Kirikukalendris tähistavad suvisted Püha Vaimu väljavalamist rahvale. (Vene-õigeusu kalendris on neid nimetatud kolmainsuse päevaks ja ka pühavaimu mahatulemise pühaks.) Arvestatuna lihavõttepühadest seitse nädalat edasi, on need paljude rahvaste traditsioonis saanud suve vastuvõtupüha funktsiooni, seejuures on kaskede või kaseokste toomine omakorda rahvakombestikust üle võetud kiriklikku tähistusse.

Võrdluspilti sellest, kuivõrd erinev (pöördumistes erinevate jumaluste poole, palvuse suunitluse poolest, tähistajate soolise ja vanuselise struktuuri poolest, ohvritoitude valiku poolest) on olnud regionaalne kombestik nii ersade kui mokshade seas, aitavad saada U. Harva raamatus leiduvad kombekirjeldused (Harva 1942: 220-224). Kaseokstest vanikute punumine, vastastikku läbi oksapärja suudlemine, pärja vetteviskamisega tuleviku ennustamine jms neidude suvistetähistused on samahästi tuntud olnud venelastel (vrd. Propp 1963: 58-62).

Buguruslani regioonis Pavlushkino ersa külas lähevad neiud suviste hommikul vara külasse «suvepäeva tooma». Kaks tütarlast rõivastuvad noormeesteks ning kutsuvad appi veel kaks noormeest. Minnakse käsikäes, oma tegevust laulus kirjeldades, niidul punutakse pärjad. Noormehed raiuvad kase, see kaunistatakse. Peastvõetud pärgade ja lintidega ehitud kask kantakse jõekaldale. Mordva rahvakalendrile üliomane palvusepidamine kuulub ka ehitud kase «pesemise» juurde. Vee-emale lauldakse:

Koos kasega jõutaksegi külla, kus külakond on õllepangega juba ootamas. Külas jätkub rituaali tegevust kirjeldav laulmine ja tants «suvepäeva auks». Teateid on vahtraokstest pärgade punumisest (Simbirski maakonnast Napolnojest); Saraatovi maakonnast Orkinost pärit teadete järgi pandi pähe lilleõitest pärjad.

Suvistekombestikku või suvistepühade ümbrusse kuulub mordva rahvakalendris samuti elatise ja igapäevase toiduse tagamiseks peetav palvus. See on ka ootuspärane, sest koos kevadkülviga ja oraste võrsumisega liikus maarahva mõte viljasaagile ja talvetoidule. Palvus oli suunatud majapidamise ning inimeste edu tagamisele, paluti viljale kasvu, karjale sigivust, külale kaitset taudide, suurte maksude, nõidade, pahatahtjate ja varaste eest. Peale liha (härja-, lamba-, haneliha) ja leiva olid oluliseks ohvritoiduks kanamunad. Üksikasjalisest härjaohvri kirjeldusest Bugulmani regiooni Bagana ersalaste seas selgub, et muna oli tähtis riitusevahend. Ohvrivakk, millesse igaüks poetas leiba ja ühe muna, pandi maasse kaevatud koopasse maaemale. Seejärel mindi allikale, kus pritsiti juuresolijaid veega, hüüdes: «Niisugust vihma andku looja-toitja!» Mune õhku loopides hüüdsid kõik omakorda: «Kasvagu viljatera munarebu suuruseks!» Pärast söömist-joomist mindi veidi eemale ja hüüti jumaluste nimesid. Kui metsast kaja vastu kostis, öeldi: «Ta on meie palvet kuulda võtnud.»

Ohvrihärja lihast supi keetmine Mordva rahvuspühal Ras'ken' Ozks. Juba koidikul enne rahva kogunemist talutati pidulikult ehitud härg läbi küla ning ohverdati Ineshkipaz'ile I. Tenno, 1999.

Narovtshati kreisi Shadõmi külas elavatel mokshalastel oli palvuse korraldamine igal aastal uue peremehe hooleks. Palvus toimus ligikaudu versta kaugusel külast, õllejagajale andsid naised muna. Pensa maakonnas Pshenevos oli kombeks ohvrihärja lihast osa koju kaasa võtta. Ersalased Samaara maakonna Karmalka külas pidasid kahel pool õllepidu, looma ei ohverdatud, ohvrilaua ees oli maasse torgatud pihlakas. Kui palvus peetud ja keha kinnitatud, läks noorte seas viiuli saatel tantsuks. Püha kestis kolm päeva. Insari kandis Baimaki külas elavate mokshalaste seas peeti suvisteid lammaste ohverdamisega. Jumaluse poole pöörduti palvega:

Kevadiste palvuste kulmineerumisest suvistepühade aegu ja nende seosest maaviljelusega annavad tunnistust ka Mordvamaal välitöödel viibinud eesti uurijate kirjapanekud. Nii märgib Ellen Niit, et hirsikülvi ajal pandi põllumulda toores muna. Kapsaseemnete külvi ajal pandi toores muna vakku, ümber puistati mulda ja kapsaseemneid. Külvajaid kostitati keedumunaga (Niit 1969: 73-74). Piibe Uip (Uip 1968: 33 jj.) on kirjeldanud külarahva kogunemist pärast põllutööde lõppu. Kaasa võeti igast perest päts leiba jm toite, ohverdati isapart. Nii nagu kunagistel suurtel härjaohvritega palvustel, paluti vilja- ja karjaõnne. Palvepöördumises sooviti, et jumal hoiaks loomi kahjulike tuulte, järsakusse sattumise, põhjatu pori, sõnumise, kurja silma ja kiskjate eest. Karjale paluti sigivust ja kosumist (vrd. Harva 1942: 125).

Uhteorg. Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. J. Karm, 1984.

Roheluse kodudessetoomise maagiline tähendus pole tänapäevalgi tuhmunud. «Võetakse kaseoksi, pannakse väljapoole maja akende peale kaitseks kurjade vaimude eest. See on üldse kõigeks hea. Võib ka õuele panna ja kõrvalhoonetele.» (EFA, soome-ugri 1, 10). Noorus koguneb metsa, kus pidutsetakse (EA 218: 348).