Kuhu kadusid lastehirmutised?

Pille Kippar, Tallinna Ülikool

 

Valmistasin Anu Visseli mälestuskonverentsiks ette lõigu eesti lastepärimuse muutumisest, nagu tema omal ajal unelaulude ja mängudega tegi. Ehk oleks Anu lastehirmutisigi jälginud, kui talle oleks elupäevi antud.

     1) Lastehirmutis hrl. folkl. olend, kellega lapsi (sõnakuulmatuse vm puhul) ähvardati, näit. kotimees, koll, näkk. – EKSS III:1, 65.

     2) Hirmuäratav olend, kelle ilmumise ähvardusega väikesi lapsi sõnakuulmisele sunnitakse (Kinderschreck; boogeyman, bogy; lastenpelotin; pugalo). – Eesti rahvakultuuri leksikon, 1995, lk. 123.

     Termin lastehirmutised on folkloristide tehtud, meil tõlkeline ja laenatud. Väljamõeldud olendid kannavad pedagoogilist ülesannet. Eelnevate põlvkondade lastekasvatus ja lapsehoid käis hoopis teisiti kui praegu. Tänapäevase sõna otseses mõttes käest kinni hoidmise asemel tuli last kasvatada, juhendada, hoida ja halba vältida muude vahenditega. Füüsilise karistamise, otseste käskude ja keeldude kõrval kasvatas hea pedagoogivaistuga lapsevanem last ka endisel ajal juttude ja lugudega, eeskujuga, aga ka hoiatuste ja hirmutamisega. Viimasteks olid lastehirmutisteks nimetatavad uskumuslikud (või väljamõeldud) olendid, kes elavad meie kõrval, jälgivad inimeste elu ja tegevust, abistavad või takistavad. Neid pidi austama, nende reegleid tundma ja nendega korrektselt käituma. Eksimuse korral võis karta kättemaksu.

     K. Ranke esitab saksa rahvausundis nelja tüüpi lastehirmutisi, nende hulgas lastetubade fantaasia heatahtlik olend Une-Mati (Sandmann). Une-Mati kõrvale paigutan oma ettekandes ka advendiaja ja aastavahetuse kõige populaarsemad pedagoogilised olendid – päkapikud ja jõuluvana, ja tagasihoidlikumalt, ent siiski järjekindlalt meenutatava taevaisa.

     Eesti lastehirmutiste kogumisvõistlus maa-algkoolides 1931–1932 tõi 16 köidet (ERA II 43–53 ja 64–68), kokku 12 000 lk. Ergo Västrik on jälginud selle materjali alusel hirmutusolenditena nimetatud loomulikke ja üleloomulikke olendeid, kel on selgelt kasva­tuslik tähendus ja kes on pedagoogilised fiktsioonid. Lastehirmutistena tun­tud/kasutatud olendeid eesti pärimuses on käsitlenud veel M. J. Eisen, O. Loorits, J. Mägiste, A.Viires jt.

     Ettekande teises pooles vaatlen lapsi mõjutavaid olendeid kaasajal. Oma seisukohta avaldavad Tallinna Lepistiku lasteaia Siilipesa rühma 5aastased lapsed ja nende vanemad, Tallinna ülikooli eesti filoloogia eriala esmakursuslased ning mitmed ettekandja kaasaegsed, praegused vanavanemad, seega neli vanuserühma.

     Vana pärimuse taandumine on hästi jälgitav. Tänapäeva laste hädaohte/hirme – liiklus, eksimine linnas, võõras inimene – ei saa hirmuolenditega peletada. Ikkagi on vaja täiskasvanu jälgimist ja selgitusi. Lapse mõttemaailma ja vastutustunnet võivad aidata kujundada heatahtlikud väljamõeldud olendid. Siin on kasvatajatele ja pereliikmetele avar tegevusväli valla. Mõneks ajaks võiks teie pere liikmeks saada just selline olend, kelle te ise oma lapsele eeskujuks välja mõtlete ja tema kasvatamisel abiliseks võtate.