jürü

Vadjalaste uskumustes figureerib p kui taevase üliolendi tööriist või tema tegevuse ilming. On iseloomulik, et müristamise puhul on võrdselt neutraalsele jürü-tüve kasutamisele öeldud ka, et jumal kolistab või müristab või et jumal, eriti aga Püha Eelja (il'ja prorok) sõidab hobusega või vankriga mööda kive. Jumaliku ilmutusena on müristamist peetud paha tagakihutamiseks.

Sarnaselt vikerkaarele (kui jumalaa luokka'le) pole tohtinud ka p-d narrida. Pilvele sõrmega näitamine pidi kaasa tooma plöögi (buoz' torru - teade isur Mihkel Vaderilt). Seega mõtestus p ambivalentse nähtuse, ühtlasi ka jumaliku vihana. P puhul pidi lugema palveid, mida osati, tegema sees akendele noaga ristimärgid ning katma kinni kõik läikiv ja paluma, et jumal müristamise lõpetaks. Metallesemest abi saamisele vihjab ka lugu, kus heinal olnud mees tõstnud müristama hakkamisel hanguharud pilve poole, mille peale see ära läinud (tõsi, siin ei saa kindel olla, kas tegemist oli just metallhanguga).

P teati löövat kõrgematesse kohtadesse, puudest kõige rohkem kuuske. P ajal ei võinud olla palja peaga, sest juuksed tõmbavat äikest. Kui keegi oli p-löögi saanud, pidi ta maetama maa sisse, nii et vaid pea välja jäi, mis oli kaasa toonud parema toibumise. P-nool arvati olevat realne füüsiline ese. Ühel juhul kirjeldati seda ümmargusena kui klaasipõhi, mida sai kasutada ka rahvameditsiinis.

Ilmaendena tähendas müristamine vihma.

MA