LIPITUD-LAPITUD “KOMMUNAARI” KING
Mõistatused tänapäeva koolipärimuses
Arvo Krikmann

Märkus. Selle kirjutise autorsus on tinglik. Lähtematerjali töömahukas ettevalmistuses osalesid kõik Eesti Keele Instituudi parömioloogia töörühma liikmed. Fondis RKM, KP leiduvad kirjapanekud vaatasid läbi ja kopeerisid sealt mõistatused A. Hussar, A. Krikmann, I. Sarv ja R. Saukas. Tekstide autentsuskontrolli tegid A. Hussar, A. Krikmann ja R. Saukas. A. Krikmann pidas järelkirjavahetust kooliõpilastega, koostas loendid, tegi statistilised vaatlused ja sõnastas järgneva ülevaate.



1. TSENTER JA PERIFEERIA

Paljud asjad maailmas, sh. mitmed folkloori
anrid jagunevad tsentriks ja perifeeriaks. Eesti mõistatused jagunevad tsentriks ja perifeeriaks üpris selgesti. Tsentrisse jäävad “tavalised” mõistatused, mis annavad mingist objektist piisavalt peidetud, kuid piisavalt läbipaistva kirjelduse; see kirjeldus on reeglina orienteeritud tolle objekti füüsilistele (esmajoones visuaalselt või auditiivselt tajutavaile) omadustele. Perifeeria moodustub üksustest, mis tekstivormilt pole mitte kirjeldused, vaid küsimused või ülesanded, ja jaguneb mitmeks allanriks. Produktiivsemad neist on nn. keerdküsimused (Millal hakkavad pardid ujuma? — 'Siis, kui jalad põhja ei puutu') ja (liit)sõnamängud (Milline pea ei mõtle? — 'Kapsa-, naela- vm. pea'), lisaks neile tähemängud (Loe mind eest ehk tagaotsast, ikka tõusen maast ja metsast... — 'Udu'), kirjutusülesanded (Saa ükskord viisakaks), arvutusülesanded (“Tere, sada hane!”), sugulussuhetega opereerivad vm. peamurdmisülesanded (Kolm professorit matsid oma venda professorit, kel ei olnud ühtki venda professorit), samuti seni termineerimata “tähelepanutestid” (Kui vana oli katlakütja?), piltmõistatused (vt. ka M. Hiiemäe artiklit “Eesti piltmõistatuste loomispõhimõtetest” käesolevas kogumikus, lk. 23) jm.

Peale tekstivormi eristab perifeerseid all
anre “päris”-mõistatustest veel mitmeid tunnuseid, näiteks järgmised.
1. Enamik perifeeriast on hilistekkeline, autoriloomingu ja/või trükistest pärineva ainese osakaal on siin silmapaistvalt suur; sellest kerkib omakorda välja eriti hilistekkelisi sarju (nagu keerdküsimustüübid Mis on kõige suurem...?; Mis vahet on...?; Mis ühist on...? jts.).
2. Perifeeria on tugevasti orienteeritud koomikale ja naljale.
3. Kui “päris”-mõistatustes valitsevat poeetilist semantikat võib üldiselt lugeda metafoorseks (või siis metonüümilis-metafoorseks), siis perifeerias nähtuvad tähendusmängud on hoopis teistsugused ja salakavalad; tihti ei jäeta siin vastuse õigeks äraarvamiseks õieti mingit šanssi.
4. Mõned osad perifeeriast ei eelda nähtavasti üldse mõistatamist kui sellist, vaid on loomuldasa kas mingi absurdile, kalambuurile vms. rajatud lühijutu “pauseeritud” esitused või mingite verbaalsete, graafiliste, pantomiimiliste vm. trikkide demonstratsioonid; sedakaudu jõuab mõistatus
anr kokkupuutesse lühijuttude ja mängudega (nn. Armeenia raadio sarja kuuluv repertuaar on markantne näide mõistatuste ja anekdootide vaheliste hübriidnähtuste kohta).


Fondist RKM, KP on praeguseks tervikuna kopeeritud ja arvele võetud “päris”-mõistatused; perifeeriasse kuuluva ainese kopeerimine on pooleli. Kuid juba praegu võib üsna tõekindlalt väita, et üks asju, mis eesti mõistatustraditsioonis viimaste aastakümnete jooksul on juhtunud, on see, et senisest perifeeriast on saanud (nii produktiivsus- kui ka autentsusnäitajate mõttes) priskesti elav ja arenev tsenter ning senisest tsentrist jõudsasti kidunev perifeeria. Kui KP-fondis on (eestikeelseid) “päris”-mõistatusi u. 3170, siis perifeeriat esindavate tekstide ja piltide hulk võib provisoorsete hinnangute põhjal küündida võib-olla 25 000 kanti.


2. TAVALISED JA HARULDASED

Mistahes folkloorse protsessi, sh. jutu-, laulu-, mõistatus- vm. tüübi jälg rahvaluulearhiivis võib olla võimas, nõrk või midagi vahepealset. Tolle jälje lihtsaimaks kvantitatiivseks mõõduks on vastavate üleskirjutuste arv, n. tüübi “suurus” arhiivimaterjalis. Kui arhiiv on piisavalt suur, on põhjust loota, et ta suudab mingis mõttes olla folkloorse tegelikkuse mudeliks, sh. sageduslikus plaanis. Paraku on folkloristidel tänini üsna hämarad ja fragmentaarsed teadmised “folkloori statistikas” valitsevate seaduspärasuste kohta; see hämarus johtub suuresti ka folkloorse teabe vähesusest.

Olemasolevad andmestikud ja vaatlused, samuti keelestatistilised jm. paralleelid lubavad kummatigi püstitada mõningaid hüpoteese folklooris nähtuvate sagedusjaotuste, statistiliste reeglite jms. kohta, n. kahes küllalt üldises ja kategoriaalses plaanis:
1) tüpoloogiliste üksuste (“folklooriteoste”) sagedusjaotus noid üksusi sisaldavate andmekandjate (informantide, teatud kihelkonnast pärinevate saatjaskondade vms.) hulkade lõikes;
2) andmekandjate sagedusjaotus neis sisalduvate tüpoloogiliste üksuste hulkade lõikes.
Võib oletada, et tüpoloogilised üksused folkloristlikus tavatähenduses (vm. diskreetset järku folklooriüksused) jagunevad oma produktiivsus- või levikuvõimsuse poolest üldjuhul nõndaviisi nagu leksikaalsed üksused loomulikus tekstilõigus (nn. Zipfi reegli järgi) või nagu rikkus arengumaades (nn. Ladina-Ameerika mudeli järgi). S.t. “väikesi” (”vaeseid”, haruldasi, ebaproduktiivseid) üksusi või indiviide on väga palju, keskmisi keskmisel määral ja “suuri” (”rikkaid”, sagedasi, produktiivseid) väga vähe; jaotuspildi mood asub x-skaala vasakus servas.

Andmekandjad näivad jagunevat neis sisalduvate folkloorihulkade (lihtsustatud tõlgenduses siis ka tüübihulkade) poolest üsna teistsugusel viisil: väga tüüpiline näib siin olevat vasakule kallutatud harjaga (moodiga), “log-normaalset” meenutav jaotuspilt.
Nood mõlemad jaotustüübid on mistahes empiirikas hästi sagedased, kuid ärgu meid huvitagu siinkohal statistiline filosoofia, mille nende või teiste taha võib ehitada. Pole iseendast midagi loomuvastast kujutluses, et naturaalse info ja selle kandjate sagedusdünaamika on looduses paika pandud nimelt sellisel viisil: et kõigest kõige enam on maailmas “intiimset” või vähetuntud teavet ja vastupidi, või et infokandjate lõikes domineerib midagi keskmist, kusjuures “keskmisest veidi rumalamaid” on kõige rohkem, “väga rumalaid” ja “väga tarku” aga juba üpris vähe.

See osa KP-fondis sisalduvaist mõistatustekstidest, mida on alust rahvaehtsaks pidada, jagunes neis lõigetes järgmiselt (vt. tabel 1 ja 2 lk. 37).

Me ei hakka neid jaotusi eksplitsiitselt kõrvutama muude analoogidega. (Eesti mõistatusfondi kohta tervikuna pole vastavaid andmeid praegu võimalik tuuagi, sest arhiivitekstide autentsuskontroll on alles algusjärgus.) Arvandmetele vastavad jaotusgraafikud on antud joonistel 1 ja 2; mõlema juures on ka skitsid, mis meelega ülepingutatud vormis markeerivad kujutlusi selle kohta, mispoolest kumbki empiiriline jaotuspilt (pidev joon) erineb oodatust (katkendlik joon). Sõnaliselt võiks neid kujutelmi kommenteerida niiviisi.

1. Väikestele k
T -väärtustele vastavad p(kT)-näidud on oodatust madalamad ja graafiku langusjoon oodatust lamedam, või teisisõnu: tunglevus mittefolkloorsuse/folkloorsuse piiril ja siis ka unikaalse ainese osakaal on oodatust väiksem. Pealegi on karta, et näit p(kT =1) = 146 tuleneb ebaadekvaatselt leebest folkloorsushinnangust üheainsa üleskirjutusega esindatud mõistatustüüpidele KP-korjanduses: enam-vähem tagatud folkloorsusega tüüpe on nende hulgas (arhiiviandmete põhjal otsustades) vast ainult u. 60–70.

2. Väikestele t
K-väärtustele vastavad p(tK)-näidud on oodatust suuremad ja graafiku üldine käigujoon oodatust suisa erinev (ning sarnane p(kT)-graafiku omaga — s.t. “rumalate” saatjate osakaal saatjaskonnas on oodatust suurem.

Mõlemat efekti võib tõlgendada mõistatuse kui
anri taandumise (mandumise, kidumise) ilminguna.


   Tabel 1       Tabel 2   
kT p(kT) kT*p(kT) tK p(tK) tK*p(tK)
1 146 146 1 187 187
2 46 92 2 77 154
3 32 96 3 44 132
4 15 60 4 23 92
5 18 90 5 16 80
6 11 66 6 19 114
7 9 63 7 7 49
8 3 24 8 4 32
9 3 27 9 4 36
10 3 30 10 6 60
11 3 33 11 3 33
12 2 24 12 1 12
13 1 13 13 3 39
14 5 70 14 3 42
15 2 30 16 1 16
16 2 32 19 1 19
17 1 17 20 1 20
18 1 18 21 2 42
21 1 21 23 1 23
23 2 46 24 1 24
25 1 25 32 1 32
27 1 27 43 1 43
29 1 29         
35 1 35 E 406 1281
69 1 69    (saatjat) (teksti)
98 1 98
        
E 312 1281
   (tüüpi) (teksti)

Tähiste seletused:
k
T  mõistatustüübi “suurusjärk”, s.t. tüüpi T kirja pannud saatjate arv;
p
(k
T)  — vastava kT -järgu absoluutsagedus empiirikas;
tK — saatja “suurusjärk”, s.t. arv, mis näitab mõistatustüüpide hulka saatja K kirjapanekuis;
p(tK— vastava tK -järgu absoluutsagedus empiirikas.



Joonis 1. Saatjate jagunemine produktiivsuse järgi



Joonis 2. Mõistatustüüpide jagunemine produktiivsuse järgi


25 enima hulga autentsete üleskirjutustega esindatud mõistatustüüpi kõnealuses korjanduses olid järgmised (arvud tekstide järel märgivad üleskirjutuste ja ühtlasi üleskirjutanute hulka).

1. Lipp lipi peal, lapp lapi peal ilma nõela pistmata — 98: vastuseks on enamasti tavapärane 'Kapsas', kuid küllalt hulgi ka muid nüüdisaegseid lahendusi — u. 20 saatjal '“Kommunaari” king', u. 10 saatjal (Vene ~ Eesti ~ Tallinna ~ Haapsalu ~ ...) lapitud asfaldile viitavad vastused vm.

2. Seest siiru-viiruline, pealt kullakarvaline — 69: lahenduseks valdavalt 'Sibul', erandina ka n. 'Sidrun', 'Pähkel' ja 'Pugeja' (viimane lahendus võib olla meelde jäetud ajalehest “Säde” 1985, nr. 80, lk. 4).

3. Käib, käib, aga ukseni ~ edasi ~ ... ei jõua ~ ei saa ~ liigu — 35: 'Kell'.
4. Üks hani, neli nina ~ nokka — 29: 'Padi'.

5. Paned sisse — on kõva, võtad välja — on pehme (ja ots tilgub) — 27: 'Hapukurk'.

6. Mees ~ Pea maa all ~ sees, habe maa peal — 25: 'Porgand', ka 'Kartul', 'Juurvili'.

7. Tüdruk ~ Neiu ~ Mees ~ ... toas ~ (maa) sees, juuksed väljas ~ õues ~ maa peal — 23: valdavalt 'Porgand', juhuti ka 'Peet', 'Kaalikas', 'Suits'.

8. Õues ~ Väljas mäena, toas veena — 21: 'Lumi'.

9. Neli teevad aset, kaks näitavad tuld ~ Kaks..., neli..., üks heidab magama — 18: valdavalt 'Koer', juhuti ka 'Kass', 'Hobune'.

10. Üks maja, sada elanikku ~ meest ~ ... (pole ust ega akent ees) ~ Tare rahvast täis, pole... — 17: peam. 'Kurk', aga ka 'Hernes'; juhuti muidki lahendusi.

11.–12. Pime nägi jänest, jalutu püüdis kinni, paljas (aga) pistis taskusse. Mis see on? — 16: 'Vale'; selle mõistatuse teadmus võib pärineda 1990. a. kalendrist (lk. 235 ja 239).
Kukub, (kukub,) aga maha ~ alla ei kuku — 16: 'Kägu'.

13.–14. Hiir läheb auku, saba jääb välja ~ Hiir ~ Harakas aidas, saba ~ pea väljas — 15: 'Võti (lukuaugus)'.

Pealt must, seest punane, pistad ~ paned sissemõnus ~ soe — 15: 'Kaloss'; kogu esinemus on väga uueaegne (varaseim kirjapanek aastast 1963).

15.–19. Sada venda ~ meest ~ poissi ühes voodis, kõik on täpselt ühtemoodi (ükski pole teisest lühem, pruunid silmad igaühel) — 14: 'Tikud, tikutoos'; kogu teadmus võib lähtuda L. Eiseni “Aabitsast” (Tln., 1974, lk. 102).

Pikem puist, pikem maist ~ Pikem kui puu, madalam kui maarohi ~ Madalam kui rohi, pikem kui kirikutorn — 14: 'Tee'.

Tules ei põle, vees ei upu, mullas ei mädane [komponentide järjekord ja arv varieerub] — 14: peam. '(Inimese) nimi'.

Hark all, paun peal, pauna peal rist, risti peal nupp ~ pall ~ muna, nupu ~ ... peal mets (metsas sead ~ loomad) — 14: 'Inimene täidega'.

Kanda jõuad ~ jõuab), (aga) lugeda ei jõua — 14: 'Juuksed'.

20. Üks hiir, kaks saba — 13: '(Vana) pastel (paelad taga)', paaril korral ka 'Viisk', 'Paeltega saabas'.

21.–22. Neli hobust tallis, viies jookseb ümber talli — 12: 'Varrastega kudumine ~ Sukakudumine' vmt. lahendused.

Eest kui ora, keskelt kui kera, tagant lai kui labidas — 12: 'Kana', kord ka 'Kalkun'.

23.–25. Mis vahid mu otsa, mis tahad mult saada? Kui tahad mult saada, siis roni mu otsa — see rahuldab sind ja kergendab mind [sõnastus varieerub mitmeti] — 11: 'Õunapuu'.

Hommikul (käib) nelja jalaga, päeval ~ lõunal kahe jalaga, õhtul kolme jalaga — 11: 'Inimene'.

Üks vaat ~ pütt ~ kapp, kahesugust õlut ~ märga sees — 11: 'Muna'.

Toome neile paralleeliks 25 mõistatust, mis on esindatud suurima hulga tekstidega Kirjandusmuuseumi mõistatuste kartoteegis. See kartoteek peegeldab loodetavasti küllalt õigesti asjade summaarset seisu eesti arhiivimaterjalis (ning ju ka traditsioonis endas) ja trükiallikates viimase 110–120 aasta lõikes. (Tekstide koguhulgast adekvaatsem näitaja iga tüübi tuntuse kohta olnuks muidugi rahvaehtsate arhiivitekstide hulk, kuid neid andmeid pole esialgu võimalik tuua.)
1. Hark all, paun peal... — 1251 [üleskirjutust]: nr. 15–19 fondi RKM, KP edetabelis.

2. Seest siiru-viiruline... — 1223: nr. 2 KP-edetabelis.

3. Lipp lipi peal... — 1192: nr. 1 KP-s.

4. Harakas aidas, saba väljasHiir... — 1043: nr. 13–14 KP-s.

5. Neli hobust tallis... — 1021: nr. 21–22 KP-s.

6. Üks hiir, kaks saba — 968: nr. 20 KP-s.

7. Eest kui ora, keskelt kera... — 935: nr. 21–22 KP-s.

8. Kolmejalgne kurat ~ kits ~ ..., raudhambad suus — 898: 'Vokk'; 3 ehtsaks peetavat teksti KP-s.

9. Üks saun, sada akent — 883: 'Puupinu'; 7 ehtsat teksti KP-s.

10. Must siga läheb lauta, ajab punased põrsad välja — 878: 'Ahjuroop'; 1 autentne tekst KP-s.

11. Hobu hirnub Hiiumaal, hääl kuuldub meie maale — 842: 'Äike'; 7 autentset teksti KP-s.

12. Neli teevad aset, kaks näitavad tuld... — 834: nr. 9 KP-s.

13. Isa pikk ja peenike, ema lai ja latergune, pojad puperlullikesed [varieerub rikkalikult] — 815: 'Humal', 'Leivateoriistad' vm.; KP-s puudub.

14. Üks vaat, kahesugune õlu sees — 812: nr. 23–25 KP-s.

15. Pere sööb, laud laulab — 797: 'Põrsad imevad'; 6 autentset teksti KP-s.

16. Keeletu, meeletu, ise maailma tark — 796: 'Margapuu'; 2 autentset teksti KP-s.

17. Mees läheb metsa, naine nabapidi seljas — 783: 'Mees lähkriga'; autentsed tekstid KP-s puuduvad.
18. Punane pullike, jõhvist lõake — 775: 'Jõhvikas'; 4 autentset teksti KP-s.

19. Keerleb ja veerleb, kui otsa saab, siis muneb — 764: 'Humal'; 1 võib-olla autentne tekst KP-s.

20. Mustem kui süsi, valgem kui lumi, kõrgem kui kirik, madalam kui regi — 743: 'Harakas'; 5 autentset teksti KP-s.

21. Mees läheb metsa, lihavaagen pea peal — 737: 'Kukk'; 8 autentset teksti KP-s.

22. Neli andjat, neli kandjat, kaks koeratõrjujat, üks parmupiits [varieerub rohkesti] — 729: 'Lehm'; 9 autentset teksti KP-s.

23. Vanamees ~ Vana naine nurgas, rüpp mune ~ süli saiu täis — 721: 'Ahi, keris'; 1 autentne tekst KP-s.

24. Lagi all, lagi peal, lae peal lauldakse — 719: 'Viiul' või 'Kannel'; 3 autentset teksti KP-s.

25. Hall härg, hangus sarved ~ Must härg, mugulad sarved, võtab sauna sarvile, kihelkonna kukile — 705: 'Tuuleveski'; autentsed tekstid KP-s puuduvad.

Neis 25-tüübistes edetabelites on siis 9 ühist tüüpi, kusjuures “üldedetabeli” 7 suurimat tüüpi on kõik esindatud ka KP-edetabelis. Põhitegurid, tänu millele mõistatustüüp on sattunud KP-edetabeli alguossa (või sealt just välja jäänud), näivad olevat üsna selged:
soodsalt mõjuvad
1) võimas suuline traditsioonitaust ja/või
2a) trükisõnaliste võimendite olemasolu, eriti esinemus kaasaegseis kooliõpikuis või lasteraamatuis — n. mõistatused porgandist (habeme ja juuste kujundiga), lumest, valest ja tikutoosist (vrd. ka nimistu ja jutt selle kirjutise 4. allosas);
2b) mõistatuskujundi perifrastiline kahemõttelisus — n. mõistatused hapukurgist, kalossist ja õunapuust (vrd. ka hilistekkeliste mõistatuste nimistu järgnevas lk. 47 ja jutt seal juures);
ebasoodsalt mõjub
3) lahendreferendi taandumine “elust enesest” — n. mõistatused vokist (nr. 8), ahjuroobist (nr. 10), humalast (nr-d 13 ja 19), margapuust (nr. 16), lähkrist (nr. 17), kerisest (nr. 23) ja tuulikust (nr. 25).



3. NATURAALNE JA SEKUNDAARNE

Äsja nimetatud faktorid näivad toimivat mitte üksi lõikes 'sagedane/ haruldane', vaid ka lõikes 'on/ei ole' üldisemalt. Varasema naturaalse traditsiooni taandudes on käibelt kadunud enamik neid mõistatusi, mille summaarne elujõud (tuntus, energiapotentsiaal) pole varemgi olnud eriti suur. Huvi mõistatuste vastu ega ka aktiivne mõistatamiskomme iseendast pole kadunud, kuid suur osa käibivast repertuaarist näib esindavat mitte vahetut suulist, vaid nn. sekundaartraditsiooni. Tänapäeva koolilapsed jätavad mõistatusi hulganisti meelde kooliõpikuist, lasteraamatuist vm. uudistrükistest või kirjutavad ja õpivad neid ära emade-isade või üksteise kaustikuist. Too trükistes ja/või kaustikuis ringlev aines võib omakorda olla päritolult heterogeenne: tükati naturaalselt folkloorne aines, tükati eestikeelset algupära individuaallooming, tükati tõlked teiste rahvaste mõistatustest vm.

Küll üsna vähe, kuid siiski leidub KP-materjalis ka eheda lokaaltraditsiooni jälgi, peam. lõunaeesti saatjatel — eriti Aili Roosikul Meremäe Keskkooli 11. klassist (Vastseliina; “päris”-mõistatuste hulgas ka keerdküsimusi), samuti Diana Fortunal Nõo Reaalgümnaasiumi 4. klassist jt-l. Toomegi nüüd illustratsiooniks mõnede lõunaeestiliste mõistatuste ja keerdküsimuste levikutaustu.


[Kaardid 1–9: Aili Roosik (Vastseliina)]
[Kaardid 10–11: Diana Fortuna (Nõo)]
[Kaart 12: anonüümne õpilane Antsla Keskkoolist (Urvaste?)]



Kaart 1
Kes on targem kuningat?
'Päsul':
        normaalvormid;

        kontaminatsioonid mõistatusega Keeletu, meeletu...




Kaart 2
Mida ei jõua tuapeale visata? 
'Putsai'




Kaart 3
Kes lätt inne pappi kerkohe? —
'Võti':
 inne pappi-vormid;
kõige enne- jm. vormid




Kaart 4
Käsi oso perseh
'Kinnas'        




Kaart 5
Üles ketras, üles väntäs, saa otsa, luu muna
'Humal'        




Kaart 6
Maarik maka, aasta asõ tunda
 — 'Linaluu' (põhitähendused 'Tulease' ja 'Heinakuhi'):
     Maarik ~ Maasik ~ Mahe maka-vormid;
      härg-vormid




Kaart 7
Imä hälluh, a poig sõjah
'Taar':
      redaktsioon Esä ~ Imä hällün, poig sõan;
      muud vormid




Kaart 8
Valgõ kivi aida all
'Lehma udar':
      valgõ kivi-vormid;
     muud vormid



Kaart 9
Üks pütt, kaks õlut
'Muna':
      redaktsioon Üts pütt, kats olt ~ katõsugumanõ olu;
      üks vaat- jm. vormid




Kaart 10
Vanatont nurgas, raudhambad suus
'Vokk':
      redaktsioon Vanatont nukan, raudhamba suun;
      muud vormid: kurat kolme jalaga ~ kolmejalgne kits ~ puukurat ~ vanamoor jm.




Kaart 11a
Hark all, paun peal, paunal rist, ristil nupp...
'Inimene':
      liide täiotsimismõistatuse redaktsiooniga kähara peaga poiss ajab sigu ~... metsast välja (tekstihulgad näitamata);
      Hark all, paun peal- mõistatuse muud vormid




Kaart 11b
[Täiotsimismõistatus eraldi:]

      redaktsioon kähara peaga poiss ajab sigu ~... metsast välja väljaspool liiteid Hark all, paun peal- mõistatusega;
      täiotsimismõistatuse muud vormid




Kaart 12
Karvad pääl, karvad all, jummal hoit mulgukõist
— originaalis lahendus puudub, kuid tavaliselt on see 'Silm':
      jummal ~ esänd ~... hoidku mulgukõist -vormid;
       muud vormid

Põhja-Eesti folklooris, sh. mõistatustes ei ole lokalisatsioonid üldiselt nii selged ja efektsed kui Lõuna-Eesti omas. Kummati tuleb ka põhjaeesti kirjapanekuis ette ehedat naturaalainest. Eriti silmapaistev on selles mõttes Mustvee 1. Keskkooli 12. klassi õpilase Anneli Tammaru saadetis (Torma). Kaaskirjas ütleb Anneli, et ta on väiksena kogunud oma vanaisalt ja teistelt lastelt ligi 500 mõistatust ning et KP-sse saadetud pärinevad nimelt vanaisalt. Nende hulgas on n. üsna haruldane redaktsioon süstiku-mõistatusest Jää all, jää peal, kuldne kala ujub keskel, erandliku lahendusega põhjatartumaine vorm hobusesaba-mõistatusest (vt. kaart 13), huvitav hübriid-kontaminatsioon kahest küünla-mõistatusest Alasti poisike, särk kõhus, pea peal paistab päike, samuti põikeline redaktsioon kerise-mõistatusest Vanaeit nurgas, kivid kõhus jm.




Kaart 13
Pikk mets, paks mets, aga kalava[r]as[t] ei saa
— 'Kanep':
          kalavarda-vormid;
          muud vormid

Edasi võib seoses KP-ainesega küsida, kas tänapäeval üldse tekib mõistatusi puhtsuulisel teel juurde. Näib, et mingil määral tekib — iseasi on see, kas nad on igati normaalsed “päris”-mõistatused oma semantika ja mentaliteedi poolest (isegi kui nad on “päris”-mõistatuste nägu süntaktiliselt). Toome mõned näited arvatavalt hilistekkelistest mõistatustest, kus osaleb ka või ainult KP-materjali.

1. Kukub, (kukub), aga... — vt. nr. 11–12 KP-edetabelis; arhiivitekstide põhimass üpris hiline; trükistesse ilmub 1930-ndail aastail; tekketaust hämar.

2. Pealt must, seest punane... — vt. nr. 13–14 KP-edetabelis; enamik arhiivitekste KP-fondist; varaseim üleskirjutus aastast 1963.

3. Auk, ümbert karvane [jm. lähedasi variante] — 'Silm': esindatud 9 autentse KP-tekstiga, varasemad kirjapanekud puuduvad täiesti; on problemaatiline, kas see mõistatus on omaette tüüp või edasiarendus tüübist All karva, pääl karva, jummal hoia mulgukõist.

4. Alt lakutakse, pealt silutakse — 'Kirjamark': 7 autentset KP-teksti; põhiosa arhiivimaterjali pärineb 1970-ndaist või hilisemaist aastaist; varaseim üleskirjutus aastast 1934.

5. (Mis on) sinu oma, aga teised kasutavad? — 'Nimi': 6 autentset KP-teksti; põhiosa arhiivi- ja trükitekste hilised, varaseim aastast 1932; tekketaust hämar.

6. (10 sentimeetrit) nabast allapoole, natuke paremale (pistad käe sisse — on pehme ja soe) — 'Tasku': 6 autentset KP-teksti; varasem arhiivimaterjal puudub.

7. Päeval ripubtolkus ~ ..., ööseks torgatakse auku [jm. variante] — 'Uksehaak': 4 autentset KP-teksti; varaseim üleskirjutus aastast 1948.

8. Rätsep kõnnib, nõelad seljaskannab nõelu kaasas — 'Siil': 4 autentset KP-teksti; varasemad üleskirjutused puuduvad; tekketaust.

Lisaks neile leidub kenake hulk selliseid üksusi, mis süntaksivormilt kuuluksid nagu “päris”-mõistatuste hulka, igas muus mõttes aga pigem hilisperifeeriasse (vrd. ka jutt selle ülevaate 1. osas), kasvõi hästituntud Kiliseb-kõliseb, lonkab ja möliseb ('Veteran') jpt.

Asi, mida äsja tsiteeritud vm. uusmõistatuste juures on võimatu mitte märgata, on see, et enamik neist kuulub nimelt kahemõttelis-eufemistlike parafraaside liiki.
4. Memoreeritud ja kopeeritud
Eelmise vaatluslõike teine poolus — trükiste toel jätkuv sekundaartraditsioon — pakub folkloristile mõistagi vähem huvi kui ehe puhtsuulise levikuga pärimus. Me ei hakanud detailselt refereerima, millised trükised nimelt (ja kui suuresti) on seda uustraditsiooni võimendanud. On üldiselt teada, et KP-st varasemad õpilaskorjandused kui ka KP-seeria ise sisaldavad kõrvuti trükiallikaist ära õpitud mõistatuste ja vanasõnadega ka müriaadidena tekste, mis on raamatuist suisa ja lausa maha kirjutatud. Tihti on uurijal raske ära arvata, kumb protseduur sel või teisel juhul on just toimunud, igatahes aga näib, et mõlema tekketüübi korral on mängus olnud üsna ühed ja samad trükiallikad. Seetõttu nimetame selles allosas lihtsalt KP-fondi jaoks tootlikemad kopeerimisallikad ja oletame, et noodsamad trükised käibisid ja käibivad tänapäeva koolilaste jaoks ka peamiste n.-ö. mõistatusalaste õppevahenditena.

Enne aga toome tabelis 3 ligikaudsed arvandmed KP-fondi mõnede põhiparameetrite kohta enne ja pärast rahvaehtsustesti (s.t. trükistest mahakirjutatud tekstide ja omaloomingu eraldamist).


  Tervik enne testi Jääk pärast testi Jääk %-des tervikust
Saatjate arv 520 410 79
Mõistatuste arv 730 310 42
Tekstide üldarv 3170 1280 40


Põhiline vähenemine on seejuures toimunud mahakirjutuste arvel: omaloominguks peetava ainese hulk KP-fondis on kõigest suurusjärgus 200 ± 30 teksti (ja ühtlasi “tüüpi”).

KP-fondi jaoks kõige saagirikkamad kopeerimisallikad on antud tabelis 4 (allikad on järjestatud neist ammutatud tekstihulkade järgi).


Jrk.nr Allikas Võetud tekste Kasutanuid
1. V. Metastak (koost.), Mõista, mõista... Eesti rahva mõistatusi. Tln., 1989 u. 370 28
2. E. Nugis, Ajaviiteraamat. Tln., 1991 287 38
3. E. Normann, S. Lätt (koost.), Sada saarelehte, tuhat toomelehte. Valmik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu. Tln., 1968 207 14
4. E. Normann, S. Lätt (koost.), Üle õue õunapuu. Valmik eesti rahvajutte, -laule, mõistatusi ja vanasõnu. Tln., 1955 170 11
5. L. Eisen, Aabits. Tln., 1974(või selle kordustrükid) 102 11
6. M. Hennoste, Kirjanduse lugemik VI klassile. Tln., 1990 75 9
7. I. Muhel, Väike nuputaja. Tln., 1984 75 5
8. [E. Hiie ja M. Müürsepa õpikud perioodist 1987-1991] 53 9
9. L. Nurkse (koost.), Laste sõna I. Materjali ettelugemiseks ja jutustamiseks eelkooliealistele lastele. Tln., 1960; 2. tr. 1965 42 4
10. [L. Kivi ja M. Rooslehe õpikud perioodist 1985-1988] 35 7
11. H. Kuut, Kirjanduse lugemik VI klassile. Tln., 1960 34 2
12. H. Mänd (koost. ja tlk.), Anna käsi, sõsarake. Valmik rahvalaule. Tln., 1975 29 4
13. [Ajaleht "Säde" (aastakäigud 1946-1989)] 21 5
14. Raamatuvaksik 1989. Tõlkelastekirjanduse almanahh kõikide lastekirjanduse sõpradele. Tln., 1989 14 9
15. Noortekalender 1992. Tln., 1991 13 5
16. V. Vitka, Laululõimik- värsipõimik. Valgevene keelest eestindanud Muia Veetamm. Tln., 1980 10 3
17. A. Kriisa, L. Villand, Kirjanduse lugemik V klassile. Tln., 1970 (või selle kordistrükid) 10 2
18. [1972 ja 1973.a. kalendrid] 9 2
19. [Ajakiri "Täheke" (aastakäigud 1965 ja 1983)] 9 2
20. Väike jõuluraamat. Tln., 1991 8 2
21. K. Tšukovski, Imepuu. Tln., 1964 5 3

Enamiku kopeeringute tuvastamine ei tekitanud erilisi raskusi, sest eesti mõistatuste teadusliku väljaande ettevalmistamise tavarutiinide hulka on mitme aasta kestel käinud mõistatusi sisaldavate trükiallikate leidmine, tekstide kopeerimine, tüpologiseerimine jne. Selgus aga, et koolipärimuse saatjad on kasutanud ka mitmeid meile tundmatuid trükiseid. (Ma ei hakka siin lähemalt kirjeldama arhiivitehnilisi seiku, mis võimaldavad oletada, et midagi on kasutatud, enne kui on teada, mida just on kasutatud.) Me forsseerisime trükiallikate otsinguid ka omalt poolt ja saime kätte veel üht-teist vajalikku, eelkõige uuemate kooliõpikute hulgast, kuid mitte kõike. Jäi üle küsida neilt, kes teavad. Ilma suuri illusioone tegemata kirjutasin 16-le noorele saatjale, selgitasin eesti mõistatuste kogumise ja publitseerimise üldtausta ja palusin siiral viisil nimetada raamatuid, kust mõistatusi on saadud. Rõõmsaks üllatuseks sain tervelt 10 vastust ja ka väga vajalikku infot. Mina ja mu kol leegid tahaksime tänada selle teabe eest eriti Elaire Apsi (7), Kairi Kirsi (9) ja Toomas Randoja (21) Narvast, Rainer Rehet (15) Tallinnast, Gerli Närepit (16) Märjamaalt, Tuuli Sootsi (15) Lehtsest ja Triin Varest (16) Loksalt (arvud nimede järel osutavad kättejuhatatud allikate numbritele loendis lk. 49-50).

Folkloristlikus mõttes on trükistest kopeeritud aines täiesti väärtusetu. Veelgi enam, dubletsete tekstide rohkus arhiivis on folkloori uurija või publitseerija jaoks tõeline nuhtlus. Eesti vanasõnade teadusliku väljaande koostajail on selle nuhtluse suurusest lohutult adekvaatne ettekujutus: Kirjandusmuuseumi vanasõnakartoteegis jagunevad rahvaehtsad ja dubletsed tekstid umbes vahekorras 1:1 ja mõistatuste kohta ei tõota pilt palju optimistlikum tulla. Mitteehtsa materjali väljaselekteerimine annab kõrvaltulemina küll ka üldteadmuse iga rahvaluulesaatja “moraalse palge” kohta; see teadmus on printsiibis vajalik, kuid koondkokkuvõttes samuti üsna nukker.

Arvatavasti võiks kõnealune fenomen pakkuda küll üldisemat huvi “läbivaatamispsühholoogia” või “valimispsühholoogia” uurimisainena.

Jättes täiesti kõrvale küsimuse, milliste psühholoogia üldteooriate vaimus oleks otstarbekas sedalaadi andmestikke tõlgendada, viitan siin lihtsalt omaenda varasemaile muljetele mõnede analoogiliste empiirika-te kohta (vt. n. rmt. “Fraseoloogiline aines eesti vanimais grammatikates ja sõnastikes”, Tln., 1986, lk. 100 jj.)

Kui ainemassiiv, kust tekste valitakse, on küllalt suur (n. mingi raamat, mida oletatavalt lehitsetakse “õiges suunas”), siis valikutihedus näib algusest lõpu poole liikudes läbivat jämedais joontes kolm etappi:
1) reibas algus;
2) surnud punkt;
3) lõpuspurt.

KP-empiirika näib seda seaduspära — vähemalt kolme kõige produktiivsema allika osas — kaunis hästi kinnitavat, vaatamata sellele, et materjali paiknemise struktuur eri allikates on küllalt erinev.

Toome selle tendentsi kohta nois suuremais allikates graafilised illustratsioonid (vt. joon. 3–5). Igas allikas sisalduv aines on intervallitud “normaalses” suunas (vasakult paremale x-teljel = eestpoolt tahapoole trükises) tekstide või “maardlate” lõikes ja graafikud näitavad igast intervallist tehtud ammutuste summa dünaamikat; toorandmete graafikule on ühtlasi kantud vahekorra üldplaani näitav silutud käigukõver (3. astme libisev keskmine).

Kõnealune seaduspära näib ilmnevat seda selgemini, mida homogeensem on tekstide paigutus allikas.



Joon. 3. E. Nugise “Ajaviiteraamat”:
mõistatustekstid (kokku 255 p.) paiknevad kompaktse jada või laamana 10 järjestikusel leheküljel (lk. 271–280); intervall 10 teksti



Joon. 4. V. Metstaki “Mõista, mõista...”:
tekstid on samuti järjestikustel lehekülgedel, kuid materjali hulk ja paigutus eri lehekülgedel on küllalt erinev ning tekstiseeriad on katkendatud vahepealkirjade ja illustratsioonidega; intervall 10 teksti



Joon. 5. E. Normanni ja S. Läti “Sada saarelehte...”:
mõistatused paiknevad “maardlatena” (igas reeglina 7 teksti); maardlaid on kokku 20 ja nende kaugus üksteisest on 2 kuni 30 (keskm. 8.7) lk.; intervall 1 maardla


Konkreetsed lehitsemis- ja valimisprotseduurid on võinud muidugi toimuda mistahes suvalisel viisil: järjekindlalt eestpoolt tahapoole või tagant ettepoole, või alul taha- ja seejärel ettepoole, või ostsilleerides eest tahapoole või vastupidi, või mõlemas suunas korrapäratult lapates, ühestainsast maardlast või mitmest jne. Toome ilma lähemalt kommenteerimata näiteid mõnedest eri tüüpi “teekondadest” (x on kõikjal teksti tegelik järjenumber saadetises, y — selle teksti (või teksti ja maardla) järjenumber trükises) — vt. joon. 6–8, lk. 54–55.

Vist kõigist kõige võluvamalt siiras on olnud Ester Valgu (Kõpu Põhikooli 5. kl.) töömeetod: ta võtab Metstaki raamatu ja kopeerib normaalses suunas liikudes iga temaatilise rubriigi alult 1. punkti, läheb siis algusesse tagasi ja kopeerib samal moel iga rubriigi alult 2. punkti ning võtab lõpuks veel üht-teist siit ja sealt. (Metstakit on kasutanud ka Estri õed Ellen (7. kl.) ja Eha (8. kl.), kuid nende menetlused on olnud märksa keerukamad.)



Joon. 6. Lehitsetakse E. Nugise “Ajaviiteraamatut”:
a) Kadri Schmidt (Tallinna 7. Keskkooli 8. kl.);
b) Kelli Vilu (Tallinna 7. Keskkooli 8. kl.);
c) Maigi Kivimäe (Kõrveküla Põhikooli 6. kl.)



Joon. 7. Lehitsetakse V. Metstaki "Mõista, mõista..."- raamatut:
a) Tiina Noor (Virtsu Põhikooli 6.kl.);
b) Olari Suislep (Märjamaa Keskkooli 7.kl.);
c) Agnes Laan (Tartu 2. Keskkooli 3. kl.)



Joon. 8. Lehitsetakse E. Normanni ja S. Läti “Sadat saarelehte...”:
a) Kaili Kadak (Meremäe Keskkooli 7. kl.);
b) Veikko Allik (Nõo Reaalgümnaasiumi 4. kl.);
c) Kutt Kannus (Tallinna 7. Keskkooli 7. kl.)



Võib püüda jälgida tekstide valiku stimulaatoreid ja dünaamikat ka alliktrükise üksiklehekülje (või leheküljepaari) tasandil.

“Ajaviiteraamatu” leheküljed, nagu öeldud, on üldiselt homogeensed tekstimassiivid ja seega printsiibis sobilikud “lehekülje-psühholoogia” uurimiseks. Muidugi tuleb seejuures arvestada, et teisalt toimib reipa alguse tendents, nõnda et valitu absoluutsagedustes domineerivad algupoolsed leheküljed. Nii n. moodustab “Ajaviiteraamatu” esileheküljelt (lk. 271) valitu u. 27% kõigest, mis sealt allikast üldse on valitud, lk-delt 271 ja 272 valitu kokku pea täpselt poole kõigest valitust ja lk-delt 271 + 272 + 273 valitu u. 62% kõigest. Kui jagada “Ajaviiteraamatu” lehekülg ülalt alla 17-ks 2-realiseks positsiooniks, panna leheküljed n.-ö. ülestikku ja summeerida valikusaagis igast positsioonist, siis jagunemispildid kõigi lehekülgede kohta (joon. 9a) ja ilma esileheküljeta (joon. 9b) tulevad sellised (x on positsioon lk-l ülalt alla lugedes, y — positsiooni kasutamise intensiivsus, s.o. antud positsioonist tehtud valikute arvu ja ses positsioonis asuvate tekstide arvu jagatis).




Joon. 9a. E. Nugise “Ajaviiteraamatu” lehekülje eri osade kasutamise intensiivsus: kõik leheküljed



Joon. 9b. E. Nugise “Ajaviiteraamatu” lehekülje eri osade kasutamise intensiivsus: esilehekülg statistikast välja jäetud


Neid diagramme võib lühidalt kommenteerida niiviisi:
1) lehekülje absoluutsest ülaosast on tekste võetud hästi sageli;
2) sellele järgneb kohe kõige pilkupaelumatum ala;
3) edasi tuleb laineline tõus, mis kulmineerub umbes lehekülje alumise poole keskkohal;
4) lehekülje absoluutne alaosa on taas üsna ebaproduktiivne.
(Kindlasti olnuks adekvaatsem vaadelda valiku “lokaaldünaamikat” mitte üksiklehekülgede, vaid korraga avanevate leheküljepaaride lõikes, kuid et “Ajaviiteraamatust” tehtud valimi üldsuurus oli tagasihoidlik ning jagunemine maardla algu- ja lõpuosa vahel väga ebaühtlane, siis me loobusime sellest.)

“Mõista, mõista...”-raamat, kus tekstide hulk ja asend leheküljeti on väga erinev, võiks pakkuda huvi veidi teises plaanis: hindamaks n. rubriigipealkirjade ja tühikute kui võimalike “pilgupüüdjate” toimet tekstide valikul. Provisoorne vaatlus näitab, et pilgupüüdja-faktorid on valikut tõepoolest mõjustanud — arvparameetrites öelduna n. järgmiselt:
1) rubriikide absoluutses alguses paiknevaid (s.t. vahetult alapealkirjadele järgnevaid) tekste on valitud tõenäosusnormist 2.77 korda sagedamini;
2) rubriikide alult 2. positsioonis olevaid tekste on valitud normist 1.37 korda sagedamini;
3) rubriikide alult 3-ndaid tekste on valitud juba alla normi — 0.80;
4) rubriikide absoluutses alguses paiknevaid tekste, mis on ühtlasi lehekülgedel ülalt esimesed tekstid, on valitud normist 2.17 korda sagedamini;
5) lehekülgede ülalt esimesi tekste üldse (rubriigialgulisi vm.) on valitud normist 1.47 korda sagedamini;
6) tekste, millele järgneb tühik (s.t. rubriikide ja/või lehekülgede viimaseid) on valitud alla normi — 0.92.
Silmas pidades, et siin on jäetud arvestamata üsna tugeva “Ester Valgu faktori” kaasamäng (vrd. notiits lk. 53), võib öelda, et kõige tugevamasse eelistusse satuvad rubriikide absoluutses alguses paiknevad tekstid. Tühikule (rubriigi ja/või lehekülje lõpule) eelnev positsioon ei näi valikut stimuleerivat.


Resümee

Ülevaate KP-mõistatustest võiks lühidalt resümeerida niiviisi.
1. Mõistatusanr ei ole tänapäeva koolipärimusest kadunud, kuid kannab selgeid muteerumise, mandumise ja taandumise tunnuseid.
1.1. Sellest
anriosast, mida seni on tavatsetud nimetada perifeeriaks (keerdküsimused, liitsõnamängud, peamurdmisülesanded, piltmõistatused jms.), on saanud omajõulist ja täisverelist suulist elu elav tsenter ja senisest tsentrist (nn. “päris”-mõistatused) üsna vaevaliselt edasikiratsev perifeeria.
1.2. “Päris”-mõistatuste kohta eraldi võib öelda, et
1) vähe mõistatusi teadjate osakaal on kasvanud ja hästiteadjate osakaal langenud;
2) unikaalsema ainese osakaal repertuaaris on vähenenud;
3) uute mõistatuste puhtsuuline teke on vähene; nood suulise uustekkega mõistatused on kujunditüübi poolest valdavalt eufemistlik-kahemõttelised parafraasid;
4) loomuliku, puhtsuulisel teel käibiva (eriti lokaalse) ainese hulk tervikuna on radikaalselt vähenenud; traditsioon elab suuresti graafiliste võimendite (raamatud, kaustikud) toel;
5) raamatuist suisa mahakirjutatud tekstide osakaal on harjumuspärasest suurem (u. 60 %); peamisteks kopeerimisallikateks on uuemad (eriti laste- ja koolikirjandusse kuuluvad) trükitooted.
2. Trükistest kopeeritud lühivormitekstid ei paku folkloristlikku, kuid võiksid pakkuda üldpsühholoogilist huvi — n. empiirilise materjalina “väljavalimispsühholoogia” uurimiseks.