Argiarvamused koolipärimuse žanrina

Risto Järv, Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakond

Argielus ümbritseb meid suur hulk pärimuslikku teavet, verbaliseeritud infot võime nimetada argiarvamusteks. Ettekandes vaatlen 2007. a. koolipärimuse kogumisvõistluse käigus laekunud argiarvamuste kogumit.

Folkloristid on juba ammusest ajast püüdnud tõlgendada inimese arusaamasid pärimuspalades peegelduvate ideede kaudu. Argiarvamustes on mitmedki tõdemused justkui traditsiooniliselt esitatud, ometi võib neid väiteid olla raske kontekstita sõnastada – ilmekas ja samas esinduslik kinnitus selle kohta on ühe kirjutaja vastus koolipärimuse kogumisel:

Seda on raskem meenutada, kui ma arvasin. Ohh. Ei meenu. Jätan rea vabaks, äkki meenub.

(Muidu põhjalikult täidetud vastustevihus on vastajal selle koha peale jäänudki tühi rida.)

Argiarvamuste kinnipüüdmist meie mõtetest raskendab asjaolu, et rahva teadvuses pole sellistel lühilausetel ühtset žanrikuuluvust, rahvapärases kõnepruugis märgitakse mõnikord argiarvamusi sõnaga müüt. Koolipärimuse kogumisvõistlusel kirjutati selles kategoorias üksjagu vanasõnu, samuti ka endeid ja selgeid usunditeateid, mitmeid paralleele oli vastusel kildude ja vanasõnaparoodiate alajaotusega.

Kõrvutan 2007. aastal saabunud argiarvamuste temaatikat TÜ tudengite ja Eesti kooliõpilaste seas kümmekond aastat tagasi tehtud küsitluste tulemusega. Püüan visandada piirjooni, milliseks võiks kujuneda žanripiir kogutud materjali põhjal. Samuti vaatlen, millised on domineerivamad teemad ning esitan mõned oletused argiarvamuste tarvituse ja tarviduse kohta.