Mordva rahvakalendrist üldiselt

Mordva rahvakalender on kristliku Euroopa kultuuriruumis üsnagi huvipakkuv, sest siin on domineerima jäänud külakogukondlikud palvused, nende korraldamine ja läbiviimine, kollektiivne tegutsemine perest peresse käimiste ja palvepöördumistega patroneeriva(te) jumalus(t)e poole. Palvuse läbiviijaks on valitud isikud rahva hulgast, mitte pühitsetud ristiusu vaimulik. Olulised on ohvritoiming ja ühissöömine. Palvetekstid on säilitanud muistse sisu, vormi ja funktsiooni. Seejuures on usk muistsetesse jumalustesse olnud ersalastel püsivam kui mokshalastel. Kuni tavandi taandumiseni aktiivsest kasutusest on põhimõtteliselt samaks jäänud ka ammu kindlaks kujunenud kooskäimispaigad loodusmaastikus: pühakspeetavas metsasalus, põlluserval, kalmistul vm.


Rahvapärases kalendaariumis ei käsitata aja kulgemist pideva ühtlase vooluna. Nii markeerivad ka mordva kalendri aja kulgu üksteisele vahetult või katkestustega järgnevad perioodid, aina korduvad lunatsioonid, samuti ka aastaringid, tähenduslike (kriitiliste) ja tähenduseta ajalõikude vaheldumine (vrd. Nilsson 1920: 358-359; Hiiemäe 1993: 16-20). Katoliku kirik pakub ülirohke valiku pühakute mälestuspäevi vm viisil pühakukultusest lähtuvaid kirikupühi, mis sünkretistlikes usundites võtavad üle ja sulatavad endasse ristiusueelse kalendaariumi. Aset leiab sobilike kirikukalendri kristlike daatumite valikuline väljaselekteerimine ja kinnistumine, kriitilise ajalõigu mõiste kandumine uutele daatumitele. Uustulnukad konkretiseerivad ja piiritlevad selliseid ajalõike enamasti kirikupüha ning selle eelpäevaga (näiteks jaanipäev koos jaanilaupäevaga) või kindla ajalõiguga (näiteks vaikne ehk lihavõtte-eelne nädal, suvistepühad). Majanduselu omapära pole Mordvas soodustanud suvetähtpäevade kinnistumist rahvakalendris, ka ei anna neid klassifitseerida omaette tsükliks, vaid nad liituvad pigem kevadiste ning sügiseste pühade kogumiga (vrd. Kornishina 1999: 7). Kujunemisprotsess ei kulge valutult. Toimub olelusvõitlus, kus ühtedel tähtpäevadel on enam eeliseid kinnistuda kui teistel. Selle määrab ajaline lähedus mingi muistses kalendaariumis olulise tähendusliku ajalõigu või päevaga, kirikupoolsed sanktsioonid, naaberrahvaste vahelised kultuurikontaktid, migratsioon jms. N. Mokshin rõhutab, et vene-õigeusu kirik ei keelustanud nimme kõike paganlikku, vaid misjonärid püüdsid looduskeskkonnas peetavate paganlike palvuste atribuutikasse lisada ikoone jms., et palvustele anda tasapisi kristlikku värvingut (Mokshin 1998: 176).


[Jaanipäev]
Naised mälestamisel. Mordva ANSV Itshalki raj. Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2177:49)


Pavel Melnikov, kirjanikunimega Andrei Petsherski, kel oli võimalusi ja huvi juba 1850. aastate Mordva külades usundilist ning kombestikulist folkloori jälgida ja talletada, iseloomustab mordvalaste kalendrikasutust järgmiselt (jutt on külavanemast, nimetusega prjavt, kelle ülesannete hulka kuulus ühispalvuse korraldamine): «Tema määras ka palvuse päeva. Kuigi mordva pühad, nagu juba mainitud, langevad ajaliselt kokku kristlike pühadega, ei tunne mordvalane kalendrit ja seepärast küsib iga kord külavanema käest, mis päeval see käsib teha ettevalmistusi ohvritoomiseks sellele või teisele jumalusele. Ise oli ta päevi oma tarkuse järgi loendanud, ent ajapikku koos ristiusu levikuga hakkas õigeusu vaimulikult teada saama, mis päeval tähistatakse selle või teise mingi mordva jumalusega samastatava pühaku päeva ning määras ohvritoomise sellele päevale kõige lähemal paiknevale reedele (päev, mida paganlikud mordvalased peavad sama austusväärseks kui meie peame pühapäeva).» (Melnikov 1981: 63) Mis puutub reedesse, siis siin on Melnikov liiga kategooriline: eriti kevadiste liikuvate pühade tsükli tähtpäevade puhul on orientiiriks lähemal asuv neljapäev.


Võrreldes orienteerumisega muutumatult kinnistatud daatumitele on lähtumine looduse rütmidest maarahva majandustegevuse puhul mõistagi märksa objektiivsem. Looduse rütmid, ilmastiku muutlikkus (põud, tuuled, külma- ja soojaperioodid) määrasid ka teatava riituse aja (põllu, karja, mesilaste õnneks, kevadehaljuse tervitamiseks vms). Seetõttu on autorite töödes palvuseaja täpsustamine vaid kalendrikuuga või isegi aasta-ajaga õigustatud (vrd Mokshin 1998: 128-131).


Mordva rahvakalendri ülevaade on koostatud kalendriaasta tähtpäevade kaupa alates 1. jaanuarist (uusaastaendeid ja ennustusi tutvustatakse osalt ka koos aastalõputavandiga käsitluse lõpul). Peale asjaomaste trükiste olid sel puhul abivahendina kasutada Eesti Rahva Muuseumis, Eesti Rahvaluule Arhiivis ja Tartu Ülikooli uurali keelte õppetoolis leiduvad käsikirjalised allikmaterjalid. Kuupäevad on esitatud nii uue kui (vene-õigeusu kiriku sätetele vastavalt) vana kalendriarvestuse järgi; vajadusel on esitatud vene-õigeusu pühakutähtpäevade eesti kirjakujust põikuvaid nime-erisusi. Kuna tegemist on venelaste jt rahvaste seas hajali paiknevate suuremate või väiksemate territoriaalsete üksustega - omamoodi keelesaartega, siis on loomulik, et nimetustes ja nende häälduseski puudub ühtsus. See kajastub nii folkloori- ja murdefikseeringute kirjapildis kui ka eri ajastute ning piirkondade materjalile toetuvates trükistes. Pole välistatud, et mõnikord on muulastest palvusekirjeldajad oma vaatlusele omapoolselt lisanud lähedalasuva kirikupüha dateeringu, ilma et ohvripapid tegelikult kirikukalendriga arvestanud oleksid. Väljaannete puhul on veel omaette probleemiks koostajapoolne sõnatähenduste interpretatsioon ja sõnakuju eelistus, lisaks mõne autori mordva rahvakultuuri ning keele puudulikust tundmisest johtuvad mitut laadi ebatäpsused. Neid on küll hilisemate kordustrükkide puhul ning teiste autorite poolt omakorda korrigeerida püütud (vrd Harva 1942: 914; Melnikov 1981: 3-18 ja 128-133; Samorodov 1980: 7-10; 12-13 jm). 20. sajandi autoreid iseloomustab toetumine varem trükis avaldatud kombekirjeldustele, vaatlusandmetele ja arvamustele ning nende taasesitamine. Alljärgnevas on autori tsiteerimisel tema eelkäijate nimetamisest loobutud.




[Näitetekstid]

Mõningates kalendrikirjeldustes on vaadatavad ka laulude originaaltekstid Samorodovi raamatust, need on nii Unicode kui KOI-8 kodeeringus.