MUTIONU SOLGITORUS EHK MÕNDA LAULUPAROODIATEST KOOLIPÄRIMUSES
Eda Tagamets

Paroodiaks nimetatakse mingi teose vormile uue sisu andmist eesmärgiga tekitada koomiline efekt. Lauluparoodiate puhul on selleks kolm võimalust:
1) võtta tuntud laulu viis kui vorm ja liita sellega uus tekst, so sisu;
2) muuta olemasoleva laulu teksti;
3) liita ühe laulu viis ja teise tekst.

Alljärgnevalt vaadeldakse lauluparoodiaid kooliõpilaste suulises ja kirjalikus traditsioonis, tuginedes 1992. a. kogumisvõistlusega saabunud materjalidele. Küsitluskavas oli palutud kirja panna paroodiaid, laule ja salme. Paroodiatekste oli saadetu hulgas kokku 55O – anripiiride ähmasuse tõttu on see arv ligikaudne. Mõnel juhul on raske kindlaks teha, kas tegu on lauluparoodia või lihtsalt salmiga; parodeeritud on ka viisistamata luuletusi; vahel on võimatu eristada lauluparoodia fragmenti nn. paroolist – fraseologismist. Omaette probleem on paroodiate esitusviis, kuna saadetud materjalides on selle kohta vähe andmeid. Ilmselt neid siiski ei laulda, vaid pigem retsiteeritakse, väljendatakse ka kirjalikult (vihikukaanel, graffitina laual ja seintel) – on ju tekstid reeglina lühikesed, valdavalt 4–värsilised. Kui mõnest paroodiast teataksegi pikemat varianti, siis esitatakse ikkagi just mingi eriti iseloomulik osa (n. algus), mis on funktsioonilt lähedane eelmainitud paroolidele.

Paroodiad on tuntud kõigis vanuserühmades nii poiste kui tüdrukute hulgas. Kõige arvukamalt on neid saatnud keskastme (5. – 9. klassi) õpilased, kes neid ilmselt ise ka enim sepitsevad. Algklassides on tuntud üksikud kõige levinumad tüübid, keskooliõpilaste pärimuse hulgas on tekste vähem, kuid need on viimistletumad ja peenema huumoriga.

Osa lauluparoodiaist, mida koolinoored teavad, on tuntud ka/eelkõige täiskasvanute repertuaaris (n. 2, 7, 13), osa kuulub vaid lastefolkloori. Ka malevarepertuaar (n. 3, 8) ja isegi mõned EÜE laulud on koolis tuntud, võimalik, et õpilaste vanemate – endiste malevlaste – kaudu. Malevalaulud aga on omaette uurimist vääriv põnev valdkond.
Parodeeritud on mitmesuguseid laule, alates rahva– ja lõpetades poplauludega. Levinuimad on siiski kooliõpikuist pärit üldtuntud lastelaulud: “Mutionu pidu”, “Oh kooliaeg”, “Meil aiaäärne tänavas”, “Juba linnukesed”. Poplaule on parodeeritud vähem, neist on tuntumad “Lambada”, ansambel “ABBA” “Money”, “Modern Talkingu” “Cherry Cherry Lady” ja mõned muud.

Enamasti on paroodiais tegu küll puhta pilamis– ja sõnaväänamislustiga, kavatsuseta algteksti mõnitada. “Temaatilistes” paroodiates on kõige sagedamini juttu alkoholist, poliitikast, seksist ja koolielust. Neid teemasid käsitletakse lõõpivas toonis ja teismelistele omase üleolekutundega, kuid ette tuleb üksikuid üllatavalt vaimukaid palu.
Paroodiate loomise traditsioon näib olevat vana ja küllaltki püsiv. Ent võib siiski arvata, et viimastel aastatel on see hoogu juurde saanud, kasutades eeskujudena “Kuldse Trio”, “Talongi” jt. populaarsete ansamblite ja esinejate pilalaule ning kupleesid, mille tekste on trükis avaldatud ning esineb ka koolipärimuse kirjapanekute seas.

Nii nagu on raske eristada autoriluulet traditsioonilisest “rahvaloomingust”, nii on lauluparoodiate puhul keerukad ka traditsiooni ja improvisatsiooni vahekorrad. Umbes 550 tekstist 145 esineb vaid ühe üleskirjutusena ja pole selge, kui laialt need tegelikult tuntud on. Palju on kindlasti tellimustöid ning ka kahe ja kolme variandiga esindatud paroodiad võivad olla kellegi juhuslik omalooming, mida kogumisaktsiooni käigus on dubleeritud. Samas võib olla tegu lokaaltraditsiooniga, mis tuntud mingil kitsamal alal või väikeses grupis. Selgete piiride tõmbamine nõuaks siin täiendavat kogumis– ja uurimistööd ning järelküsitlust. Selge on see, et klassikaline rahvalaulu uurimise meetod, mis põhineb variantide võrdlusel ning tüüpide ja algkujude määramisel, antud materjali puhul ei toimi. Kaasaegne pärimus, koolipärimus sealhulgas, tekib, levib ja kaob kiiresti ning varieerub väga ulatuslikult. Traditsiooniliseks saab pidada pigem tekstide loomise mehhanismi kui mistahes teksti/tüüpi üksikult võetuna. Kui üldse rääkida tüüpidest (seda ainult parema termini puudumisel), siis esineb u. 200 tüüpi lauluparoodiaid, neist 145 vaid ühe variandiga, mis teeb tüübist kõnelemise küsitavaks. Kahevariandilisi tüüpe on 19, kolmevariandilisi 8, nelja– ja viievariandilisi 7, kuuevariandilisi 3 jne.:

Variante	69	32	29	27	20	16	11	10	9	8	6	5	4	3	2	1
Tüüpe	1	1	1	1	1	2	1	1	2	1	3	7	7	8	19	145

Järgnevalt antagu põgus ülevaade variandirikkamatest tüüpidest.
1. 69 üleskirjutust on tuntud laulu “Mutionu pidu” algusvärsside paroodiast. Tüüpiline tekst:
     Elas metsas mutionu,
     ronis mööda solgitoru.
     Suitsetas ja viina jõi,
     paljaid naisi koju tõi.

Vähese varieerumisega on see tuntud kõigi vanuserühmade hulgas üle Eesti hiljemalt alates 80. aastate keskpaigast. Mutionu–laulu ongi üldse enim parodeeritud, kusjuures kangelasteks on peale viinamaia mutionu veel Lenin, Gorbatšov, lüpsja Anette, kollionu, koeraonu, solgionu jt.

2. 32 üleskirjutust on lauluparoodiast “Kungla rahvas”:
     Kui Kungla rahvas kuldsel a'al kord istus maha sööma,
     siis Vanemuine vestiväel läks kõrtsist viina tooma.
     Läks aga neljakäpukil, ihuriistad ripakil.

Siin on varieerumine suur, eriti alates kolmandast värsist – selles, kes, kust, mida ja kuidas tooma läks. Lähedasel kujul pärineb esimene kõnealuse paroodia üleskirjutus 1934. aastast. Pikema tekstiga on seda esitanud ansambel “Talong” ning paar pikemat varianti esineb ka õpilaspärimuse hulgas.

3. 29 üleskirjutust on lastesaate “Mõmmi ja aabits” alguslaulu paroodiast, mis on tekkinud 1980. aastate algul ja kuulunud eelkõige malevarepertuaari:
     Ma olen väike, olen alles väike
     ja päris viina veel ei joo.
     Kuid siis kui paistab päike,
     ma kasti õlut koju toon.
     Ja ema ütleb mulle: “Sa oled vastik nolk!”,
     kuid ma ei kuula teda, sest õlu pole solk.
     Ja mul on kann, see on õllekann
     ja selle peal on Õ
     ja kui ma sellest kannust rüüpan,
     siis veelgi suuremaks läeb rõõm.
     Ja minu pinginaaber on minu sarnane:
     nii armas väike joodik, nii pehme, karvane.

4. Järgmised 27 üleskirjutust on suhteliselt väikese varieerumisega:
     Oh Gorbatšov, oh Gorbatšov, millal sina sured,
     mul on valmis juba kirst ja viinapudel.

Selle salmikese tõenäoline tekkeaeg on 1985. a. juuni. Laulust “Oh kooliaeg...” on veel kuus koolielu–teemalist ja üks poliitiline (“Oh krooniaeg...”) variant.

5. 20 varianti on paroodiast tuntud lastelaulule “Me kolmekesi tuleme”:
     Me kolmekesi tuleme Lääne–Saksamaalt,
     meil taskus pudel puskarit ja seljas automaat.

Erinevusi esineb selles osas, mis tulijail seljas, jalas või taskus. Tekkeaeg pole teada, aga sõjakurjategijate protsesside ajal 60. aastail lauldi samal viisil paroodiat “Me kolmekesi tuleme – Gerretz, Viik ja Laak...”. Samale viisile on sepistatud ka bravuurne tekst koolielu argipäeva teemal:
     Me kolmekesi tuleme kooli kantseleist,
     meil päevikud on punased ja paps see koolis käis. (8 varianti).

6. 16 varianti on paroodiast (õieti fragmendist), mille aluseks on laul populaarsest multifilmist “Krokodill Gena”:
     Kihutab, kihutab autoke kollane mulle järele...

Siin võib muuhulgas näha analoogiat samaviisilise malevalauluga “Põlev ratastool”, kus küll kollase asemel kihutab punane. Kollase/sinise triibuga auto motiivi on kasutanud ka M. Vaino ühes oma “Pikris” ilmunud paroodiaist. Kollane auto sinise triibuga on nüüd juba anakronism – huvitav, kuidas muutub pärimus, mis teadupoolest on keskkonna peegeldus.

7. 16 varianti on laulust “Venemaa kolhoosnik”. Siin ongi tegu esimese malli järgi loodud paroodiaga: tuntud laulu viisile on loodud uued sõnad nii, et ainuüksi teksti põhjal äratundmismomenti ei teki. Kohati on algtekst – “Katjake” – juba kaotsi läinud, nii et on teateid paroodiatest laulule “Venemaa kolhoosnik” – taas täiesti uue tekstiga ja hoopis teisel teemal. Kolhoosikorda pilava laulu tekkeajaks on aga ilmselt 40. aastad ning tuntud on ta rohkem täiskasvanute repertuaaris:
     Olen vaene venemaa kolhoosnik,
     täiu täis ja ilma püksata.
     Võtaks naise, et saaks kohvipiima,
     kitse ma ei jõua pidada.

8. Saadetud on 11 üleskirjutust poliitilisest paroodiast poplaulule “Lady in Black”, mis aga on tuntud enamasti fragmentaalselt, piirdudes esimese salmiga:
     Kui ma oleks savist lind
     ja keegi puhuks persest mind,
     ma tõuseks üles kõrgele
     ja situks Vene vapile.

Olgu lugejale lustimiseks toodud näiteid veel mõnedest paroodialauludest:
    9.  Põleb kuusk ja põleb tuba,
     päkapikud vingu sees.
     Kuulge, kuulge – tuleb juba
      sõber pritsimees. (9 varianti)

    10.  Meil aiaäärne tänavas, kui viirastus see näis,
     kus [nimi] võrriga kord kurvis käntsa käis. (6 varianti)

    11. Maa tuleb täita lastega ja mitte venelastega,
     nad meile sisse trügisid ja suhkru ära õgisid. (5 varianti)

    12.  Meil aiaäärne tänavas – kui jube oli see
     kui vereloigus põlvini me, mehed, seisime.
     Kus ehani ma mängisin küll noa ja püssiga,
     kus vanataat puusärgis mind tõi tuppa magama. (4 varianti)

    13.  Pust vsegda budet vodka,
     kolbassa i seljodka,
     moloko i kefir –
     vot togda i budet mir! (3 varianti)

    14.  Ei takista püksid, ei takista särk,
     kui kokku tahab saada üks karvane värk. (2 varianti)

Käesolev artikkel ei ammenda kaugeltki teemat. Nagu öeldud, on võimalik teha järelkorjandust, selgitamaks traditsiooni ja improvisatsiooni vahekordi paroodiate puhul, nende esitusviise; veel võiks välja selgitada materjali erinevust piirkonniti, vanuserühmade ning maa– ja linnakoolide lõikes. Peale folkloristide võiksid lauluparoodiad huvi pakkuda ka pedagoogidele (sh. eriti muusikapedagoogidele), sotsioloogidele ja psühholoogidele kooliõpilaste maailmatunnetuse, huvide ja eneseväljenduse uurimisel.