MÄNGUDEST

Maarja Villandi

Üks mahukamaid osi minu kogutud koolifolkloorist olid mängud, mida mängivad õpilased. Mäng on arvatavasti üks levinumaid lastefolkloori liike, mis levib ühelt lapselt teisele suuliselt edasi nagu ka kuulujutud ja teised folkloori liigid.

Mänge on igasuguseid ja nende eesmärgid on erinevad. On liikumismängud ja mängud, mida saab mängida laua taga istudes. Esimeste sisuks on proovile panna füüsiline, teiste - vaimne osavus. Üldjoontes jagunevad nad kaheks - loovad ja reeglistatud mängud. Esimestes imiteeritakse päriselu enamasti mänguasjade abil (näiteks tüdrukute kodumängudes, poiste ehitusmängudes, üldistes poemängudes jne). Teised, nn. reeglistatud mängud pakuvad suuremat huvi rahvaluule seisukohalt. Kui lauamänge saab mängida ka üksinda, nõuavad reeglistatud mängud üldjuhul mitme mängija osalemist.

Esimesed kokkupuuted reeglistatud mängudega tekivad tavaliselt lasteaias, kus laps õpib rõõmu tundma mängimisest omaealistega. Reeglistatud mängude osas poistel ja tüdrukutel selles vanuses vahet ei ole, küll aga loovmängudes.

Lasteaiaealiste mängud on suhteliselt lihtsate reeglitega. Oma lasteaiaeast mäletan pimesikku, peitust (NB! mitte segi ajada ukraadina või trifaaga), kullimängu, pallimängudest Siga, Ühe küüruga kaamelit ja Kahe küüruga kaamelit, keerukuju ja teisi sarnaseid. Neid mängitakse lasteaias, koduõues oma hoovi lastega, sünnipäevadel ja külaskäikudel. Enamasti õpitakse neid üksteise käest ja vahel suurematelt lastelt, mõnikord õpetavad mänge ka lasteaiakasvatajad või lastepidude mängujuhid (eriti jõulu- ja nääripidudel). Mängu alguse lugemine on lasteaiaealiste hulgas harvaesinev.Seda tehakse vaid juhul, kui mõni mängust osavõtja on veidi suurem. Esimene kull või pimesikk määratakse tavaliselt kaasmängijate poolt. Valik langeb mängiva grupi liidrile või tõrjutule: õieti öeldes võib liider end valida, tõrjutu aga määratakse siis, kui liider oma valikuõigust ei kasuta.

Kooliea populaarseim mäng on kummikeks. Kuna mäng on üldse omandanud suure populaarsuse, mängivad seda isegi lasteaiaealised lapsed. Oma olemuselt on kummikeks tüdrukute mäng, aga sageli kõlbulik ka poistele. Tavaliselt algatavad seda mängu ikkagi tüdrukud. Kummikeks on üheks põhiliseks poisse ja tüdrukuid koolieas ühendavaks mänguks. Üldiselt aga sel ajal poiste ja tüdrukute mängud eralduvad üksteisest. Kui juba jutt eraldumisele läks, rääkigem kõigepealt tüdrukute mängudest, olgu neil eesõigus.

Niisiis harrastatakse tüdrukute seas palju hüppenööriga hüppamist ning mitmeid keksumänge. Need on tavaliselt ühe paiga peal mängitavad ega nõua suurt ruumi.

Poiste mängud on tavaliselt palju liikuvamad. Nende hulka kuuluvad pallimängud, milles tüdrukud võivad küll osaleda, aga initsiatiiv jääb harilikult siiski poiste poolele. Rahvaste palli ja mädamuna alustavad vahel ka tüdrukud. Jalgpall on üldreeglina poiste asi. Kõige keerulisemat pallimängu - vibrat - mängivad samuti peamiselt poisid, aga vahel ka väga osavad tüdrukud. Pallikool jällegi on nii poiste kui tüdrukute mäng.

Tavalise peitusemängu vahetavad välja trifaa, uka-uka ja ukraadina nime all tuntud kinni- ja vabakslöömisega mänguvormid. Mängu alustatakse kindlasti mõne salmiga (Üks helevalge tuvi..., Entel-tentel..., Üks, kaks, kolm...). Tartu kandis tuntakse peitusemängu trifaa nime all. Ema mäletab 1960. aastate Tallinnas mängitud uka-ukat, vanaema aga mängis 1930. aastatel samas linnas kraadinat (nagu näha, on u eest puudu).

Ka kullimängud muutuvad keerulisemaks, kuna lisanduvad kinni- ja lahtilöömine tsurr!). Pimesikku ja keerukuju kui “titekaid” mängitakse ainult koos väiksemate lastega. Suur osa on seltskondlike mängude päralt (n. Pikk nina, Üks tool puudu, Haned-luiged, Alimpampaa jne). Neid mänge mängiti tegelikult juba lasteaiapidudel, kuid siis suuremate seltsis. Koolis mängitakse neid klassiõhtutel ja algkoolipidudel õpetaja juhendamisel. Mõni õpetaja püüab sedasorti mänge kaela määrida ka keskastme õpilastele, aga see kukub halenaljakas välja, sest siis tahavad lapsed juba rohkem tantsida.

Peoõhtuid sisustavad ka vanad ringmängud (Kes aias?, Need kosjad tulid saarest..., Üks talumees võttis naise..., Lähme rukist lõikama..., Bingo jne.). Ringmänge mängitakse kaasa lauldes. Kui olid veel olemas oneeri- ja lastelaagrid, olid need lõkkeõhtutel tuntud ja armastatud repertuaariks. Üks meelis-seltskonnamänge on veel Rikkis telefon. Seltskondlikke mänge käsitledes tuleb tähelepanu pöörata veel ühele aspektile – see on mängu keel. On ju Haned-luiged levinud nii eesti- kui venekeelse variandina, Alimpampaa on venekeelne mäng, Bingo eesti-soome segakeelne, Rikkis telefon võib kasutada ükskõik millise keele sõnu.

Kooliealiste repertuaari tulevad kaardimängud, mis teismeliste hulgas tõelise hoo sisse saavad. Alustatakse lihtsamatest (Linnade põletamine, Potiknoi, Viis lehte jt), hiljem aga tulevad eriti poiste hulgas käibele ka keerulised bridilaadsed mängud. Päris bridi tuleb pidada juba spordialaks ja enne keskkooli seda suurt ei mängitagi. Veel on poiste hulgas levinud kaardimängud Turbo närimiskummi autopiltidega ja samalaadne mäng isejoonistatud kaartidega, millel on igasuguste riikide lipud ja andmed. Need on sisuliselt analoogid Linnade põletamisele - s.t. tugevam kaart võtab nõrgema.

Kujunevad välja ka tunni ajal mängitavad mängud, mis nõuavad vaid paberit ja pliiatsit (Trips-traps-trull, Laevade pommitamine, Kartulikuhi jne). Vabade tundide ajal mängitakse tihti Poomist - sageli kasutatakse selleks kriiti ja klassitahvlit.

Tüüpilised poistemängud on mängud müntidega. Kui minu vanemate põlvkond mängis nn. Sussimängu (kopikad tuli sussikiviga teistpidi lüüa), siis praegu on levinum puhumise variant (münt puhutakse teistpidi). Rublaaja lõpus mängiti ka paberraha tõstmist (raha ümberpööramine käega staatilise elektri abil). Seoses krooni veidi suurema väärtusega seda mängu eriti ei harrastata. (Kuigi mõningaid teateid on juba esimeseks kroonikevadeks.) Küll aga on poiste hulgas levinud mäng, mille käigus tehakse kindlaks, kes julgeb suuremalt rahatähelt välja tõmmata turvaniidi. Sellised mängud on alati seotud teatava riskiga ning seetõttu püütakse nende mängimist täiskasvanute eest varjata.
Palju mängulusti pakuvad Monopoli-tüüpi lauamängud. Lisaks müügil olevatele meisterdatakse neid ka ise, täiendatakse poemängude reegleid jne.

Teismelise–eas toimub teatav kokkusulamine loovmängude ja reeglistatud mängude osas – loovmängudele lisatakse reegleid. Kui väiksed poisid vedasid niisama autodega klotse ja ehitasid majakesi oma suva järgi, siis nüüd korraldavad nad mängurallisid ja ehitavad kiiruse peale maju, mis peavad vastama teatud nõuetele, kasutatakse klotse või Lego-tüüpi konstruktoreid. Tüdrukute mängudes toimub samuti muutus.

Väikesed tüdrukud mängivad kodu oma titelaadsete lemmiknukkudega, aga teismelistel tuleb mängu Barbie-nukk. Nukkudele õmmeldakse riideid ning korraldatakse missi–valimisi, mis toimuvad sageli täiskasvanute ürii ees. Seda tüüpi mängud olid olemas loomulikult enne, kui eesti laps Barbiet näha sai. Minu ema ja ka mina ise olen mänginud midagi samalaadset pabernukkudega. Ema mäletab, et tema sõbranna sai pabernukke Kanadast ning kõige popim neist oli maailma esimest supermannekeeni Twiggyt kujutav nukk.

Seda nukku ja selle garderoobi joonistasid nad järele ja tegid talle ka uusi riideid. See on ju selge analoog Barbiega! Seltskondlikud mängud sünnipäevadel asenduvad viktoriinidega, mis on noorematel tõsimeelsemad, teadmistel põhinevad, suurematel sisaldavad aga rohkem sissevedamisküsimusi.

See oligi siis lühiülevaade mängudest, mida kirjeldasin koolifolkloori kogumise käigus.