1. (14.) jaanuar

Vassiilipäev (vene k. den' Vasilija Velikogo) on Kaisarea peapiiskopi Basilios Suure surma (379. a.) mälestuspäev. Venekeelsest nimekujust lähtub vassiilipäeva mordvakeelne nimetus Velki-Vasjai.

Sead külatänaval. Tambovi kub., Spasski mk., Vodovskie Selishtshi k. (Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:217)

Nii mordva kui vene pärimuses on tegemist sigadehoolduse pühaga, mille tähistusse kuulub sealiha söömine. Siga märkivast nimetusest (mdE tuvo, mdM tuva) tuleneb sigade patrooni nimetus tuvon-paz (ersa) või tuon-paz (moksha) - sigade jumal. Intrigeerivaks on osutunud siinjuures sõnakuju taunsjai head sigadeõnne taotlevates palvesõnades:

Enam-vähem sarnast sõnakuju võib kohata aastavahetuse puhustes keskvene koljada-lauludes, milles kordub refräänvormel tausen, bausen, usen vms. Selle vormeli algupära on püütud seosesse viia mitmete kalendaarsete nähtustega (ülevaadet vt: Tshitsherov 1957: 69 jj). Refrään tausen~ovsen on levinud alal Mordva ümbrustikust ida poole Uurali jõe ülemjooksuni, levikuala põhjapiir on Kaasani-Ufaa joonel; lõunas ulatub levikuala Saraatovini (vt Tshitsherov 1957: 119). Nagu teisedki autorid, konstateerib V. Tshitsherov refräänsõna ristiusueelset päritolu, rõhutades, et kõnesolev vormel kuulub maaviljeluskultuuriga seotud laulude juurde, mis on säilinud Venemaa keskosas ja Volga alal. Nii laulule kui ka refräänsõnast tulenevatele nimetustele omistab Tshitsherov kõhkluseta vene algupära (Tshitsherov 1957: 144-163). Küsimuse, kas tõe jaluleseadmiseks poleks vajalik silmas pidada Tõnni-kultust eestlastel, on tõstatanud A. Popov (Popov 1972: 44-45). Popov möönab, et talvise sigadepüha ilminguid leidub nii germaani kui slaavi rahvastel ning viitab Tacituse teatele aestidest Balti mere kaldal, kes sea kujutist oma ususümboliks pidavat. Samuti juhib ta tähelepanu eesti sigadepatrooni Tõnni austamisele ja tõnisepäevale (17. jaanuar) ning kõrvutab lähedasi sõnakujusid Tunju (liivi), Tõnnis (eesti), Taunsjai ning Tuvan (mordva), Tausen (vene), jättes nende võimaliku suguluse siiski argumenteerimata. Kindlalt väidab sõnatüve tav~tau mordva algupära K. Samorodov, leides, et koljada-laulud on tekkelt hilisemad kui tavunsja-refrääniga laulud, sisu ja vormi osas aga neil erinevusi pole (Samorodov 1980: 63-65).

Niisiis on ristiusueelse sigadepüha jooni liitunud nii vassiilipäeva kui uusaastaga, seda nii venelastel kui ka mordvalastel ja teistel soome-ugri rahvastel. Ent puudub veenev vastus küsimusele, kas muutliku kujuga refräänsõna on sünnilt vene (slaavi) või mordva (soome-ugri) algupära. Igatahes pole võimatu, et sigade- või üldse karjakaitsja mõistet märkiv soome-ugri sõna võeti üle vanavene keelekasutusse ja sellest kujunes tähenduseta täitevormel. P. Melnikov konstateerib, et suurem osa mordvalasi on juba üle läinud vene keelele, seda isegi oma paganlike palvesõnade puhul, kuid «vastuvaidlematult on mõned mordvalaste vanapärased usukombed üle kandunud venelastele. Näiteks tuleb arvata, et koljada ja tausen ehk avsen on meie esivanematel üle võetud mordvalastelt või mingilt teiselt soome-ugri hõimult...» (Melnikov 1981: 106).

Ristiusueelse tavandi seostumises erinevate lähestikku paiknevate kirikukalendri tähtpäevadega pole küll midagi ebatavalist ühe rahva piireski, rääkimata üksteisest eemal paiknevatest rahvastest. Mis puutub eesti ja mordva kõnesolevatesse ühisjoontesse, siis sealuid on leitud juba hilisneoliitikumi eesti asulate väljakaevamistelt ja aega vahetult enne germaanlaste võõrvallutust iseloomustab näiteks Lõhavere linnuse osteoloogiliste leidude osas sealuude esikoht teiste koduloomaluudega võrrelduna (Eesti esiajalugu: 105; 119-120; 391). Ka Mordvamaal kasvatati sigu enne idaslaavlaste ekspansiooni. Nii võivad mordva sigadepatroon Tuon-paz ja vähemasti Kagu-Eesti Tennis tõesti suguluses olla hoolimata sellest, et neilt on hüvesid hakatud paluma erinevatel kirikukalendri tähtpäevadel (Mordvas vassiilipäeval 14. I, Eestis pühak Antoniuse nimega seotud tõnisepäeval 17. I). Pelgalt nimetuste kõrvutamisest kultuurimõjutuste kindlaksmääramiseks siiski ei piisa: läti Tenis, Tins, liivi Tõnniz, eesti Tõnn, sirvilaudade Tonis, Tins, vene Anton, Deniss alluvad kindlasti ka pühakunime Antonius mõjustustele.

Seakere puhastamine. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2177:108)

Vassiilipäeva tähistusse on mordvalastel kandunud ka seatapp ohvritoiminguna. Juba Melnikov märgib (andmed pärinevad 19. sajandi keskpaigast), et vassiilipäeva eelõhtul tapetakse siga, kuid vaesemates peredes hoitakse selleks puhuks vaid seajalad (Melnikov 1981: 102 jj). Küpsetatakse ka seakujulisi pirukaid ja searasva sees kakukesi. Teisal on ta kirjeldanud kodust palvust - siinkohal väärib tähelepanu sea eri kehaosade (ka saba, kõrvad, kärss) kasutamine riituses. Nimelt ulatab perenaine pärast palvust oma mehele liua seapeaga, mees käib koos lastega pere ohverdamiskivi juures, sigadelaudas ja teistes lautades. Tema ees kõnnib kõige vanem poeg või tütar. Ema annab küpsetatud seasaba lapsele tarest väljaminekul suhu, niimoodi kõnnib laps isa ees, puistates labakindasse poetatud mitmest viljaliigist teri ohverdamiskivile, lautadesse, adrale jm. Seapead kandev isa lausub palvesõnu, nimetades kõige kõrgemat jumalust ja seejärel nii Velki-Vasjai kui Taunsjai nime, sõnudes:

Kui ring tehtud ja palve kolm korda loetud, asutakse sööma ning pärast lõunasööki matab perenaine seakõrvad ja kärsaotsa maja esikunurka (Melnikov 1981: 104).

Tänapäeva mordva rahvakultuuris on vassiilipäeva tähistamine taas tundmata. Rudimendid selle päeva kombestikust on liitunud kalendriaasta lõppu ning järgmise algust märkiva vana- ja uusaasta kombestikuga (vt käsitluse lõpul).