Sarnaselt Eesti ja Setomaaga on vadja rahvaluules püsinud mälestus Põhjasõjast, peamiselt ühenduses väejuhtide, Rootsi kuninga (shveetaa/roocii kunikaz, shveetta/roocci) ja Vene tsaar Peeter I-ga (Pjotro/Petra pervõi, vennää kunikaz), kelle tegevusega seostatakse muistendites mitmeid Vadjamaa ja lähiümbruse kohti. Põhjasõda on vadja pärimuses tuntud kui rootsi sõda (roocii/shveedaa sõta), mille sündmused leidsid aset rahvapärase ajamääratluse kohaselt rootsi ajal (sveedaa aiga). Ligikaudu sajandi jooksul (1617-1721) on vadjalaste asuala kuulunud Rootsi riigi koosseisu, mil toimus ulatuslik piirkonna luteraniseerimine ning ümberrahvastamine. Paradoksaalsel kombel on ka vadjalased määratlenud end kui rootsi rahvast (shvieta plemääta ili rodaata, Mägiste 1959: 127), mida võib oletamisi tõlgendada kui kauget mälestust rootsi võimude nn. segregatsioonipoliitikast 17. sajandil, millega põhjendati ortodokssete isurite ja vadjalaste usuvahetust (lähemalt Mikkola 1932: 2jj). Teisalt osutades sarnasusele setode rootsi-eneseadvusega (vt. Valk 1996: 63-64), võib olla vadjalaste rootsi-pärimuses mõjusid hiljem samas asunud luteriusulistelt ingerisoomlastelt ja eestlastelt. Siiski tundub, et vadjalaste Rootsi aja ja rahva määratlus on neutraalne, selgemalt möödunud ajalooepohhile viitav, millega pole kaasnenud romantilist idealiseerimist, mis sai osaks vastavatele mõistetele (nt. "vana hea Rootsi aeg") Eestis 19. sajandi teisel poolel (vt. Laidre 1994).

Kõige enam on kõneldud rootsi sõja muistendeid läbi aegade vadja alal tähtsaima sõjalise tugipunkti Kabrio (Koporje) kindluse kohta. Samas kohas asus vadjalaste linnus juba enne võõrvallutust 13. sajandil, kui sakslased rajasid Kabriosse oma tugipunkti. Ühenduses Novgorodi sõjakäiguga 1241. a. on vene letopissides mainitud ka Kabrios olnud vadjalasi ja tsuude (vod' s tshudju, Ligi 1989: 24).

Pea kõik Kabrioga haakuvad muistendisüzheed kõnelevad Rootsi kuninga tegevusest: nt. rootslaste ebaõnnestunud kindluse vallutamine, kuninga puuistutamine, iseäranis aga kuninga ja rootsi vägede põgenemine kindlusest, millega sageli liitub tõdemus, et kuningas tuleb veel kunagi järele oma kindlusse mahajäetud kübarale (ka taldrikule, lusikale, mõõgale) (vt. Lensu 1930: 250, Ariste 1962: 107, 1977: 18-24). Tagasitulekumotiiv on väga jõuliselt esindatud Teise maailmasõja aastail, mis osutab teatud endelise traditsiooni aktiviseerumisele kriisiolukorras. Paralleelidena võib nimetada nt. nägemuste laine 30-aastase sõja ajal 17. sajandi Saksamaal (vt. Beyer 1996), samuti külaprohvetite ennustused maailmasõjaeelsel Setomaal (vt. Valk 1996: 79-83). Vadja rahvaluulekogudest ei selgu täpsemalt suhtumine ennustatud Rootsi võimu naasmisesse. Pole usutav, et vadjalased oleks oodanud Rootsist saabuvat "valget laeva", pigem kajastub siin kaude aimdus võõraste võimaliku tuleku kohta.



Iseloomulikult koha- ja ajaloolisele pärimusele osutatakse muistendeis konkreetsetele olemasolevatele objektidele, mille nimetamine ja ka nägemine omakorda aitab jutupärimust alal hoida. Nii tõdetakse 1942. a. ja hiljemgi, et veel nõukogude korra ajal oli Rootsi kuninga garderoob ja lauanõud Kabrios alles. Tõenäoliselt on aga rahvajuttudes kirjeldatud kindluses nähtud või seal lausa muuseumieksponaatidena välja pandud esemeid.

Rootsi kuninga rutulise põgenemise motiivil võivad olla kindlasti oma ajaloolised tagamaad, neis näib kaude peegelduvat Rootsi vägede kaotus Põhjasõjas. Põgenemine ja kübarajätmise motiiv on Loode-Venemaal laiemalt tuntud, millest annab tunnistust teadmine, et Rootsi kuningas olevat jätnud kübara ka Pesehonjesse ning Peterburi (Ariste 1977: 21). Rootslastest mahajäänud sõjavarustusest kõneldakse ühenduses ka muude loodusobjektidega. Nt. on Rootsi kuninga kuldne tõld (shveedaa kultõnõ karetti) pärimuse järgi nime andnud soisele kohale (Karetii mätä) Itsäpäivä lähedal (vt. allpool), samuti kõneldakse uputatud rootsi sõjariistadest Suma jões kohas, kus mäe peal nähakse salapäraseid raudseid väravaid (rautazõd värjäD, Ariste 1935: 11-12).

Muistendid Rootsi kuninga põgenemise, puuistutamise ja mitmesuguste esemete tahtliku või tahtmatu maha jätmise kohta on hästi tuntud ka Ida- ja Lõuna-Eestis. Osutada võib linnade ja suurehitistega haakuva rahvapärimuse rahvusvahelisele tuntusele (Remmel 1997: 86). Eriliselt tõuseb esile Kabrio kindluse tähtsus vadja pärimuses, millel võivad olla aja- ja asustusloolised tagamaad ning mida omakorda on võimendanud kindlusevaremete visuaalne atraktiivus. Võrdluseks mainitagu, et Jaama (Jamburg, Kingissepp) linnaga ei haaku ühtki kohajuttu, kuigi ka see on keskaegne asula ning peaaegu sama lähedal vadja küladele kui Kabrio.

Mõned muistendid on läänepool asunud vadjalastelt üles kirjutatud ka Narva ja Jaanilinna kohta. Tuntud on muistend Peeter I-st (ka Ivan Groznõist), kes küsib Rootsi kuningalt härjanaha suuruse tüki maad ning seda ribadeks lõigates saab enda valdusse maa, kuhu ehitab Ivangorodi kindluse; kindlusest aga kaevatakse maa-alune käik Narva ning sunnitakse jõudeolekus olevad rootslased põgenema; samuti muistend nn. Narva nõiast, kes hoiab Narva linnust võitmatuna, ning tema tapmisest [hõbe]nööbiga vene soldati poolt, kes seejärel sureb ja kelle mälestuseks ehitatakse samasse ka tšassovna (Mägiste 1959: 121-122, Ariste 1977: 24-25).