Kolme rahva anekdoodid lastepärimuses

Astrid Tuisk, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

Tänapäeva lastepärimus on ühelt poolt avatud uuele – kiiresti võetakse üle uusi aineid, tegelaskujusid ja väljendusvorme. Nii saab rääkida lastepärimusest kui innovatiivsest ja kiiresti muutuvast traditsioonist. Teisalt pakuvad tänastele lastele rõõmu needsamad jututüübid, mängud ja mängualgusesalmid, mis 15 aastat tagasi, esindades meie noorte- ja lastepärimuses stabiilset traditsiooni.

Jätkuvalt kuuluvad kooliealiste laste ja noorte traditsiooni nn kolme rahva anekdoodid. Juttudes on muutumatud nii tegelased (eestlane, sakslane, venelane) kui ka jututüübid. Isegi tuntuim anekdoot on jäänud samaks: jutt lennukis lendavatest rahvuste esindajatest, kes üksteise järel peavad alla viskama selle, mida nende maal on kõige rohkem. Eestlane viskab alla venelase, öeldes, et neid meil palju. Arvestades sotsiaalset tausta, tundub rahvusvaheliselt tuntud jututüübi kodunemine ja käibes püsimine Eestis loogiline. Ühiskondlike olude muutudes teiseneb ka pärimus. Liisi Laineste eesti etnilisi nalju käsitlevast tööst saame teada, et suur osa N. Liidu-aegseid anekdoodisüžeid ja -tegelasi on oma populaarsuse minetanud või käibelt hoopis kadunud. Ka ei pilatud nimetatud tookordsetes naljades niivõrd venelasi, vaid kritiseeriti nõukogude korda. Enamikus kolme rahva anekdootides ei kritiseerita tänast poliitilist olukorda. Kõnealune nali on nende seas üks vähestest, mille sisus võib näha seoseid reaalsete ühiskondlike oludega. Kuigi naljade abil väljendatakse sageli üleolekut, eriti just lastepärimuses, pole usutav, et vaid „oma rahvuse ülistus” ja teiste mahategemine aitab kolme rahva juttudel käibes püsida. Samas pole puudus ka uutest tegijatest, näiteks blondiinid ning Tiku ja Taku (mugandused Walt Disney vöötoravatest Chip ja Dale).

Nii tuleb kolme rahva anekdootide elujõulisuse põhjusi otsida ka mujalt. Laste- ja noortetraditsiooni on iseloomustatud kui täiskasvanute maailma parodeerivat vastukultuuri. Keelatud ja mahavaikitud ainese üle naerdes ollakse vastu päris-elus tunnustatud autoriteetidele ning samastatakse end eakaaslastega. Uurijad on tõdenud, et seksuaalsuse teemat leidub tänapäeva lastepärimuses palju ja pea kõigis liikides, nii ka naljades. Juku-anekdootide kõrval on kolme rahva lood need, kus käsitletakse rohkelt skatoloogilist teemat – kakamist ja peeretamist. Suur osa anekdoote on lastel ja täiskasvanutel ühised, kuid nimetatud naljateema on soositud just laste hulgas.

Kuigi kolme rahva anekdoodid kuuluvad etniliste naljade hulka ning etniline enesemääratlemine on lastele ja noortele tähtis, ajavad lapsed ja noored naljade kaudu ka „omi asju”: korraldavad oma sotsiaalseid suhteid ja käsitlevad teemasid, mis neile olulised.