Leim ja huumor. Tsensuur avalikus diskursuses

Liisi Laineste, Eesti Kirjandusmuuseumi folkloristika osakond

 

Vaenunimed, s.o rahvuste jt gruppide kohta käibivad düsfemismid, esinevad tänapäeval sageli internetikommentaarides, ning sealne tajutav anonüümsus lubab ning isegi soodustab negatiivsete väljendite kasutamist. Virtuaalset (või reaalset) verbaalset agressiivsust avalikus meedias nimetatakse ka leimiks, see on tõsiseks probleemiks kogu virtuaal­maailmas ning ka Eestis on asutud selle nähtusega võitlema (vt leimiseadus aastast 2005, nt www.leim.ee). Huumorit peetakse üheks virtuaalkeskkonna meelelahutuslikkuse – ning ühtlasi kasvava populaarsuse – aluseks ning seda esineb foorumites, portaalides jm sageli, rääkimata paljudest saitidest, mis on spetsialiseerunud anekdoodile vm huumoriþanrile. Leimil ja huumoril on mitmeid ühisjooni; üks väljend võib sisaldada mõlemat, ning erinevus seisneb vaid tõlgenduses. Sellest, milline on piir nende kahe nähtuse vahel ja mis tegurid seda piiri võivad mõjutada, on küll mõningaid uurimusi (nt S. Lockyer & M. Pickering. Beyond a Joke: The Limits of Humour. New York: Palgrave Macmillan, 2005), kuid EKMi folklooriarhiivi ning paberväljaannete vastu suunatud avaliku meedia rünnak 2007. aasta hilissügisel annab põhjuse teema taaskäsitlemiseks.

     Avalik diskursus, s.o avalik meedia, loob ettekujutuse huumori ja agressiooni piiridest, mis sageli sõltuvad paljudest muudest faktoritest kui lihtsalt inimeste üldine kultuurilis-ajalooline dispositsioon mõista üht või teist konstruktsiooni naljana. Käesolev uurimus kirjeldab aastatel 2000–2007 delfi.ee uudiskommentaaride põhjal huumori ja leimi piiride küsimust, aga ka vaenunimede kasutamise sagedust valitud ajalõikude osas, kitsamat (konkreetne kommentaar) ja laiemat (sotsiaalset, poliitilist jm) konteksti, ning arutleb nende funktsiooni üle ühiskonnas. Tuuakse näiteid kommentaaridest, millest nähtub ühtaegu soov olla humoorikas ning samal ajal agressiivne, konteksti kaudu avatakse selliste avalduste tagamaid. Käsitletakse ka avalikkuse-poolse tsensuuri motivatsioone ning võimalikke tulevikustsenaariume.