Akadeemilise Rahvaluule Seltsi ajalugu


Akadeemiline Rahvaluule Selts (ARS) 1925–1940

Rahvaluuleprofessor Matthias Johann Eiseni (1857–1934) eestvedamisel rajati 1925. aastal Tartusse ülikooli juurde Akadeemiline Rahvaluule Selts (ARS). Asutajaliikmete hulgas olid veel Walter Anderson, Oskar Loorits, üliõpilased Oskar Parmas ja Elmar Päss. Asutamiskoosolek toimus 28. novembril, põhikiri oli ülikooli valitsuses kinnitatud juba 19. novembril. Eisen oli oma surmani ka seltsi esimees. Hiljem juhtis seltsi TÜ prof. Walter Anderson (1934–1938) ja seejärel Gustav Vilbaste (1938–1940) – siis tegutses selts Tallinnas. Aastal 1940 sulges nõukogude võim ARS-i.
Asutamisel seati ARS-i tegevuse eesmärgiks ”rahvaluule korjamine, huvi äratamine rahvaluule vastu ja rahvaluule uurimine” eelkõige üliõpilaste hulgas. ARS-i avakoosolekul seadis Eisen seltsi esmaseks ülesandeks ”rahvaluule korjamisega praeguseid kogusid täiendada”. ARS-i esialgsed ambitsioonid kogumistöö osas olidki suured: 1927. aasta suvel plaaniti saata stipendiaadid 16-sse Eestimaa kihelkonda, lisaks Koiva-eestlaste juurde. Juhatuse otsusega moodustati oma iseseisev rahvaluulekogu. Tegelikkuses kujunes kõik hoopis tagasihoidlikuks, sest stipendiaatide tasustamiseks ei õnnestunud raha hankida.
Praegune ARS-i kogu Eesti Rahvaluule Arhiivis koosneb kahest mapist, kus 1656 leheküljel/sedelil on kokku 1508 punkti rahvaluulet: Paul Bergi (Ariste), Paulopriit Voolaine, Klaudia Ivanovskaja ja Ivvo Vabarna setu korjandused ning Tartu Tehnikagümnaasiumi õpilaste kirjapanekud.
Seatud eesmärkidest märksa tulemuslikumalt ja aktiivsemalt tegutses selts teaduslike ettekandekoosolekute korraldamisel, neid oli aastas 5–6. Eiseni eluajal peetud koosolekutel oli üks ettekanne alati temalt. Ettekannete temaatika kujunes üpris laiaks: folklooritutvustused, ülevaated, uurimused. Kõige rohkem räägiti rahvausundist ja rahvalaulust. Käsitleti regilaulu ja uuema riimilise rahvalaulu üldisemaid aspekte, konkreetseid laulutüüpe, omapärasemaid laulupiirkondi (Setumaa), suurlaulikuid ja nende repertuaari. Tähtis koht oli ka folkloristika ajalool, eriti eesti folkloori suurmeeste (Jakob Hurt, Alexander Heinrich Neus, Oskar Kallas jt.) ja nimekate rahvalaulikute (Miku Ode) tähtpäevadel. Suurt tähelepanu pöörati soome-ugri folkloorile. Seltsi liikmed jagasid muljeid rahvusvahelistest teadusüritustest.
Oma maa rahvapärimust tutvustasid nimekad välismaa teadlased: Kaarle Krohn, Eemil Nestor Setälä, Viljo Johannes Mansikka, Ilmari Manninen, Helmi Helminen ja Sulo Haltsonen Soomest, Jenö Fazekas Ungarist, Walther Ziesemer Saksmaalt.
ARS-i koosolekutel tõstatati palju huvitavaid teaduslikke probleeme ning enamik ettekandeid ilmus kiiresti trükisõnas.

Emakeele Seltsi rahvaluulesektsioon 1966–1995

Sõjajärgsetel aastakümnetel kerkis vajadus oma erialaseltsi järele folkloristide hulgas aeg-ajalt ikka päevakorrale, kuid nõukogude korra tingimustes oli endise ARS-i taastamine nagu ka uue (praeguses mõistes mittetulundusühingu) loomine üsna mõeldamatu. Päästerõngaks osutus Emakeele Selts, mille juurde 9. oktoobril 1966. aastal moodustati viie folkloristi (Eduard Laugaste, Udo Kolk, Ülo Tedre, Erna Normann, Ottilie Kõiva) ettepanekul iseseisev kolmeliikmelise juhatusega rahvaluulesektsioon. Esimesse juhatusse kuulusid Eduard Laugaste, Ingrid Rüütel ja Veera Pino. Esialgu kujunes põhiliseks töövormiks ettekandekoosolek, mida peeti regulaarselt iga kuu (v. a. suvekuud ja detsember) viimasel neljapäeval. Esimese koosoleku kavas oli kaks ettekannet: Ellen Liivi „Usundiliste muistendite süstematiseerimisest” ning Rudolf Põldmäe „Koidula ja rahvalaul”. Rahvaluulesektsioonis peetud ettekannete temaatika oli avar, hõlmates mitmesuguste rahvaluuleküsimuste kõrval ka naaberalasid, nagu etnograafia. Tegevus hakkas kiiresti laienema eriti pärast seda, kui 1975. aastal asus sektsiooni juhtima Ingrid Sarv, kes jäi sellele kohale kuni 1988. aastani. Kasutusele võeti mitmed uued töövormid: ettekannete illustreerimiseks kutsuti esinema rahvakunstiansambleid („Hellero”, „Leegajus”, „Leigarid”, „Sõsarõ”), „Vanemuise” stuudio abiga katsetati muinasjutuetendustega, vahendati soome-ugri folklooriansamblite kontserte, lisaks Tartule hakati (kordus)koosolekuid korraldama ka Tallinnas. 1973. aastal said Elva keskkooli ettepanekul alguse koolide rahvaluulepäevad, mida korraldati folkloristide ja koolide tihedas koostöös. Sageli said rahvaluulepäevadest alguse ka folkloorikogumise aktsioonid koolides. Tegevuse avardumine tõi üritustele alati palju rahvast – kutseliste folkloristide kõrval ka üliõpilasi ja rahvaluulehuvilisi linnakodanike, näiteks 1981. aastal oli keskmiselt 56 osavõtjat, mis ületas niimoodi tunduvalt Emakeele Seltsi keelekoosolekutel osalejate arvu. 1980. aastatel suudeti rahvaluulesektsiooni eestvõttel välja anda Emakeele Seltsi toimetiste sarjas koguni kaks artiklikogumikku: „Rahvasuust kirjapanekuni” (Tallinn, 1985) ja „Rahvaluulest” (Tallinn, 1987).
Kõiki sektsiooni üritusi protokolliti ja neist avaldati ülevaated ajakirja „Keel ja Kirjandus” rubriigis „ES-i rahvaluulesektsioonis”.
ES rahvaluulesektsiooni viimane esimees oli Anu Vissel, kes viimasel koosolekul 7. detsembril 1995 pidas ettekande „70 aastat Akadeemilise Rahvaluule Seltsi asutamisest”.
ES-i rahvaluulesektsioon jõudis 30 aasta jooksul pidada 245 koosolekut, millel peeti 629 ettekannet, ja koolides korraldati 40 rahvaluulepäeva, lisaks üks Riias Läti Eesti Seltsis.

Akadeemiline Rahvaluule Selts 1996-

1994. aastal kerkis folkloristide seas üles iseseisva erialaseltsi asutamise idee, mille eestvedajaks-ellurakendajaks sai Anu Vissel. Rahvaluulesektsiooni juhatuse korraldatud küsitluse järgi pooldas valdav enamik folkloriste Akadeemilise Rahvaluule Seltsi taastamist 1940. aastal suletud seltsi õigusjärglasena. Põhikirja koostamiseks moodustati redaktsioonitoimkond. ARS-i taasasutamiskoosolek toimus 25. jaanuaril 1996. aastal, kui võeti vastu põhikiri, mis sätestab seltsi eesmärgina eesti ja teiste rahvaste rahvaluule uurimise, kogumise ja rahvaluulealaste väljaannete publitseerimise. Esimesse juhatusse valiti Ülo Valk (esimees), Anu Vissel ja Kadri Tamm. Avakoosolekul pidas Ingrid Rüütel akadeemilise ettekande „Eesti rahvaviiside tüpologiseerimine”.
Asutamisjärgsetel aastatel kujunes põhiliseks töövormiks, nagu see oli olnud varemgi, teaduslik ettekandekoosolek. Varasemat traditsiooni järgides valiti nende korraldamise ajaks kuu viimase neljapäeva pärastlõuna.
Viimastel aastatel on seltsi tegevus mõnevõrra muutunud – ühe-kahe ettekandega koosolekute asemel on valdavaks saamas sisult mahukamad konverentsid, ettekandepäevad, mis on leidnud positiivset vastukaja ja mida sageli tehakse koos mõne teise folkloristliku institutsiooniga.
2003. aastal alustati sügiseste kogumiskonverentsidega, mille kava on sisustanud terve päeva ja kus suviste kogumismatkade ülevaadete kõrval on peetud ka teoreetilisi ettekandeid ja näidatud kogumisteemalisi filme. Kogumiskonverentsid kasvasid välja mitu aastakümmet traditsioonis püsinud septembrikuistest ekspeditsioonide ülevaatekoosolekuist ning Hans Schultzi poolt 1903. aastal väljakäidud ideest, et igal aastal „vana vara sõbrad, korjajad ja korjanduste vastuvõtjad” üle Eesti Tartus kogumisteemalisel konverentsil kohtuksid. Viimastel aastatel on tähistatud ettekandepäevade või -koosolekutega teenekate folkloristide juubeleid (Ülo Tedre 75, Mall Hiiemäe 70, Pille Kippar 70, Paul Hagu 60, Paul Ariste, Erna Normann, Richard Viidalepp, Rudolf Põldmäe ja Eduard Laugaste 100). Juubeliüritusteks on koostatud väikesi näitusi, nende kõrval ka suuremaid – ARSi 80. aastapäeva puhul Alar Madissoni fotod „Kultuurilugu loomas ja leidmas” (2006–2007), vahendatud Alo Põldmäe näitust „Muusikaline Neeruti ja Kalevipoeg” ning Eesti Kunstiakadeemia soome-ugri ekspeditsioonide portreeenäitust ”Veelinnurahvad”.
2006. aastast on käidud ühepäevasel kultuuriloolis-folkloristlikul seminar-retkel mingisse Eesti paika (Helme, Väike-Maarja, Simuna, Koeru), juhendajaks kohalik giid või keegi folklorist.
Täpsema ülevaate toimunud üritustest alates 2004. aastast saab meie kodulehe rubriigist „Üritused”.

Akadeemilise Rahvaluule Seltsi tegevust on toetanud aastatel 2004–2009 Eesti Kultuurkapital.


üles
ARS
HALDJAS
KIRMUS