Uusaasta

1. (14.) jaanuar


Venemaal alates 1348. aastast kalendriaasta alguseks kehtestatud 1. september asendati 1. jaanuariga alles Peeter I valitsemisajal (1799. a.). Mordvalaste uusaastatähistusse kuulub nii põliseid ristiusueelseid kombestikuelemente kui ka rahvusvaheliselt levinud, suhteliselt hiliseid ilminguid - tuleviku ennustamise võtteid ja esimese päeva maagiat.


Vanast kultuuripärandist on 1. jaanuarile kui aasta alguspäevale kandunud pereõnne, vilja- ja karjaõnne taotlus. Jumalust, kelle poole palvuses pöördutakse, on nimetatud mitmeti: uusaastaema, sigadejumal, viljahaldjas, ülijumal jne. Õnnistust on palutud nii perele, viljale kui karjale, nimetades eraldi pereliikmeid, koduloomi ja -linde. 18. sajandi lõpust on teateid vanapärase hobuseohvripüha pidamisest 1. jaanuaril. Siia kuulub nii ersa kui moksha komme ratsul perest peresse sõita (Harva 1942: 208-210; pikemalt vt jõulupühade ja aastavahetuse ülevaates).


Vanad jooned mordva uusaastakombestikus on osutunud küllaltki püsivaiks, seda osalt venelaste kombestiku toel. Tänapäevani on 1. jaanuar üks suguvõsa kooskäimise päevi. Kas esimene külaline on meesterahvas või naisterahvas, seda oluliseks ei peeta. Traditsioonilised pannkoogid tuleb küpsetada ehtsas mordva ahjus süte kohal ja nad kuhjatakse suurtele taldrikutele, et kõigile jätkuks. Mõnel pool järgitakse veel tänini kommet küpsetada uusaastapannkoogid mitut liiki jahust. Näiteks võidakse juba eelmisel õhtul valmis segada pangetäis nisujahust tainast, millele hiljem lisatakse teist liiki jahu ning rohkesti mune. Nii esindavad pliinid mordvalastel rituaalset viljatoitu nagu venelastelgi. Tänapäeva uusaastatoitude hulka kuulub ka seapeast ja -jalgadest või ainult seajalgadest keedetud sült, kusjuures kombe seost 1. jaanuari kui sigadepühaga ei tarvitseta teada. Valmistatakse ka muid lihatoite.


Rituaalset jooki (üks nimetusi poza) võidakse tänapäevalgi keeta peetidest, sealjuures kasutatakse konservante. Seda valmistatakse kolm päeva ette suurel lõkketulel, maitseks lisatakse ürte ning saadakse tõmmuvärviline vahutav jook.


Endiste aegade perest peresse käimistel oli viljakusmaagiline suunitlus. Andide kogujad olid üksiti põllu- ja karjaõnne vahendajad. Teateid on riietumisest pahupidi pööratud rõivaisse. Usundilise tähenduse taandudes on kombel pigem meelelahutuslik funktsioon. Tänapäeval toovad küllatulnud sugulased kaasa maiustusi, mänguasju jms väikesi kingitusi perelastele. Külakostiks võidakse tuua ka pannkooke, eriti kui külastatavas peres pole ehtsat mordva ahju. Joodava pärast käib perest peresse ka pudelisõpru (EFA, soome-ugri 1, 8).


1. jaanuari kui aasta algusega on seotud esimese päeva maagia. Tuli hoiduda midagi perest välja andmast, võlgu võtmast, et sama ei korduks edaspidi. Alustada ei tohtinud ühtegi tööd, muidu see ei lõpegi. Keelatud tegevuste hulgas on rõhutatud pesupesemise keeldu. Töökeelu üks põhjendusi lähtub kristlusest: töötamine tähendaks, et ei austata jumalat ega pühitseta pühapäeva (EFA, soome-ugri 1, 1/5). Ennetava maagia võtted ning tulevikuennustused kuuluvad vana-aastasse.


Staroshaigovi rajooni Staroje Shaigovo moksha külast on teateid autokummide põletamisest - nii põletatakse oma pahandused ära. Osalevad enam lapsed kui täiskasvanud. Tegemist näib olevat vana kalendri uusaasta juurde kuuluva toiminguga - tuletegemine toimub 13. jaanuaril vastu 14. jaanuari.


Kodudesse näärivana-komme eriti ei puutu, kingid (maiustused, mänguasjad, rõivaesemed) pannakse kuuse alla. Asutuste uusaastatähistusse kuulub ametiühingu organiseeritud nääripuu, nääripeo kuupäev on kokkuleppeline, lastele tehakse kingipakid. Kodudesse toodavale kuusele pannakse ehteks vatti (imiteerib lund), poest ostetud ehteid ja kompvekke. Ehteid valmistavad ka lapsed koolis, neid tehakse samuti vahast ja värvitakse. Küünalde süütamisest kuusel on hoidutud tuleohtlikkuse tõttu, seda ka kodudes (EFA, soome-ugri 1, 3-5).