Semik

Semik on vene nimetus seitsmenda lihavõttejärgse nädala, eriti neljapäeva kohta (vrd. sem' 'seitse'). Nii nagu venelastel, on mordvalastelgi rahvakalendris kombestikult sarnane suve vastuvõturiitus, kus tähtsaks atribuudiks on kask. Nii venelastel kui mordvalastel liitub see püha neljapäevaga (see on üksiti neljapäev enne suvistepühi).


Mordvalastel on päeva pühakuks naisjumalus Ange-patjai, kelle patronaazh on võrreldav neitsi Maarja (jumalaema) patronaazhiga mujal. Ange-patjai'd peetakse ka kase patrooniks, siit tulenevad nimetused kasepalvus või kasepüha. Kuna neid pühi tähistati neidude eestvedamisel, tuleneb siit nimetus tüdrukute-palvus. Püha kestis kaks päeva - neljapäeva ja reede ning jätkus pärast suvisteid juba vanade naiste püha nime all. Üksikasjalikult on selle etappe kirjeldanud P. Melnikov (Melnikov 1981: 86-91).


Kogu külas liiguvad neiud lauldes, kaseoksad käes ja pärjad peas, perest peresse, valivad endi hulgast ühe, kes kõnnib teiste ees. Kõige ees kantakse lintide ja rättidega kaunistatud kaske. Perenaised ulatavad neidudele läbi akna mune, nisujahu, võid, soovides, et Ange-neiu ta tütart hoiaks kurja mehe eest. Samas lauldakse selle pere neiule ülistuslaul. Melnikov on oma 19. sajandi keskpaigas üles kirjutatud laulutekstidele lisanud märkuse, et neid laule lauldakse veel mordva keeles, kuigi lauljad ise laulu mõttest suurt midagi ei taipa. Tegelikult näib tegemist olevat vene lauluga, mitte üleminekuga mordva keeltelt vene keelele.


[Taula küla]
Maastik Taula küla lähedal. Mordva, Taula (Podlesnaja Tavla) k. I. Tenno, 1999.


Perest peresse käimisele ja andide kogumisele järgneb siirdumine jõe vm veekogu äärde, mõnelpool ehitakse kohapeal uus, kasvav kask. Seistakse ringis ümber kase, eestvedaja neiu ütleb palvusesõnad, nagu

«Kasehaldjas, hoia meid, Ange-patjai, anna meile tervist!»

ning kummardatakse kolm korda. Seejärel võetakse kaseokstelt oma pärg ja visatakse vette. Kui pärg jääb vee peale, on see hea enne, uppumine tähendab halba (surma). Lõpuks korjatakse kaselt kõik okstele riputatu, kase tüvi aga visatakse tulle. Kui toidud tule peal valmis, loeb eestvedaja jälle palvuse. Tüdrukutele palutakse head tervist ja häid peigmehi. Kasehaldjale ohverdamise märgiks tõstetakse pann kolm korda üles ja siis asutakse sööma. Pärast sööki järgneb venepärane läbi kaseokstest põimitud pärja vastastikune suudlemine sõpruse kinnituseks. Koju pöördutakse taas lauldes.


Järgmise päeva kogunemisest võtavad osa kõik - noored ja vanad, mehed ja naised. See palvus toimub vanapärase ohverdamisega, ohvriloomaks on lammas. Siingi toimub kase ehtimine, kase ette asetatakse nõu joogiga; palvusesõnade ütleminegi toimub kase otsas. Sama kase okstest punuvad neiud pärgi pähepanemiseks. Teised peale neidude pöörduvad koju, neiud lähevad veel jõe äärde. Vastastikku läbi pärja suudlemise järel aga visatakse nii pärjad kui ohverdamistoimingu ajal käes hoitud kaseoksad vette.


Kuigi Melnikov on kaskede toomist kodudesse ja kaseprotsessiooni kirjeldanud kui suviste-eelset, seitsmenda lihavõttenädala ettevõtmist, võis see tegelikult toimuda samahästi ka suvistepühadel.