Eesti kaerajaanide tüpoloogiast

Peter Pomozi, Budapest, Lorānd Eötvösi Ülikool

Kaerajaan on tuntumaid tantse Eestimaal, sellest on trükis ilmunud 17 varianti ja rohkesti lühiteateid Kristjan Toropi raamatus “Kontratantsud” (1995, lk 162–180). Soveldatud kujul, kümnetuurilise tantsuna nägi kaerajaan trükivalgust väga varakult, juba Raudkatsi raamatus „Eesti rahvatantsud” (1926). Käesolev uurimustöö lähtubki Toropi korpusest, ja seekord ei olnudki eesmärk kõikide olemasolevate arhiivmaterjalide põhjal kaerajaanide tüpoloogia kohta midagi „lõplikku” öelda, vaid hoopis näidata kaerajaanide ja nendega motiivivara poolest sarnaste kontratantsude varal seda, kuidas on võimalik tantsutüüpe ja -motiive kaardistada.

On ammu tuntud, et dialektoloogia analoogial on võimalik uurida ka rahvatantse. Ungari tantsuteadlane György Martin katsus oma monograafias „Magyar tánctípusok és táncdialektusok“ (1995) teoreetiliselt kokku võtta, kuidas võiks kasutada tantsudialektoloogias keelemurrete uurimismeetodeid. Ettekandes lähtun osaliselt sellest ja käsitlen põhiliselt järgmisi probleeme:

· kuidas määrata erinevaid tantsutüüpe (erineva tähtsusega motiivide inventuur, siirdemotiivide küsimus);

· kas on võimalik ja kas on kasulik keeletüpoloogia uurimismeetodeid rakendada tantsude uurimisel;

· motiivide kaardistamine nende leviku (areaalne aspekt) ja omavaheliste seoste (ajaloolis-võrdlev aspekt) põhjal;

· piirjoonte tõmbamisest ja siirdemotiivide kaardistamisest.