Sauna taga ja mujal. Eesti rahva ajalugu läbi trükitud laulikute

Kanni Labi, Eesti Kirjandusmuuseum

Kogumikud mitmelaadiliste eesti laulutekstide ja -viisidega on ilmunud alates 19. sajandi keskpaigast – sellestsamast ajast, mida loetakse eesti rahva või rahvuse sünniajaks. Nii nende sisule kui välimusele on oma pitseri vajutanud muutuv aeg, nii kultuurielu kui poliitiliste olude teisenemine. Kui võtame ette ilmunud laulikute nimekirja ja vaatame nende pealkirju, ilmumiskohti ning piilume sisse ka sisukordadesse, avaneb meie ees terve kroonika, sama sisukas kui mis tahes lühike ülevaade eesti ajaloosündmustest. Näeme ka, kelle jaoks on laulikuid välja antud – keda on peetud üht repertuaari jagavateks meie-rühmadeks, ning mis sorti laulud on olnud avaldamisväärilised. See fenomen on heaks kinnituseks mitmete muusikauurijate tõdemusele sotsiaalse käitumise ja (ühis)laulmise tugevast vastastikusest seosest. Laulud on ikka olnud üks vahendeid oma sõnumi levitamiseks, kord rohkem, kord vähem tõsiseltvõetav, aga mitte kunagi tähtsusetuks peetav.

Läbi kõigi saatuse keerdkäikude on ühest eesti laulikust teise rännanud Miku, Manni ja konnapoegade lugu – nii meie oma kodumaise sauna taga kui kõikjal mujal maailmas, kuhu selle tundjad on kanda kinnitanud. Ning meie praegust ajahetke iseloomustab muuhulgas kolme noore pagulaspäritolu rootsieestlase avaldatud laulukogumik „Sauna taga ja mujal. 85 akordidega laulu“.