Joogid

---

Jookidest on mordvalastel levinud tee, kvass ja koduõlu. Tuleb mainida veel mitmesuguseid mahlu ja piima.

J. I. Dines väidab, et 19. saj. lõpus joodi teed vähe ja harva tehti seda ka surrogaatidest: keedeti viljapäid, mustsõstralehti, pärnaõisi, puna jt. taimi. Tee on mordva külla tulnud võrdlemisi hiljuti seoses vene mõjuga. Ostetud tee oli varem kättesaadav ainult jõukamatele. 20. saj. hakkas tee levima laiemalt, kuid see ei muutunud siiski igal pool populaarseks (Dines 1963: 118).

Varem keedeti tee jaoks vett savikannudes ja ainult rikkamatel olid samovarid. Tänapäeval on peaaegu igas peres olemas samovar.

Praegu juuakse põhiliselt ostetud teed. Armastatakse juua tulist ja kanget teed. Varem tarvitati suhkrut piiratud koguses ja nüüdki ei panda suhkrut tassi, vaid seda hammustatakse kõrvale. Teed keedisega tavaliselt ei jooda, küll aga juuakse teed mõnikord piimaga, kusjuures piim valatakse tassi.

Varem peeti palju mesilasi ja nendes peredes, kus neid tänapäevalgi veel leidub, juuakse teed meega.

Praegugi keedetakse teed surrogaatidest. Selleks kasutatakse värskeid või kuivatatud õunu ja saadud teed nimetatakse õunaveeks umar' ved' või õunateeks umar'in' tshai. Teed keedetakse ka pirnidest (grushan' ved' 'pirnivesi'), kirssidest (vishnjan' ved' 'kirsivesi') ja mõnikord harva suhkrupeedist (sjoklan' ved' 'peedivesi'). Suhkrupeedivett kasutatakse magustoidu valmistamiseks või iseseisva magustoiduna.

Vanadest armastatud humalajookidest tuleb nimetada mõdu pure, mida valmistatakse meest. Varem, kui mesindus oli mordvalastel tähtsal kohal, oli mee kasutamine toiduks ja meejoogiks laialt levinud. Mõdu oli tavandiline toit ja kuulus tingimata ohvritoitude hulka. Metsade vähenemisega vähenes ka mesinduse levik ja mõdu tehakse meest veel neis kohtades, kus on arenenud mesindus. Mõdu valmistati järgmiselt: 2,5 naela mett lahustati 3 l vees ja lisati humal. Pärast käärimist filtreeriti vedelik läbi õlgede ja linaluude kihi (Dines 1963: 120).

Tänapäeval on meejoogi nimetus kaotanud oma õige sisu, sest mõdu ei tehta enam meest, vaid selleks kasutatakse suhkrut. Keelejuht V. Jerjomina rääkis meejoogi tegemisest nii:

'Keedad vett, valad sinna suhkrut (kolm liitrit vett ja kilo suhkrut), on vaja sada grammi pärmi ja kaks lusikatäit jahu; pärm hakkab suhkruga käärima, paned vette'.

Mõdu on väga populaarne jook ja seda valmistatakse iga perekondliku pidupäeva puhul.

Vanaaegseks joogiks on mordvalastel nagu teistelgi põlluharijail koduõlu braga, pija. Õlut valmistatakse kodusteks traditsioonilisteks pidustusteks ja see kuulub ka tavandiliste toitude hulka. Õlle valmistamise protsess on pikaajaline, töörohke ja nõuab erilisi kogemusi. Vanasti tehti õlut ainult rukkijahust. 20. saj. esimesel poolel hakati õlut tegema ka peedist (punasest ja eriti suhkrupeedist).

Õlle tegemist kirjeldab J. Dines järgmiselt. Õlle saamiseks rukkist tehakse alguses kasvanud viljast linnased. Seejärel need hautatakse ja kuivatatakse ahjus. Hiljem terad jahvatatakse käsikivil või tambitakse uhmris peeneks. Edasi segatakse linnased rukkijahuga, valatakse üle külma veega ja asetatakse pottidega kaheks-kolmeks päevaks ahju. Saadud lahus valatakse erilisse kraaniga nõusse. Sellele segule lisatakse sõklaid, hirsi-või tatrakupraid, segatakse, valatakse uuesti pottidesse ja pannakse ahju, et mass tiheneks ja kattuks koorikuga. Ahjuava suletakse saviga ühtlase kõrge temperatuuri säilitamiseks. Sel ajal valmistatakse ette toober. Põhja pannakse puust võrestik, mis kaetakse rukkiõlgedega, aga nende peale pannakse rukkivihud peadega allapoole. Ka toobri seinad vooderdatakse rukkiõlgedega. Sellesse nõusse valatakse ahjust väljavõetud segu, millele lisatakse kuuma vett. Saadakse õllevirre, mis lastakse pärast läbi kraani teise nõusse. Kui toober on puhtaks pestud, valatakse sinna filtreeritud virre ja sellele lisatakse juuretis, milleks kasutatakse eelmise õlle pära, pärmi või valmistatakse uus juuretis jahust ja humalavihast. Pärast käärimist pannakse õlu savinõudesse (Dines 1963: 118).

Õlut valmistatakse ka peedist, mis asendab linnaseid, mille saamiseks kulub palju aega ja ka kasutatav produkt on kallim. Õlle valmistamiseks lõigatakse puhastatud peedid väikesteks tükkideks ja hautatakse ahjus 2-3 päeva. Hautatud peedid sõtkutakse puruks, segatakse rukkijahuga ja pannakse see segu ahju. Edasine protseduur on sama, mis eelmiselgi.

Õlleankur ja lehter. Mordva ANSV Zubovo-Poljana raj. Podljassovo k. E. Saarde, 1965. (Fk 1437:171)

Nagu juba eespool on märgitud, kasutatakse õlut rituaalse joogina. M. J. Jevsevjev on seda kirjeldanud oma uurimuses «Mordovskaja svadba». Kui kutsutakse pulmakülalisi, palutakse nad õlut jooma: «urjash, prjakan' pan'me molede, t õn', leljaj - pijado simme, a tõn', ejkakshket', svad'ban' vanomo 'pruudikesed, tulge pirukaid küpsetama, aga te, onukesed - õlut jooma, aga te, lapsukesed - pulma vaatama'».

Tüdrukuid, kes käisid pulmalisi kutsumas, kostitati selle eest õllega.

Kui minnakse paluma kosjamoori, et ta tuleks pulma juhiks, viiakse talle õlut.

Saabunud külalistele pakutakse kõigepealt õlut ja siis lauldakse ülistuslaulu õllele ja humalale.

Alati, kui palutakse ikooni ees, kas pulmade head kordaminekut või õnne noorpaarile, asetatakse lauale toitude kõrvale ämber õllega.

Kui pulma tuleb võõraid inimesi, antakse neile õlut, millesse on lisatud kana või koera väljaheite lahust, mis mordvalaste arvates paralüseerib võõraste võime rikkuda noorpaari õnne.

Esivanematele korraldatud palvuste ajal võetakse ohvritoiduks kaasa õlu.

Saunast tulnud pruudi võtab ema vastu klaasi õllega.

Oli komme, et hommikul pärast laulatust pritsib noorpaar teineteist õllega.

Pulmad lõpevad erilise rituaaliga nn. pärmi väljavalamisega (organ sjavorduma). Selleks kutsuti mitu auväärset vanameest, kes kogusid õllevaatidest pärmi ja koos soolaleivaga kandsid selle juurviljaaeda nn. puhtale kohale. Seal asetati pärm ja sool-leib maha ja kutsuti esivanemaid viimasele pulmasöögile. Pärm valati maha ja vanamehed läksid tagasi pulmamajja ära jooma viimast õllejääki. Nüüd on sellest kombest loobutud, aga pulmapärmi ei jagata kunagi inimestele ja seda ei kasutata mitte millekski, sest muidu jääks noorik ilma pärmita, s.t. ilma oiuta (Jevsevjev 1931: 71, 72, 83, 89, 270, 158, 270, 285).

Pärmi orgat kasutatakse taigna kergitamiseks ja jookide käärima panemiseks. Pärmi säilitatakse, et ta oleks alati käepärast.

'Pärmi säilitada suvel; kui vaid ostad, see peenendatakse paberi peal ja esikusse või maja pööningule kuivama, et oleks varjus; talvel külmetatakse, kui tuppa tood, valatakse külmale pärmile peale kaevuvesi'.

Pärmi osatakse kodus valmistada.

'Keedad vee, valad jahu ja hästi kloppida. Enne seda kui hakkad segama, valada humalat; ja et pärm hakkaks käima, hoida talvel põranda all ja suvel keldris'.

Humalat komulja kasutatakse pärmi valmistamiseks kodusel teel. Selleks humal keedetakse ja saadakse humalaviha.

'Humalat keetsid ja tegid magusaks. Jahutavad ja panevad käima. Sellesse tehti taigen'.

Humal annab õllele õige maitse ja kanguse. Seetõttu pole ime, et pulmade ajal lauldakse sellele ülistuslaule. Kuid pulmas on veel teinegi humalaga seotud rituaal. See on noorpaari ülepuistamine humalatega. Kui noorpaar laulatuselt tagasi jõudis, puistas karuks riietatud naissugulane noorpaari humalatega üle, ise samal ajal lausudes: «komuljan' kondjamo shozhdõns 'ole nagu humal kerge töös'» või «komulja latso livtjast prjatost tejter'ks tshin'prevet' 'las nagu humal lendavad sinu peast tütarlapse mõtted'» (Jevsevjev 1931: 259).

Alkoholita jookidest on laialt levinud kali poza, mida tehakse rukkijahust. Jahu hautatakse ahjus ning hapendatakse siis leivajuuretisega. V. Jerjomina kirjeldas kalja tegemist järgmiselt:

'Valad potti vett, sisse rukkijahu, segavad ja ahju; jäetakse ahju; keedad neli või viis päeva; hiljem valad nõusse, peale kaevuvett, pärmi paned käärima, natuke jahu kalja peale, hapneb selle pärmiga'.

Rukkijahu asemel võib kalja tegemiseks kasutada kuivikuid.

'Võtame kuivikud, teeme pärmi, võtame suure toobri, sinna keev vesi; hiljem valame sinna kuivikud ja pärmi, suhkru; kolme päeva pärast tuleb see kali kurnata läbi marli, saab juba juua'.

Niisugust kalja nimetatakse hapuks kaljaks (tshapamo poza), kuid tehakse ka magusat kalja (lambamo poza). Selleks kasutatakse suhkrupeeti, aga valmistamine on samasugune. T. Ivanova kirjeldas suhkrupeedist kalja tegemist:

'Suhkrupeedi puhastavad, pesevad puhtalt, hoiavad kolm või neli päeva kuumas ahjus, et hauduks paremini, ta keeb mustaks ja valavad künasse, valatakse pärmi, vett ja tuleb maitsev kali'.

Kalja kasutatakse janukustutajana, kuid hapust kaljast tehakse ka okroshkat.

J. I. Dines märgib, et ersa külades tehakse kalja ka keedetud ja katkitambitud kartulite ning rukkijahu segust. Saadud kali on maitselt hapu, kuid seda kasutatakse samuti kui leivakalja (Dines 1963: 120).

Sünnipäevalaual mordva õlu «Tolstjak», viin, soolapekk. Kala on tervelt suitsutatud (külmsuitsu) heeringas. Mordva, Saransk. I. Särg, 1999.

Alkohoolsetest jookidest tehakse Mordvas puskarit samagonka. Kuigi puskariajamine on seadusega keelatud, on see küllalt levinud. Samagonni tehakse samast segust kui õlutki.

'Magusa juuretise teed, jahtub, sisse paned pärmi'.

Segu lastakse käärida neli-viis päeva ja siis hakatakse puskarit ajama, mille jaoks on väga keerukas aparatuur. Segu võib teha ka veest ja suhkrust.

'Võtame pärmi, keedame vee, segame vee suhkruga, kuus päeva hiljem kogume samagonniajamise aparaati'.

Aparaadist tulnud puskari esimene sort (pervitshkat) on tavaliselt 60°, teist sorti kutsutakse aga sholjai-valjai.

Samagonni aetakse veel kartulitest või kartulikvassist modar'kan' pure.

Joogiks kasutatakse, nagu juba eespool mainitud, ka veega lahjendatud hapupiima ja väga harva petipiima.

Minevikku kaob kasemahla kiljen' ved' kasutamine joogiks. J. I. Dines märgib, et varem tarvitati seda kohtades, kus oli palju kaski. Mahla koguti kevadel ja seda säilitati isegi suveks. Nüüd seda enam ei tehta - vaid lapsed koguvad veel mahla ja joovad seda kohapeal (Dines 1963: 120).