suhtes (Ekrem 1984: 71). Aktiivsete õuekampade vähenedes on mängutraditsioon püsima jäänud vaid kooliõuedel. Need koguvad lapsed ühte paika ja annavad vahetundide ajal võimaluse omaalgatuslikuks tegevuseks (Koskinen–Nurmi 1983). Nii luuakse pärimuse kestmiseks vältimatud eeltingimused: küllaldane hulk üksteise seltskonnast huvitatud lapsi, aeg üheskoos olemiseks ja võimalus toimida ilma täiskasvanute otsese suunamiseta.

Eelöeldu toob pähe mõtte mängureservaatidest, kus kunagi nii õitsva õuekultuuri viimased raasukesed on laste napiks ajaviiteks kokku surutud. Osalt on see pilt õige, osalt tahab aga täpsustamist. Õige selles suhtes, et näiteks “kümne pulga”, “kirikuroti” või “musta Peetri” jaoks vajalikku lastehulka ei ole enam paljudelt koduõuedelt võimalik kokku saada – neid vanu õuemänge mängitakse koolis vahetundide ajalistesse piiridesse kohandatult. Tõsi on ka see, et mängijate ealises struktuuris on toimunud allapoolelibisemine. Mängu hakatakse üha nooremana pidama lapsikuks harrastuseks ja tänapäeva 10–11–aastased tüdrukud tunduvad vältivat isegi sõna “mäng”. Ameeriklase Neil Postmani kasutatud väljend “lapsepõlve kadumine” peegeldab päris tabavalt ka paljude Soome laste elusituatsiooni (Postman 1982). Juba õige noorte, 9–10–aastaste laste huviobjektiks võivad saada teismeliste ajaviited, näiteks vaimustumine teatud laadi rockmuusikast (Söderholm 1987: 15).


Aastail 1986–1988 oli mul võimalik talletada laste mängutraditsiooni eeskätt Turus ja Helsingis. Tol ajal tüdrukutelt kogutud materjalidest ilmneb, et paljusid 9–11–aastasi küsitletuid vaevas ajapuudus. Laste vaba aega sisustati üsna tihti täiskasvanute juhitud kehakultuuri– või kunstiharrastustega. Mängurühma–identiteedist loobumine paistab välja ka sel kombel, et 10–aastased tüdrukud on vaba aja harrastusena nimetanud “töölkäimist”. Ja need lapsed tegid tõepoolest vastutusrikast tööd: üks jagas suurema abilisena reklaame, teine võttis isa firmas telefonikõnesid vastu ja registreeris “tööotsi” vms. Lapsed rääkisid tööst üpris lugupidaval toonil. Seega on tõepoolest põhjust küsida: kas nende tugevasti eesmärgipärastele harrastustele, noorsookultuuri väärtustele ja otseselt tööle orienteeritud laste argipäeva jääbki enam mänguelemente? Vastan küsimusele jaatavalt ja täpsustan eespool esitatud reservaadikujundit.

Nüüdsed algklasside vahetunnimängud pole sugugi möödunud õitseaja kiratsevad jäänused, vaid ühelt lastesugupõlvelt teisele siirduv, paljuvormiline ja muutuv, seega elav traditsioon. Mängurepertuaari uuenemise näiteks on ka 1980. aastate plaksutamismänguhullustus – tulnukas, mis on innustanud asfalteeritud kooliõuede tüdrukud kirglikult “plaksu lööma”, õpetajate jutu järgi päevast päeva, nädalast nädalasse. Plaksutamismängud olid Skandinaavia lastepärimuses tundmatud vähemalt 1970. aastateni, mil teateid uue mängu kohta hakkas tulema Norrast ja Rootsist. Soome esimesed arhiiviteated tüdrukute plaksutamisharrastusest pärinevad 1980. aastate algusest. 1985. aastal levisid need mängud moelainena Turu ja Helsingi koolidesse. Just neil aegadel talletas rahvaluulearhiivi välitööderühm plaksutamismänge videotena, heliülesvõtetena ja fotodena (Lipponen 1989). Kas see vägagi elujõulisena mõjuv võrse juurdub mängutraditsiooni püsivalt, seda näitab alles tulevik. Praegu laialt levinud nähtusena osutab ta igal juhul sellele, millises suunas laste mängutraditsioon on muutumas.


MIS SEE PLAKSUTAMINE ON

Mängu tuumaks on kiiretempoline, laulu või lugemise abil rütmistatud plaksulöömiste sari. Mäng ei laabu niisama lihtsalt. See nõuab oskust, mis saavutatakse vaid harjutades. “Vusserdajad” ajavad sassi mängu, mis peaks katkestamatult jätkuma lõppkõrgpunktini.

Tavaliselt seisavad tüdrukud nägudega vastamisi ja löövad pihkudega laksu, sageli kiirenevas tempos. Paarisplaksutamised jagunevad kaheks põhitüübiks. Esimene on suuremale osale täisealistest naistest nende lapsepõlvest tuttav: enda peopesad kokku – enda ja paarilise peopesad kokku – enda omad kokku – enda ja paarilise paremad käed kokku – vasakud peopesad paarilisega kokku jne. Teine on moevooluga tulnud uus ja üldisem plaksutamisviis, mille puhul käed puutuvad kokku horisontaalasendis.

Need lihtsad põhiplaksutused ei rahulda tüdrukuid sugugi alati. Liigutuste sari võib muutuda vägagi keerukaks, kiiretempoliseks koreograafiaks. Näiteks Helsingis lisasid Oulunkylä tüdrukud põhiplaksutustele järgmisi lisaelemente: enda kokkusurutud käed enda õlgadele, laksulöömine kaaslase õlale, meelekoha puudutamine, vöökoha puudutamine, jalgadega trampimine, sõrmega meelekohal pööramisliigutuste tegemine, laksulöömine reitele, vastakuti asetatud käeselgadega üles- ja allapoole plaksutamine, käte asetamine risti rinnale, paarilise tõukamine. Muud paarisplaksutamise lisaelemendid on näiteks sõrmega osutamine, oma või paarilise lõuast kinnihaaramine, kõhtude kokkutõukamine, ringikeerutamine, sirgete käsivarte kõigutamine või laialisirutamine.

Sageli ilmestavad need lisaliigutused laulusõnade sisu. Näiteks: Oled sina (osutatakse sõrmega paarilisele), mitte mina (osutatakse sõrmega iseendale). Kui kogu niisugune keerukas liigutustesari sooritatakse reipa laulu taktis, ei pea hoopiski paika see mingist mängutraditsiooni kadumist leinavast seminarist meelde jäänud sõnavõtt, milles kurdeti, et kooliõuedel lapsed ei mängi, vaid ”seisavad midagi teha oskamata ja vannuvad”. Paarisplaksutamisi võidakse alati kohandada ka ringis mängitavaiks. Ringis plaksutamine on kõige raskem. Käed liiguvad sel puhul väljaspool vaateulatust ja kummatigi peab plaks tabama naabri pihku. Ringimoodustamise lõppkujund võib tipneda juubeldavas kliimaksis, mil tüdrukutekobar tormab käed puusas ringi keskpunkti poole, põrkub üksteisega kokku ja paiskub kiljudes väljapoole, otsides tasakaalu. Rütmi rõhutavad ja plaksutamist kergendavad värsside lõppu paigutatud rõhusõnad, n. suusi pum pum, za za za, pus pus pus, one two three või ai laik.



Teadet antakse tüdrukuteringis peopesalt peopesale edasi laulu saatel: Soo makaroone teeo, temaro temaro teeo teeo pus pus pus, teeo teeo pus pus pus. (Labakindad naelas, spagetti, kuivik kaelas.) Iga värsi järel langeb mängust välja käsi, mida tabas viimane plaks. Soo makaroone-oli 1980. aastail nii Soomes kui Rootsis levinud.
Foto Ulla Lipponen. Raunistula kool. Turu 1987. SKS.


Plaksutamismängud sobivad küllaltki hästi vahetunnimängudeks, sest nad nõuavad vähe ruumi (sageli tuubil täis õu) ja kestavad lühikest aega. Ühe mängu peale kulub tavaliselt alla minuti. Vahetunni kümme minutit paistab niisiis olevat küllaldane, eriti kui paarilise otsimiseks ei kulu ega – plaksutav paar on teineteist sageli “reserveerinud” kogu vahetunni ajaks. Sel moel ei teki vahetusi ega ootamisaegu.



Soo-makaroone-ringi kaks viimast tüdrukut otsustavad, kumb võidab. Vasakpoolne tüdruk jõudis oma käe viimase löögi eest ära tõmmata ja on seega võitja.
Foto Ulla Lipponen. Raunistula kool. Turu 1987. SKS.


MIDA TÜDRUKUD LAULAVAD

Tüdrukud plaksutavad laulu või lugemise taktis. Ma ei hakka vastava laulurepertuaari koostist üksikasjalisemalt eritlema, vaid pööran tähelepanu ainult kahele silmapaistvale joonele, mis minu arvates on tähtsad, kui üritada mõista mängu tähendust tüdrukuile.

Kõigepealt veetlevad tüdrukuid nn. nonsenss-tekstid. Niisuguste laulude sõnad kostavad nagu eksootiline, tundmatu keel – eemalseisjale tundub kõige sagedamini kõlavat inglise keele hääldus. Nonsenss-lugemised on juba pikka aega olnud lastepärimuses moest ära, kuigi nad varem olid näiteks liisutuslugemistes väga soositud (Penttinen 1966; Ekrem 1987). Koos plaksutamismoega on uuesti tulnud ka nonsensstekstid. Leea Virtase uurimus lastepärimuse seotusest rollidega osutab, et võõrast keelt imiteeriv õueluule on kuulunud just nimelt tüdrukute “erialade” hulka. Nonsenss-–sõnadega plaksutamislaulud sobivad niisiis hästi uut mängu saatma:
Emanuelle, teedikka delle, emanuelle dikka delle, za za za, kompanja. Helsinki 1988.
So senta Pacikoso, emi kora so, porta hesu kriste, shame liverto, so senta pacikoso, emi kora so, porta hesu krista, shame liverto, beliverto, meliverto, vanacka mela, meliverto, beliverto, meliverto, vanacka mela, meliverto. Hei! Helsinki 1988.

Sageli pannakse plaksutamislauludes suurt rõhku koomikale. Nobedasti plaksutavais tüdrukuterühmades tekib vajadus laiendada repertuaari. Niisugustes väga intensiivsetes olukordades varieeritakse plaksutamist ja võetakse omaks uusi laule. Uude kasutamisolukorda siiratud tekstid on sageli oma loomu poolest paroodilised ja sisaldavad situatsioonikoomika elemente. Neid iseloomustavad ka muust tänapäevasest lastefolkloorist tuntud ained, näiteks tabulisteks peetud eluvaldkondade teemad. Plaksutamislauludele on omane teatud vastukultuuri pitser, nagu paljudele muudele tänapäeva lastepärimuse nähtustele (Lipponen 1987: 160–170). Tüüpilised on muuhulgas järgmised täiskasvanute maailma autoriteete pilkavad värsid:
Omena, appelsiini, mandariini, niin kui sinä, mutten mina, bikinid päällä, järven jäällä, uua uua uua, zumpelipum. Faija dokaa, lapset mokaa, mutsi valittaa, vaari itkee. Se on Virtasen perhe. Helsinki 1986.
(Õun, apelsin, mandariin, nii kui sina, kuid mitte mina, bikiinid jalas, järve jääl, uua uua uua, zumpelipum. Isa lakub, lapsed sigatsevad, ema haliseb, vanataat nutab. See on Virtase pere. )

Ja se Oolannin sota oli kauhea, hurraa, hurraa, hurraa. Kun kolmella sadalla peltipurkilla, seilas Kekkonen Sammakkolammella,sumfaraa, sumfaraa osta lenkkimakkaraa, kyllä valtio kustantaa.         
(Ja see Oolandi sõda oli kohutav, hurraa, hurraa, hurraa, Kui kolmesaja plekipurgiga seilas Kekkonen Konnalombi peal, sumfaraa, sumfaraa, osta vorstirõngas, küll riik kulu kannab.)

Praegusaegsete laksulööjate vanemad ja vanavanemad oskasid päris kindlasti oma lapsepõlves lauluparoodiaid, mida ainult kõige julgemad poisid usaldasid täiskasvanute kuuldes laulda. Nüüd laulavad tüdrukud neidsamu värsse kõlavalt nii valvava õpetaja kui kiusuvalmis poistegi kuuldes. Näiteks:
Kaunis Karjala, piste, läskipiirakka, piste, isä osti alushousut maitokaupasta, piste, housut repesi, piste, isä häpesi, piste, lapset huusi sängyn alta, voihan pippuri, huutomerkki. Turku 1987.
(Kaunis Karjala, punkt, pekipirukas, punkt, isa ostis aluspüksid piimakauplusest, punkt, püksid rebenesid, punkt, isa häbenes, punkt, lapsed hüüdsid sängi alt, oh sa pipar, hüüumärk.)

Ka varasemal ajal salapärimuseks peetud seksuaalteemalised salmid on nüüd pandud käteplaksutamist rütmistama:
Oskari olematon, nollakatu nolla, jos et tiedä, niin anna sen olla, läskiset portaat ja luurankohissi, kadulla kulkee Suomen missi, jolta puuttui toinen tissi, ikkunasta valuu vauvan pissi. Turku 1986.
(Oskar Olematu, Null tänav null, kui sa ei tea, siis lase aga olla, pekist trepp ja luukerest lift, tänaval kõnnib Soome miss, kellel puudub teine tiss, aknast voolab tite piss.)

Tänapäevalgi kehtib Leea Virtase 1970. aastate algul esitatud seisukoht, et poisid ja tüdrukud valdavad suulist traditsiooni üsna võrdsel määral, kuid et erinevate liikide suhtes on eri sugupooltel justkui “omanikuõigus”. Nonsenss-laulud on tüdrukute omand, koomika ja seksuaalfolkloor “kuuluvad” poistele (Virtanen 1972: 73–78). Plaksutamislauludega on tüdrukud ületanud rollipiirid ja võtnud kasutusele maskuliinse traditsiooni. Selle avalik esitamine on kergem, kui sobimatud sõnad saab paigutada kindlavormilisse mängu, justkui enda isiksusest väljapoole, iseenda ja ümbritsevate hukkamõistu ulatusest kaugemale.



Tüdrukud plaksutavad ja laulavad: Anna Sofia anna mai see pum pum pum, anna mai laav juu mami, thank you me (a), o thank you me, thank you mami (b), thank you daddy, uh ah za za za (c)!
Anna Sofia on nii Rootsis, Norras kui Taanis soositud Annaniaana-plaksutamismängu Turu variant.
Foto Ulla Lipponen. Raunistula kool. Turu 1987. SKS.


MIKS TÜDRUKUD PLAKSUTAVAD

Mis jõud saab panna tüdrukud rühmas laulma ja liigutusi tegema ja sellesse tegevusse täiesti sukelduma? Alguseks võiks vormistada ka üldisema küsimuse: miks tüdrukud mängivad? Tuntud mängu–uurija Brian Sutton–Smith vastab küsimusele lihtsalt nii: lapsed rahuldavad mängu abil mitmesuguseid ea ja arenguperioodiga seotud vajadusi (Sutton–Smith 1959: 31). See seletus kehtib ka plaksutamismängude suhtes. Raske on nende tarvete olemust täpselt määratleda. Kõige loomulikum on algul vastust otsida tüdrukute eneste seletustest. Kuulakem nende vastuseid küsimusele, miks nad õieti plaksutama hakkasid.



Tüdrukud plaksutavad ja laulavad: Anna Sofia...
Foto Ulla Lipponen. Raunistula kool. Turu 1987. SKS.

Esiteks võivad tüdrukud arutleda nii: Sellepärast, et seal (koolis) oli nii vilets õu, et seal ei saanud õieti midagi teha, sest oli lödine ja külm. Seal oleks pidanud ainult paigal seisma ja siis oleks külmetanud. Nõnda siis leiutati need, hakati neid /plaksutamismänge/ mängima. Tüdrukud tahavad “midagi teha” ja plaksutamismängud ei vaja abivahendeid. Nad sobivad mängimiseks kõige võimatumates ilmastikutingimustes. Plaksutamismängud sobivad hästi ka tüdrukute küllalt kindlakskujunenud mängurepertuaari täienduseks: hüppenöör, kummikeks ja selle moodsamad arendused, pallimängud ja kekskast on kõik nagu plaksutamismängki motoorselt kaasakiskuvad, rütmitunnet, nõtkust, kiirust ja täpsust nõudvad mängud.

Just selleealised lapsed tahavad teada saada oma võimete piire, nad peavad tähtsaks oma oskuste täiendamist ja on valmis ikka ja jälle harjutama (Sandström 1966: 68). Seepärast kütkestab tüdrukuid mõte saavutada üha kiirem ja täpsem plaksutamistakt. Harjutada võib peaaegu kustahes – kasvõi naabritüdrukuga saunalaval, nagu 8–aastane Maria jutustas end tegevat.



Tüdrukud plaksutavad ja laulavad: Anna Sofia...
Foto Ulla Lipponen. Raunistula kool. Turu 1987. SKS.


Teiseks vastavad tüdrukud küsimusele nõnda: Sest kõik teevad seda, Me vaatasime, kuidas neljanda klassi omad enne tegid ja siis hakkasime meie, Me teeme seda alati oma kõige parema kaaslasega /tüdrukuga/, Kõik tahtsid teha koos Minnaga, sest ta oskas kõige paremini – ja oli ka muidu vahva, Karoliina /osavaim plaksutaja/ õpetas, Üks tüdruk tuli Eläintarha kooli algklassidest meile üle ja tema õpetas, Me leiutame alati midagi uut, siis teised muutuvad hirmus uudishimulikuks ja tahavad teada, mida me teeme.

Neist tüdrukute kommentaaridest ilmneb, et plaksutamismängud toimivad laste seas (nagu muudki mängud) sarnaselt sotsiaalsete suhete reguleerijaina. Mängurühmad moodustuvad algklassides kõige sagedamini oma klassi piires oskuse, sõprussuhete (tüdrukutepaarid või –rühmad) ja populaarsuse põhjal. Mängu abil sõlmitakse uusi suhteid, tugevdatakse või hüljatakse vanu.

Mänguseltskonnast väljapoolejäämine tähendab lapse jaoks marginaalset staatust, kõrvalejäämist, üksildustki. Sellesse pääsemine on sotsiaalse kompetentsi testiks (Balzer 1985: 79–80). Omaks tunnistatud uustulnukale õpetatakse selgeks klassi repertuaar ja võetakse ta niiviisi mängurühma liikmeks. Tüdruk, kes on toonud klassi uue plaksutamismängu, on oma oskuse tõttu soositud vahetunnikaaslane. Tüdrukutele on tähtis, et vahetunniks on reserveeritud paariline, sõber, kellega need kümme minutit veedetakse.

Niisugune paariline pole sageli püsiv, vaid võib vahelduda mitugi korda päeva jooksul. Sõprussuhet võidakse demonstreerida üheskoos plaksutades. Sõbrad võivad oma ühtekuuluvust ja teiste eemaletõrjumist rõhutada sel moel, et lähevad plaksutama nende ligidusse. Eemaletõrjutud tüdruku nimi võidakse kõige halvemal juhul paigutada mingis häbistavas seoses plaksutamislaulu värssidesse: Minna pükstes paugatab, toomkirik variseb!

Lastepsühholoogia toonitab, et lapsele on tähtis kuuluda mingisse püsivasse omataoliste rühma, näiteks oma klassi mänguseltskonda. Rühma liikmena võib ta mõõta oma võimeid, võrreldes neid teiste omaealiste oskuste ja omadustega. Niimoodi kujuneb arusaam teistest lastest ja iseendast ning positsioonist mänguseltskonnas (Salmon 1982: 110-117). Rühmas hakkamasaamine julgustab last ennast usaldama ning tõstab ta enesetunnet.

Kolmandaks võivad tüdrukud vastata ka nii: See on vahva, See on hästi mõnus. Seda, et on vahva, märkasin tõepoolest, kui jälgisin tüdrukute plaksutamisindu kooliõuedel, kuid veel selgemini kogesin seda, vaadates üksteise järel läbi videolinte. Plaksutavate tüdrukute nägudel peegeldub kogu tunnete skaala õnnestumise rõõmust ebaõnnestumise sügava nördimuseni. Puudutuste emotsionaalne värving võib vahelduda keskendunud innukusest kuni – tahaks öelda – hella lähedustundeni. Plaksutades kogevad tüdrukud ehtsat empaatiat ja kokkukuuluvust. Plaksutamismäng on nende jaoks niisiis lähedaste, intensiivsete tundevarjundite otsimine ja nende õppimine, sügavamas mõttes oma mina ehitusmaterjali otsimine.

Minu poolt küsitletud tüdrukud hindasid oma plaksutamisoskust kõrgelt. Seda võis kuulda nende hääletoonist, näha estidest ja näoilmetest. Käesoleva artikli moto kajastab hästi tüdrukute arusaama plaksutamisoskuse seosest sugupoolega. Poisid ei oska plaksutada, nad ei õpikski seda ära, sest neil pole visadust harjutada ja võimet kohaneda paarilise liigutustega. Plaksutamine ei ole “ainult” tüdrukute pärimus, vaid see on “meie tüdrukute” pärimus. Sotsiaalselt ja emotsionaalselt tugev vastastikune mõju, oma oskuste usaldamine, jõu ja hoogsuse tunne sünnitavad plaksutavais tüdrukuis ilmselgesti enesekindlust.

Leea Virtanen tõdes 1970. aastate algul: Tüdrukuterühma paremust või isegi võrdsust rõhutavat käitumismalli ei ole, ja kui ongi, siis on see vähemalt väga haruldane. (Virtanen 1972: 245). Nüüd, paarkümmend aastat hiljem, saaks ehk aimata niisuguse malli olemasolu. Vahetunnisagina keskel kirglikult plaksutava tüdrukuterühma mängu tähendust võiks väljendada ehk ka nii: me oleme ühest klassist, me oleme üheealised, me oleme osavad, me oleme sõbrad, me oleme tüdrukud. Vastustest jäi mulje, et plaksutavaid rühmi ühendas tugev eneseväärikustunne, mida võiks kutsuda tüdrukute identiteediks – meie, tüdrukud.


MIDA JUTUSTAVAD PLAKSUTAMISMÄNGUD 1980. AASTATE TÜDRUKUTEST

Tüdrukute mängutraditsioon on niisiis muutumas. Plaksutamismängude näol on see saanud uue kaasakiskuva ja moraalset tasu pakkuva täienduse. Uue mängu juurdumist ei seleta siiski piisavalt ei laste endi kinnitused mängu toredusest ega uurija intuitiivne tunne mängu tähenduslikkusest osavõtjaile.

Laste spontaanses mängutraditsioonis täheldatud muutustele on folkloristid otsinud seletust vähemalt kahest suunast: laste küpsusprofiilist ehk ealiselt omastest vajadustest ja oskustest ning keskkonnategureist ehk avaramast sotsiaalsest ja kultuurilisest olukorrast, milles lapsed elavad. Plaksutusmängude võimet kohalduda teatud ealise rühma traditsiooniks vaatlesin mõnel määral eespool. Laiendan vaatenurka ja küsin, miks plaksutamismängud on paari viimase aastakümne jooksul levinud just Taanis, Rootsis, Norras ja nüüd viimaks ka Soomes? Mis nende maade ja eriti Soome tüdrukute elusituatsioonis on loonud eeldused sarnase innovatsioonilise joone levimiseks mängulisse käitumisse? Põhjusi on kindlasti mitmeid, kuid tõstan esile üht – seotuse mängija sooga. Mängude erinemine sugupooleti on läänemaailma kultuuride tüüpiline joon. Üldiselt omaksvõetud arusaama järgi õpivad poisid ja tüdrukud mängude abil oma ühiskonna poolt kohaseks peetavat rollikäitumist (Virtanen 1972: 69–70). Analüüsides tüdrukute mänge, on niisiis võimalik mõista midagi olulist selle kohta, kuidas tajuvad tüdrukud naiseks kasvamist moodsas ühiskonnas.

Plaksutamismängudest innustunud tüdrukud on 7–12–aastased. Nad elavad oma lapsepõlve nö. latentses perioodis, mil tugevnevad sugupoolele omased käitumistavad. Just selles eas taotlevad poisid ja tüdrukud omasooliste seltskonda. Võtan appi uurimistulemused, mis käsitlevad põhikooli õpilaste käitumist tundides. Norralased Harriet Bjerrum Nielsen ja Monica Rudberg on kirjeldanud 9–aastaste tüdrukute ja poiste sugupooleidentiteedi arenemist ja märganud nende käitumises õppetundide ajal muuhulgas järgmisi jooni (Nielsen ja Rudberg. Britta Hasso järgi):

TÜDRUKUD	POISID
- intiimsuse ja empaatia vajadus, aitavad meelsasti õpetajat ja teisi lapsi	- pürgimus iseseisvusele ja asjade valitsemisele
- tähtsad on isiklikud sotsiaalsed suhted (tüdrukutehierarhia rühmas, suhe õpetajasse klassis)	- oma seisundi rõhutamine isiksusetus (poistekambas, klassis)
- tõmbuvad kõrvale avalikust vestlusest	- soovivad ja suudavad avalikult esineda
- kuulavad, ootavad	- soovvad olla need, keda kuulatakse, nõuavad häälekalt tähelepanu
- harjutavad avalikku esu ja nurjaminekutega, võtavad neid kui loomulikke asju	- ei talu avalikku kiitust ega kriitikat

Ka Rootsis ja Soomes on selleealiste laste käitumist koolis kujutatud põhijoontes feminiinsena või maskuliinsena, “pehmena” või “kõvana”. Teadagi ei esine mallid teatud konkreetse lapse puhul nii puhtalt, kuid nad osutavad ometi kindlate käitumisjoonte kokkukuuluvust sugupoolega. Uurimuste põhjal kujuneb pilt põhikooliklasside paidest, kohanevatest tüdrukutest ja elavatest, iseseisvatest poistest. Tõlgitsuste kohaselt johtub erinevus sellest, et tüdrukud otsivad oma formeeruvale sugupoole–identiteedile kinnitust tänulikest inimsuhetest, läheduse ja ühesugususe kogemusest. Nad tegutsevad meelsasti kahekesi “oma kõige parema sõbraga”. Poisid seevastu pürivad inimsuhteis staatuse ja võimu poole. Nad saavad rahuldust tegevuste ja olukordade valitsemisest ja õpivad toime tulema konflikte taluvas poistekambas. Käitumise stereotüüpsus johtub loomulikult ka sellest, et kodu ja koolisüsteem reprodutseerivad sugupoolele vastavat käitumist, koheldes tüdrukuid ja poisse eri viisil (Näre 1988: 30; Sarnivaara 1988: 2–3; Salonen 1988; Einarsson 1986: 20–31). Reklaam ja ajaviitetööstus kinnistavad omalt poolt traditsioonilisi sugupoolerolli malle.

Kui juba laste käitumine klassimiljöös on selgelt sugupooleomane, siis võiks oletada, et see kajastub ka tänapäevases vahetundide mängukultuuris. Võiks oletada, et mängud on rangelt seotud sooga, nii, et tüdrukutel ja poistel on kummalgi omad mängud, ja et nende mängude laad peegeldab tüdrukute “pehmeid” ja poiste “kõvu” väärtusi. Minu tähelepanekute kohaselt peab see oletus paika ainult praegusaegsete vahetunnimängude väikese osa puhul. Suurem osa vahetunnimängudest sobib laste endi käsituste kohaselt samahästi nii tüdrukutele kui poistele.1

Kõige rangemalt järgivad traditsioonilisi maskuliinseid–feminiinseid käitumisskeeme algklasside õpilaste poolt soositud fantaasiamängud. Tüdrukud mängivad oma naiseliku hooldajarolli kohaselt näiteks titat ja lapsehoidjat või hobust ja talutajat. Poisid hõivavad kooliõue, võideldes He–manina või surmapataljonina. Neil mängurühmadel on sotsiaalselt suur vahe. Poisid ei püri tita rolli ega tüdrukud He–maniks. Ka mängude iseloom erineb üksteisest suuresti.

Lisaks fantaasiamängudele on ehk veel ainult mõnedel vahetunnimängudel tüdrukute– või poistemängu pitser. Neist levinuimad on tüd–rukute plaksutamine (ja harilikult kummikeks) ning poiste rulasõit. Igaüks, kes on näinud ruladega kõnniteid vallutavaid poisse, märkab, et eespool esitatud mehelik käitumismall sobib hästi kokku rulasõiduga. Poisid asetavad ennast avalikult vastamisi õnnestumise ja ebaõnnestumise võimalustega. Eesmärgiks on kõrge sooritustase ja positsioon rühmas. Rulasõitjad on enamasti poisid. “Üliarenematuid rulasõitjaid” ehk abitult katsetavaid tüdrukuid võib siiski vahel poiste seas näha. Olukord on ootuspärane, sest on tõdetud, et tüdrukud ületavad poistest kergemini rollipiire ja võtavad üle mehelikke jooni. Seevastu poiste käsitus oma sooidentiteedist on rangem ja nad säilitavad enamasti selgeid rollipiire (vt. n. Virtanen 1972: 77; Helve 1988: 10). Plaksutav poistepaar või tüdruku–poisi paar vahetunni ajal on välistatud.

Kuigi plaksutamismängud kuuluvad tüdrukute repertuaari, ei tohi neid iseloomustada kui ainuüksi feminiinseid, traditsioonilist naiserolli peegeldavaid. Nii mänguviisis kui laulutekstis kulgevad feminiinsed ja maskuliinsed jooned rinnakuti.
Tabel teeb selgemaks mängule omaste tunnuste asetumise feminiinse–maskuliinse skaalal.

FEMINIINNE JOON	MASKULIINNE JOON
Plaksutamine eeldab empaatiat	eeldab kõrget sooritustaset
Ruumikasutus kõrvale, kahekesiolemisse tõmbunud paar	kooliõue valdav rühm
Avalikkus intiimne lähedus	häälekas tähelepanu taotlemine
Ka laulutekstides on täheldatav – nagu eespool esitasin – feminiinne–maskuliinne mõõde.
eriti tüdrukute poolt soositud nonsenss-tekstides	poiste erialaks peetud paroodilised, koomilised ja seksuaalteemalised tekstid

Plaksutamist, mis on mängus keskne, võib pidada püsivalt androgüünseks, nii feminiinseid kui maskuliinseid jooni sisaldavaks. “Pehmed” ja “kõvad” omadused ühinevad kiiretempolises plaksutamises tervikuks ja mängu nautimine pole võimalik ilma mõlema omaduse valdamiseta. Tüdrukutel tuleb arvestada paarilise oskuse või oskamatusega, kohandada oma liigutused partneri liigutustega ja valitseda mängu kiirenevaid ning aeglustuvaid osi rütmi segi ajamata. Kuid sellest üksi ei aita. Plaksutamine nõuab ka oskust, mis saavutatakse vaid harjutamise teel. Plaksutajate hulgaski on hinnatud spetsialiste.

Mängu muid tunnusjooni (tekstide iseloom, mänguruumi kasutamine ja esitamise avalikkusaste) võidakse üksteisega olukorra kohaselt ühendada, selleni välja, et plaksutamise tundetoon vaheldub intiimsest koosolemisest peaaegu agressiivse tähelepanutaotlemiseni. Tüdrukutel on võimalik valida mängu feminiinseid–maskuliinseid elemente vastavalt enda isiksusele. Dihhotoomilised omadused täiendavad üksteist paindlikult ja plaksutamismäng kohaldub hõlpsasti igasse mängusituatsiooni. Feminiinsuse äärmisesse tippu asetub tüdrukutepaar, kes kahekesiolemisse tõmbunult, teineteise liigutustega kohanedes, plaksutab näiteks Emmanueelet. Maskuliinseim on mäng siis, kui tüdrukutering kooli õuel või sõbratarid bussis laulavad häälekalt Reigani pükstest, Kekkosest plekkpurgis, isa viinast või ema äpardustest.

Päris algul õpiti uus mäng ilmselt ära, imiteerides nonsenss–sõnadega või selliseina käsitatud võõrkeelseid laule, mis esindavad laste arusaamade kohaselt traditsiooni feminiinset mõõdet. Repertuaari laienedes on kollektiivsesse traditsiooni rütmistamise eesmärgil võetud maskuliinseid, poistele kuuluvaks pärimuseks peetud lauluparoodiaid ja koomilisi värsse, mille kodunedes hakkab mäng paremini sobima – kui nii tohib öelda – Soome sugupoole–kliimasse. Rahvusvaheline kahe tüdruku lähedust rõhutav mäng on saanud lokaalset lisavärvi teravamatest, mässulistest, endale ja oma rühmale tähelepanu nõudvaist maskuliinsetest joontest.2

Millest johtub selline vastandlike tunnuste paindlik koosesinemine samas mängus? Seletust võib ehk otsida neist soorolliga seotud ootustest, mis on suunatud tänapäeva tüdrukuile. Need on kahesugused ja osalt vastukäivad. Meie seadustes valitseb sugupoolte võrdõiguslikkus, kuid see ei ole teostunud ühiskonnas, haridussüsteemis ega perekonnas. Lapsed kasvavad üha edasi tugevate soostereotüüpide poolt kujundatuina, nagu juba eespool tõdesin. Tüdrukute puhul väljendub see näiteks selles, et koolis nad satuvad sugude erinevusi varjatult rõhutava kasvatuse objektiks ja tulevad toime traditsiooniliste naiselike vahendite, kohanemise ja alistuvuse abil. Teiselt poolt kannustatakse neid nii kodus kui ka ametlikult sugude suhtes neutraalsuse poole pürgivas koolis üha teadlikumalt ettevõtlikkusele ja iseseisvatele otsustustele. Eesmärkide ja praktika vastuolu on ilmne. Oletatakse, et tüdrukud sobituvad naiste traditsioonilisse hoolitsevasse rolli, kuid samal ajal eeldatakse, et nad omandavad meheliku valmiduse, suutmaks täiskasvanud naistena võistelda tööturul meestega nagu võrdsetega

. Ka teistes Põhjamaades on kirjeldatud seda tänapäeva tüdrukute elu mitmepalgelisust ja sellest johtuvat ambivalentsust. Problemaatiliseks peetakse naise asendi jätkuvat, koguni tormilist muutumist ja tüdrukuile suunatud ootuste vastakust (Salonen 1988; Topo 1988: 56–57). Kultuuriliste, väljenduslike mallidena ilmestavad seda maailmapildi ambivalentsi ka soome plaksutamismängud. Mängu komplekssus võimaldab maskuliinsete–feminiinsete elementide erinevaid rõhuasetusi. See paindlik dünaamika annab tüdrukutele võimaluse neile kogu kasvuea vältel suunatud vastandlike rolliootuste “käsitlemiseks”. Nad võivad olukorrale vastavalt varieerida mängu varjundeid ja niisiis loovalt ja väljenduslikult justkui võtta oma valdusse need probleemid, mille keskel neil tuleb elada.
Soomestunud plaksutamismängud rahuldavad nii tüdrukute traditsioonilisse naiserolli kuuluvaid tarbeid kui ka meheliku rolli poolt moodsa naise ellu toodud nõudeid. Mängu feminiinsed jooned, ennekõike isiklik lähedus ja võimalus samastuda omasoolise sõbraga, aitavad tüdrukuil luua tugevat positiivset naisidentiteeti. Maskuliinsed jooned omakorda rahuldavad iseseivuse– ja hakkamasaamise–tarvet. Uues mängus on niimoodi märgatav tänapäeva tüdrukutekultuuris nii sageli tõdetud pinge traditsioonilise naiskogemuse ja maskuliinsete võimaluste vahel (Topo 1988: 55; vt. ka Lähteenmaa 1988).

Tõlkinud Kristi Salve
 

KOMMENTAARID

1. Aastatel 1986–1989 olen talletanud tüdrukute plaksutamismängupärimust eeskätt Helsingis ja Turus. Teateid plaksutamismängust on 15 paigast: Helsingi, Espoo, Vantaa, Hyvinkää, Turu, Porvoo, Ulvila (Pori), Kemi, Jyväskylä, Suolahti, Korpilahti, Savonlinna, Kuusamo, Sodankylä ja Maarianhamina. Ainestik sisaldab rohkem kui 40 plaksutamislaulu ja –lugemist.

Minu arusaamad tänapäeva mängutraditsiooni iseloomu kohta põhinevad tähelepanekutel ja ankeetküsitlustel, mida olen teinud plaksutamismänge talletades. Paarikümne aastaga on vahetunnimängude loomus muutunud. Leea Virtase järgi oli 1970. aastate algul üks osa reeglitega mängudest selgesti tüdrukute– või poistepärased (1972: 70). Tänapäeval sobivad peaaegu kõik vahetunnimängud laste oma arusaama järgi mõlemale sugupoolele. Turus ja Helsingis nimetasid nii tüdrukud kui poisid omasooliste vahetunnitraditsiooniks järgmisi mänge: jalgpall ja korvpall (vahetunniolukorda sobitatud reeglitega), lihtsustatud pesapall, sähly (saalis mängitav hokitaoline mäng), kukutamine (kaks meeskonda ründavad teineteist, pärast tunde jätmise ähvardusel keelatud), lumesõda, must Peeter (=kull), kull (sealhulgas harki–, palli–, ring–, kükikull), peegel, kinnilöömisega peitus, pigipada, pudelikeerutamine, võmm ja varas, kekskast, nöörihüppamine, lumemäe vallutamine, võimlemiskang, kukepoks (ka segapaarides), sõlm (tüdrukutest või poistest moodustatud ahel keerab ennast sõlme, mida üritatakse ahelat katkestamata lahti harutada). Üht osa mängudest saab mängida segarühmades.

Ainuüksi poiste mängud: fantaasiamängud (kõik TV–mõjulised, nn. meedialoor: Master of the Universe, He–man, Tahmanägu ja surmapataljon) ja spordialad: võidujooks, poks, maadlus (kedagi üritatakse “ajada hunnikusse” – kõik hüppavad ühe peale), ründamine (paarilist püütakse õuel olevatelt rööbaspuudelt maha nügida), tüdrukute väntsutamine.

Ainuüksi tüdrukute mängud: fantaasiamängud (hobune ja perenaine, poni, koer ning tita ja hoidja), kummikeks, plaksutamismängud, kükakilvedamine, kuldtool, kenade poiste vahtimine.

2. Selles suhtes erinevad soome plaksutamislaulud inglise tüdrukute lauludest, mille korduvad teemad on paarsuhe ja armastus (näiteks Under the bram bush, under the sea, boom boom boom, True love for you, my darling, True love for me. When we get married, We'll have a family, A boy for you, a girl for me, Um tiddley um dum, sex–y! Opie 1985, 453). Soome plaksutamismängud rõhutavad seevastu tüdrukute ühtekuuluvust ja opositsioonivaimu täiskasvanute maailma suhtes.


ARHIIVIALLIKAD

Soome Kirjanduse Seltsi rahvaluulearhiiv: Ulla Lippose plaksutamismängukorjandus


KIRJANDUS

Baltzer, Kirsten et al. Barns utveckling under de första skolaren. Stockholm, 1985.
Einarsson, Jan. Kieli ja sukupuoli koulussa. – Kiltit tytöt – kovat kundit. Raportti tasa–arvo työryhmän, tasa–arvokokeilutoimikunnan ja kansanvälisen nuorisovuoden 1985 komitean 12.11. 1985 järjestämästä seminaarista. Opetusministeriön työryhmien muistioita 1986: 32. Helsinki, 1986.
Ekrem, Carola. Men sällan leker vi. Lek och aktiviter bland österbottniska skolbarn. Bondkavlen, 1984.
Ekrem, Carola. Räkneramsor bland finlandssvenska skolbarn. Sidos 353, Helsingin yliopiston folkloristiikan laitos. 1987.
Helve, Helena. Tyttöjen maailma – “Mistä pienet tytöt on tehty?”. Nuorisotutkimus 4. 1988.
Koskinen–Burmi, Leena. Välituntileikit. Sidos 316. Helsingin yliopiston folkloristiikan laitos. Helsinki, 1983.
Lipponen, Ulla. Kilon poliisi ja muita koululaisjuttuja. Mänttä, 1987.
Lipponen, Ulla. Taputusleikit. Raportii tyttöjen uudesta muotileikistä – Pöysä, Jyrki (toim.) Betoni kukkii. Kirjoituksia nykyperinteestä. Helsinki, 1989.
Lipponen, Ulla. Din din doora. Laululeikkejä. Äänikasetti ja takstikirja (nuotit, sanat, leikkiselosteet ja kommentit). English summary. – Perinnelipas 3. Helsinki, 1990.
Lipponen, Ulla. Klapplekar – en innovation iden finska barntraditionen. – Tradisjon nr. 20 – 1990, Oslo, 1990.
Lähteenmaa, Jaana. Tyttöjen suhde rockiin. Kolme tulkintatapaa. – Nuorisotutkimus 4. 1988.
Nielsen, Harriet; Rundberg, Monica. Jenter og gutter fra O till 20 ar. Ref. 1987. Britta Hasso. A ja O. Koulukasvatuskulttuuri. 1988/1.
Näre, Sari. Tyttöjen ja poikien käsitys sankaruudesta. – Nuorisotutkimus 4. 1988.
Opie, Iona & Peter. The singing game. Oxford, 1985.
Pettinen, Marjatta. Leppävirtalaisista leikinalkajaisluvuista. Sidos 178. Helsinki, 1966.
Postman, Neil. The Disappearance of Childhood. New York, 1985.
Saarnivaara, Marjatta. Koulu uusintaa sukupuolieroja. – Nuorisotutkimus 4. 1988.
Salmon, Phillida. Vertaisryhmän vaikutus. – Coleman, John C. (toim.) Kouluvuosien psykologia. Espoo, 1982.
Salonen, Alina. Koulun taival tasa–arvoon. Kokeiluselvitys tasa–arvo–kokeilutoimikunnalle. Toi. Alina Salonen. Opetusministeriön suunnittelusihteeristön julkaisuja 5. Helsinki, 1988.
Sandström, Ivar. Lapsi ja nuorisopsykologia. Helsinki, 1966.
Sutton–Smith, Brian. The Games of New Zealand Children. University of California Publications. Folklore Studies: 12. Berceley and Los Angeles, 1966.
Söderholm, Stig. (toim.) Rockmusiikki ja nuorisokulttuurien tyyli: modit, skinheadit ja punkkarit. Näkökulmia rockkulttuuriin. Keuruu, 1987.
Topo, Päivi. Kirjava tyttötutkimus. – Nuorisotutkimus 4. 1988.
Virtanen, Leea. Tytöt, pojat ja tykkääminen. Porvoo, 1972.
Virtanen, Leea. Loppuvatko leikit? – Pelit ja leikit. Kalevalaseuran vuosikirja 61. Helsinki, 1981.