Kolm kareliaani ja neli seto laulikut 1922. aastal Obinitsas. Jäädvustamine ja representatsioonid

Andreas Kalkun, Eesti Kirjandusmuuseumi Eesti Rahvaluule Arhiiv

 

1922. aastal tuli rahvamuusikauurija ja „Soome seto“ Armas Otto Väisänen (1890–1969) oma viiendale ekspeditsioonile Setomaale. Seekordsel reisil olid kaasas kaks Akseli Gallen-Kallela jüngrit, skulptor Alpo Sailo (1877–1955) ja maalikunstnik Carl Bengts (1876–1934). Väisänen on kirjutanud, et meelitas oma kunstnikest sõbrad kaasa, et ka need näeksid „Eesti Karjalat“, kus runolaul jätkuvalt elab. Alpo Sailo oli kunstnik, kes kogu elu portreteeris vanu rahvalaulikuid, et nii „tavaliste runolauljate ja kandlemängijate jäädvus­tamise kaudu jõuda algsete laulikute tüüpideni“. Carl Bengts oli soomerootslane, kes Gallen-Kallela abilisena Pariisi maailmanäituse freskosid maalides sai rahvusliku äratuse ja oli Väisäneni sõnul „soomlasem kui soomlased ise“.

     Obinitsas peatusid härrad sealses kool-kirikus preester Raagi juures. Kohale sõidutati Hurdale paarikümne aasta eest 20 790 värssi laulnud ja vahepeal unustatud Miko Ode, Väisänenile varasemast tuttavad Hilana Taarka, Treiali Ode ja Martini Ir´o ning jäädvus­tamine algas. Koolimajas elati nagu emad ja pojad – on Väisänen välitöid kommenteerinud.

     Sailo sai Obinitsas valmis kolme lauliku büstid ja Bengts tegi hulgaliselt joonistusi ja maale. Laule fonografeeriti ja kirjutati üles ning tehti ka hulgaliselt fotosid. Väisänen on 1922. aasta välitöid kirjeldanud oma mitmetes kirjutistes, teaberikkad on ka tema märkmikud SKSis. Asetleidnud jäädvustamise kirjelduse teevad veel „tihedamaks“ Miko Ode kolm improvisatsiooni neil teemadel ja teistegi laulikute säilinud kommentaarid ja laulukatked.

     Mida jäädvustajad läksid otsima ja mida nad said? Kuidas osalejad mõjutasid üksteist? Millisena tajuvad erakordset sündmust jäädvustajad ja millisena jäädvustatavad? Milline on jäädvustamisest jäänud „jälg“ ja mida see meile räägib?