Pärimuskultuur haridusmaastikule!

Merili Metsvahi, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond

 

Kui nõukogude haridussüsteemis tähendas õppimine ennekõike faktide omandamist ja meeldejätmist, siis tänapäeval hõlmab see mõiste üha rohkem ka inimese arengut ja muutumist (nt mõiste elukestev õpe populaarsus meie ühiskonnas). Ent seni ei ole haridussüsteemis toimunud muutuste kulg ühiskonnas toimuvate muutustega sammu pidanud. Maailm, milles pole ühte tõde ja autoriteedi allikat ning milles iga inimese elukäik sõltub temast endast rohkem kui see oli mitmelgi varasemal ajastul, eeldab iseseisva mõtlemise ja otsustamise võimet. Tänapäeva õpilane ootab koolilt, et see pakuks talle senisest rohkem valikuvõimalusi ja elamuslikkust ning ei sunniks teda liiga palju fakte tuupima.

     Üks väike samm teel uueneva hariduse poole on koolidele mõeldud valikaine „Pärimuskultuur” programmi väljatöötamine. Gümnaasiumile mõeldud osa koostamistöö juhina mõistan, et väga oluline on tekitada emotsionaalne side õpilase ja käsitletavate teemade vahel. Selle saab luua õpetaja, kellel on selleks tahe, vahendid, teadmised ja oskused. Ainekava koostajate ülesandeks on äratada huvi aine vastu nii õpetajas kui õpilases, pakkudes selleks välja teemasid, mis on õpilasele lähedased ja võimalikult elulised, ning õppetegevusi, mis innustavad arutlema ja kaasa lööma.

     Ettekandes mõtisklen selle üle, millist rolli täidaks aine „Pärimuskultuur” meie haridusmaastikul.