Mõistatusþanri dünaamika 2007. aasta koolipärimuse valgusel

Piret Voolaid, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond

 

Ettekandes käsitlen ühe traditsioonilise folklooriþanri – mõistatuste – arenguid, peatudes põhjalikumalt tänapäeva ainesel.

Igasuguste dünaamiliste (sh kultuuri) protsesside jälgimisel kehtib tinglik oletus algus- ja lõpp-punktist. Vaatlusaluse ainese (ühtekokku u 140 000 teksti) kokkuleppeliseks algus­punktiks on 17. sajandisse ulatuvad trüki- ja 19. sajandist pärinevad arhiivitekstid. Oluline vahe­­punkt on 1992. aasta koolipärimuse kogumisvõistluse käigus saadud materjal (u 23 000 teksti) ning lõpp-punkt on määratud 2007. aastal toimunud üleriigilise koolipärimuse kogumis­­võistluse tulemusena laekunud mõistatusmaterjaliga (u 4000 teksti).

Arhiivimaterjali jälgimisel olen kasutanud traditsioonilist filoloogilist käsitluslaadi, mis tavatseb rühmitada rahvaluuletekste liikideks ja tüüpideks. Mõistatusþanrile on omased dialoogiline mäng ja (kohustuslik) küsimus-vastus vormiline ülesehitus. Neist viimane määrab mõistatuste alaliigi, millest levinumad on:

·         tavamõistatused – küsimuspooleks mingi objekti kirjeldus;

·         keerdküsimused – konkreetse küsisõnaga algavad otseküsimused;

·         piltmõistatused – küsimuspooleks visuaalne kujutis, vastuseks pildi kirjeldus;

·         liitsõnamängud – enamasti algusvormeliga missugu­ne? või milline?, vastuseks ei nõuta mitte omadussõna, vaid liitnimisõna;

·         lühendmõistatused – küsimuspooleks üldtuntud lühend (üldjuhul suurtähtedest koosnev akronüüm) ja vastusepooleks tavapärasest järsult erinev vaimukas ja humoristlik, tihti poliitiliselt ja/või seksuaalselt markeeritud lahtiseletus;

·         valemmõistatused – küsimuspooleks lause või sõna valemina, kasutatakse märgijärjendit (läbisegi tähti või numbreid) ja vastus saadakse märke traditsiooniliselt hääldades.

Eri allþanrite levikusagedus ja elujõud on olnud aegade kestel erinev. 2007. aasta materjal kinnitab, võrreldes 1992. aastal kogutuga veelgi selgemalt, et vanemat ainest (tavamõistatusi) on pärimusliigi dünaamilise funktsionaalse arengu käigus asunud elavalt asendama sisult ja vormilt kompaktsete üksustena ilmekalt eristuv uuem aines. Elavas folkloori­esituses on esiplaanil keerdküsimused, piltmõistatused, liitsõnamängud, mis moodus­tavad elujõulise vaimse kultuuripärandi ning mille sisu- ja tähendusanalüüsi kaasabil on võimalik jälgida ümbritseva keskkonna kultuuripilti ja hinnanguid/stereotüüpe üldisemalt, küsimus-vastus-vormi pidevat kohanemist ümbritsevate ühiskondlike/keskkondlike oludega.

Omaaegses ühiskonnas laialdaselt levinud klassikalised mõistatused kajastavad valdavalt talueluga seotud mõisteid, etnograafilist miljööd, koduloomi, loodust, inimest neutraalselt. Tänapäeval levinud mõistatustekste, mis on enamasti orienteeritud koomikale ja naljale ning kantud sotsiaalsest kriitikast, iseloomustab temaatiline heterogeensus. Nt keerdküsimuste politi­seerumise ja humoriseerumise või anekdoodistumise protsessi alguseks võib pidada nõukogude perioodi, mil tollasele käibelolevale rahvaluulele omaselt on tege­mist enamjaolt ühis­kondlike tabuteemade (poliitika, erootika) kajasta­misega läbi huumori. 1992. aasta oli viimane võimalus nõukogude aja järeltuules seda materjali jäädvus­tada. 2007. aasta repertuaaris on nõukogude-temaatika asendunud reageeringutega uutele sünd­mus­tele ning tarbimis- ja infotehnoloogiaühiskonna probleemidele.

Ettekande näitetekstid pärinevad akadeemilisest väljaandest „Eesti mõistatused“ ja interneti-andmebaasidest „Eesti keerdküsimused“ (www.folklore.ee/Keerdkys), „Eesti piltmõistatused“ (www.folklore.ee/Reebus), „Eesti liitsõnamängud“ (www.folklore.ee­/Sonamang), „Eesti lühendmõistatused“ (www.folklore.ee/Lyhendid).