6. (19.) jaanuar

Päeva venekeelne nimetus kreshtshenije märgib vene-õigeusu kirikukalendris 30-aastaseks saanud Jeesuse ristimist Jordani jões paavst Johannese (Ristija Johannese) poolt. Päeva nimetus kreshtshenija on mordvalastel vene keelest üle võetud. Ka tõrjemaagiline ristikeste tõmbamine akendele selle päeva eelõhtul on venelastega ühine komme.

Kinnine õu: paremal elumaja nurk, vasakul laudad. Väraval rist maja kaitsemärgina. Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Valgapino k. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:58)

Olulisim kiriklik toiming on vee pühitsemine. Ööl enne veeristseid või siis tähtpäeva hommikul tuuakse kaevust või mingist veekogust vesi, mille maagilist ja imettegevat toimet on usutud veelgi mõjusama olevat, kui seda kirikus õigeusu vaimulik nõuetekohaselt pühitseb. Rahva seas omistatakse pühitsetud veele ennekõike tervistavat toimet, seda vett kasutatakse nii inimestele kui loomadele sees- ja välispidiselt haiguste raviks ning ka profülaktikaks. Eesti Rahva Muuseumi 1989. a. välitöödelt pärineb kirjapanek lihtsustunud pühitsemistoimingust - vett tuuakse ojast, seda vett viiakse igasse majja, kes võtab ämbri, kes rohkem. Vett hoitakse vaadis põranda all. Kui haigestutakse, loetakse sellele veele palved peale, seejärel seda juuakse või pestakse sellega (EA 218: 347).

Kirjeldus paari tänapäeva moksha küla kombestikust rõhutab veeprotseduuri olulisust: «18. jaanuaril on kreshtshenje (veeristsed), siis pannakse õlgi põlema ja ka autokumme. Kirikus on teenistus. Kell 12 öösel on jõe ääres teenistus. Kui vesi on pühitsetud, siis võetakse sealt pühitsetud vett. Paljalt või uue riidega lähevad vette, siis tulevad välja ja jooksevad koju. Tüdrukud rääkisid, et üle saja inimese olnud vees. Tingimata on vaja kolmel aastal järjest supelda. Ei ole kuulnud, et keegi haigeks jääks, kuigi võib 20° külma olla. Öeldakse, et sellest veest ei jää keegi haigeks, vaid saadakse terveks. Augu teevad jää sisse mehed, see on kolmekandiline. Auke on ka ristikujulisi. 18. jaanuari öösel vastu 19. jaanuari on meil püha vee võtmine. Papp pühitseb. Loomadele antakse, teed tehakse, suppi. Alles hoitakse. Kes viib liitri, kes kolm. 19. jaanuari hommikul püherdatakse lumes, sest kolme päeva jooksul on vesi püha.» (EFA, soome-ugri 1, 15/16) Üksteise lummetõukamise kommet Zubovo Poljana rajooni Mordovski Pimburi külas on täheldanud H. Sarv (EA 224: 208).

Külatänav ratsanikuga. Mordva ANSV, Tshamzinka raj., Bolshoje Maresjevo k. J. Karm, 1987. (Fk 2222:116)

Selle päevaga on ühtlasi liitunud mordva vanemast usundist lähtuvaid toiminguid. Nimetatagu siinkohal hobustepüha, mille kohta on kirjeldusi Simbirski kubermangu Ardatovi piirkonnast ning mitmelt poolt mujalt (Harva 1942: 210-212). Ardatovist pärit teadete järgi küpsetati hobusekujulisi kakukesi, mida pandi kaerte sisse, nõu kaertega aga asetati avatud uksele ja paluti head hobusteõnne edaspidiseks. Leiba viidi ka hobustele. Mujalt on teateid, et küpsetised kujutasid erinevaid koduloomi. Figuraalseid küpsetisi viidi hobusetalli ja paluti taluhaldjat kud-azorava (tähendab otsetõlkes 'koduperenaine'), et see karja kaitseks. Teateid on hane tapmisest (taluhaldjale viidi hanetiibu palvega kaitsta kodulinde). Palvuses pöörduti ka manalasse läinud esivanemate poole. Andide kogumine ratsahobusel perest peresse sõites oli kombeks nii veeristsete ajal kui uusaastal. Ratsasõit seostub hobustepühaga. Külanoorte meelelahutuste hulka kuulub tänini saanisõit ning liulaskmine. Laste liulaskmise kohta on Melnikov märkinud, et nii murtakse kõikide kurjade vaimude, saatana laste, jalgu (Melnikov 1981: 104-105). Saatana tõsimeelsest väljasaatmisest leidub kirjeldus, ehkki humoristlikus stiilis, ka hilisemast ajast, aastast 1883. Shaitan aetakse külast minema veeristsete eelõhtul. Selleks avatakse kõik väravad, et kogu talviste pühade ajal pidutsenud, purjutanud ja end täis söönud vaimolendid minema pääseksid. Naised, tüdrukud, suured ja väikesed poisid on peoriides, relvastatud kaigaste, hangude ja muu kättejuhtuvaga. Sõidetakse ratsa, taotakse panne, karjutakse: «Shaitan, shaitan!» Kostab kisa ja trampimine, taadid vaatavad seda kõike väravail mõnuga pealt, poisid ja tüdrukud jooksevad ratsutajate kannul, et saatana äraajamisest osa võtta, ise hirmul, et kurivaim kedagi endaga ei viiks (Kornishina 1999: 43). Maagilise tähenduse taandudes püsis kombe lõbustuslik eesmärk.

Veeristsed on üksiti jõuluaja lõpetuse püha. Lõppes ketruse keeld. Kui jõuluks põrandale toodud õled polnud veel välja viidud, koristati need nüüd ning süüdati õues ohvrikivil põlema. Nende õlgedega suitsutamisele omistati kurjast ja halvast mõjust vabastavat toimet. Rituaalse õlgkuju põletamisega taotleti vabanemist kõigest ebameeldivast: ikaldusest, tülidest jms. V. Brõzhinski on seda toimingut kirjeldanud kui lõbustuslikku noorteüritust seoses jõuluaja ühise lõpetamise ja pühade ärasaatmisega, millega kaasneb kärarikas suure osaliste arvuga pidutsemine laulu ja tantsu, sanditamise, püssipaugutamise, õlgedest kuju (nn lõusta) põletamisega (Brõzhinski 1985: 97).