Emade loodud pärimus – sussipäkapikud

Reeli Reinaus, Tartu Ülikooli kunstide osakond

 

Igal inimesel on päkapikkudega seoses erinev arvamus. Kes ootab neid jõulude eel aknalauale jäetud sussi kommi panema; kes usub Hollywoodi filmide eeskujul, et päkapikud on jõulumaal aasta otsa lastele kingitusi meisterdavad väikesed mehikesed; kes arvab, et õiged päkapikud on tõsised ja natuke pahurad mägedes kulda kaevavad tegelased Tolkieni raamatuist. Ja siis loomulikult on veel inimesi, kes ei aktsepteeri sellist mängu üldse. Mängu, kus iga inimene või pere võib endale ise reeglid kujundada ning mida võib nimetada ka lasteusundiks, kuna paljud lapsed tõepoolest usuvad, et päkapikud on olemas.

     Ettekandes annan kõigepealt ülevaate päkapikkude kujunemisloost germaani mütoloogia valguses – kuidas üleloomulike võimetega haldjatest ja väikestest mäe­kaevuritest on saanud tänapäevased jõuluvana abilised. Seejärel vaatlen lastevanematele suunatud internetiportaalis Perekool ringlevaid mõtteid ja seisukohti, mida päkapikud ning nende käigud emades ja ka lastes jõuluootusajal tekitavad. Foorum annab emadele hea võimaluse võrrelda enda loodud päkapikke teiste perede omadega. Siia alla käib nii nõu küsimine, teistele lahenduste pakkumine kui ka üleskutsed alustada päkapikundust üheaegselt – 1. detsembrist. Samuti saavad emad jagada teistega oma hirme – kas on õige lapsele päkapikkude kohta valetada; mida teha, kui keegi last lasteaias sussi toodud kommide päritolu osas n-ö valgustab; kas on ikka parim lahendus last päkapikkude abil karistada jne.

     Lisaks üldisele päkapikkudega seotud temaatika avamisele püüan leida seletust küsimusele, miks emad seda kõike teevad, miks kõnnivad laste poolt uskumise ja mitteuskumise vahelisel õhukesel jääl, varuvad juba ette kotitäite kaupa päkapikunodi ning hiilivad öösel vahelejäämise hirmus lastetuppa? Kas päkapikud on asjadekultuse käepikendus või usutakse, et vaid nemad toovad lastele tõelist jõulurõõmu ning seega kindlustavad õnneliku lapsepõlve?