1. (14.) oktoober

Kirikukalendri neitsi Maarja kaitsmise ja eestpalve püha on saanud vene keeles üldnimetuse pokrov (vene pokrov 'kaitse') ning see märgib rahvakalendris sügisest põllutööde lõppu.

Tendentsi kinnistuda pokrovile või selle lähedusse on ilmutanud ka mordva sügisesed kogu küla suured ühispalvused. Nagu selgub U. Harva (Harva 1942: 185-194) esitatud kombekirjeldustest, ei olnud need kõikjal kaugeltki ühetaolised. Küll aga on järjepidevus ja üheilmelisus omane igale külale eraldi. Simbirski kubermangu Alatõri maakonnas ohverdati pärast viljakoristust rehehaldjale rehes kukk või isapart, pokrovipäeva paiku kutsuti kokku sugulased ja peeti palvus, lauale pandi keedetud kodulind, joodi õlut ning seejärel käidi läbi kõik ohvrisöömingul osalenud sugulased (Harva 1942: 185-186). Hvalõnski piiskopkonna Teljatnikovo külast pärineb üks kombekirjeldus 1840. aastast: Pokrovi ajal või mõni päev varem toimus ohvripalvus külast veidi eemal pühakspeetava «suure päeva tamme» juures. Iga pere tõi kaasa jooki (kalja, meejooki, viina) ja rohkesti toitu (keedetud lamba-, kana- ja haneliha, pirukaid, juustu). Annid asetati tamme ümbrusse laudlinadele. Palvuse läbiviijaiks oli 4-5 vanemat meest, kes käisid ümber iga pere moona, puudutades iga anumat ja laususid metsa ja põldude kaitsjaks peetavale jumalusele palvesõnu:

Seejärel laskusid kõik põlvili ja kummardasid tamme ees maani. Pärast seda asuti toitu maitsma. Toidupalukesi ja münte poetati ka tammele, eelistatavalt õõnsusse lepitusohvriks saltan-keremätile. (Nimekuju soltan või saltan märgib austust ja lähtub sõnast sultan.) Tammele omistati erilist toimet: mordvalannad toovad kaasa linaseid kangatükke, asetavad need tamme juurde ning viivad pärast koju. Selline riie hoitakse alal, sest see parandab abivajaja peale panduna haigusi ning sellest valmistatakse ohvripapile rõivaid (Harva 1942: 189-191; 199).

Allikas üksiku puu juures küla idaosas. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:112)

Samast Teljatkino külast leidub palvusekirjeldus ka poolesaja aasta võrra hilisemast ajast. Eesotsas olid siin naised, koguneti allika juurde, ohverdati kodulinde (kana või hani). Palvuse lugejakski oli vana naine, kes vaskmünte raputades luges pika palvuse:

Kui 1840. aastast pärit kirjelduses pandi ohvriannid tammepuu juurde, siis nüüd poetati kõikidest toitudest palu allikasse.

Hvalõnski maakonnas Andrejevkas toimunud pokrovipäevane kogunemine oli põhiosas samasugune naiste ettevõtmine, ent ohvrilinnud, hani ja kana, pesti jões puhtaks ning palvesõnadega pöörduti sedapuhku veehaldja poole:

Vee-emale kraabiti ohvriks veidi vaskraha küljest, toitu valmistama aga mindi koju (Harva 1942: 191).

Pokrovipäevaga on nii ersalastel kui mokshalastel liitunud veel sügisene külakonna ühise suure vahaküünla väljatoomise komme. Varem pruulitud meejook valati pokrovipäeval toobrisse, mille servale kinnitati altotsast spiraalina keerdus u. 10-naelane vahaküünal, mis palvuse ajaks põlema süüdati. Palvuse ajal pöörduti näoga ukse poole ja ohvripaladki soltanile poetati ukse tugiposti alla, kust koerad need tavaliselt ära sõid. Kogunenud said kojuviimiseks kaasa jooki, mida tervise ja hea edu tagamiseks kogu perega joodi. Küünal ja meejoogi vastu igast perest antud raha kuulusid säilitamisele selles talus, kuhu järgmise aasta pokrovipäeval jälle koguneti. Kui niisugune sügisese lõikusaja lõpu juurde kuuluv rahvakogunemine polnud veel seostunud kirikliku pokrovipäevaga, võeti orientiirina arvesse kuufaasi («sügisel noorkuu ajal») või kombineeriti seda nädalapäevaga («sügiskuu esimesel täiskuu järgsel pühapäeval»), palvuse kohaks oli loodusmaastik ohvripuu ning veekoguga, tähistus oli suurejoonelisem ning võis jätkuda veel kodudes (Harva 1942: 191-194).

Mordva rahvuspüha Ras'ken' Ozks. Ersa luuletaja Mariz Kemal, kes juhtis Ozava'na (Palveema) rituaali, pöördus iidse palvega Ineshkipaz'i ning esivanemate poole. Rahvas kordas palvet Ozava järel. I. Särg, 1999.

Pensa kubermangu Narovtshati maakonnas Shadõmi külas toimus pühakspeetava küünla väljatoomisega ohvripidu nädal pärast pokrovi ja kestis 2-3 päeva. Õlu pruuliti ühiste rahadega, kuid koguti ka raha hane ja vaha ostmiseks. Vastu ööd keedeti ohvritoitu, hommikul kaeti laud ja kogunes külarahvas. Kastike, milles hoiti perest peresse edasi antavat küünalt, oli nii püha, et seda ei tohtinud enne ohvripeo algust keegi puutuda. Nüüd tõi ohvritoimingu korraldaja selle koos nelja abilisega tuppa lauale, võttis küünlad ja pani pühasenurka põlema. Kastis oli kolm küünalt, üks neist käsivarrest jämedam, teised vaid sõrmejämedused. Enne kui küünlad kolmandal peopäeval järgmisse tallu viidi, lisati neile vaha (Harva 1942: 243-244).

Pokrovist algas tüdrukute mitmepäevane õllepidu. U. Harva (Harva 1942: 230-231) on esitanud ülevaate Saraatovi ja Samaara kubermangu kohta. Tüdrukud reserveerisid endile omaette hoone, kus oli võimalik toitu valmistada ja õlledki käima panna. Alanud ketrustööga, kasvas koosviibimine järkjärgult laululisemaks ja tantsulisemaks. Noormehed saabusid kohale mitmevärviliste lintidega kaunistatud ratsahobustel. Ka tüdrukutel oli kombeks ratsa mööda küla kihutada. Kirjeldatud on tüdrukute ratsarõivast: kanti meestepükse ja erilist peakatet, mille külge kinnitatud kellukeste või kurinate helinat hobused kartma lõid, nii et ulja ratsaniku teinekord seljast maha pillasid.

Naine kedervarrega villa ketramas. Vill kinnitatud punutud aia ja pingi vahele pandud kepile. Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Valgapino k. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:259)

Ka Buguruslani kubermangus Vetshkanovos alustati tüdrukute õllepidu samal ajal ja see kestis nädala. Kirjeldatud on kokkutulnud tüdrukute hommikust äratamist viiulimängu ja laulu saatel. Neidusid kutsuti laulusõnadega üles tõusma, peorõivastesse rõivastuma, sest päike on juba tõusnud, söömise, joomise ja tantsimise aeg käes. Manitseti eestvedajaid palvusele, et taevane jumal annaks kosutavat vihma ja maa-ema kasvataks mahapandud seemnest kõrge vilja. Kutsuti ka neidusid kauneid laule laulma ja meeste südameid võitma (Harva 1942: 231).

V. Brõzhinski (Brõzhinski 1985: 62-70) on kirjeldanud sügisesi mitmeid päevi kestvaid pidustusi, tuues üldnimetuse pija kudo 'õllekodu'. Ta märgib, et kooskäimistest õllekodusse on 19. sajandi lõpukümnetest teateid enamikust Pensa, Samaara, Saraatovi, Simbirski ja Nizhegorodski kubermangu ersa ja moksha küladest.

Tüdrukute sesoonset kooskäimist nimetusega teiteren-pija 'tüdrukute õlu' on üksikasjalikult kirjeldanud M. Tshuvashev (RKM, Tshuvashev 1, 102-158). Konstateerinud kombe laululisust ja seda, et nn tüdrukute-kodu isetegevuslikud üritused kestavad kuu või mõnel pool nädala ning algavad pühapäeval, jätab ta seose kalendaariumiga täpsustamata. Ent kombe hääbumist 19. sajandi lõpul on ta samuti maininud (RKM, Tshuvashev 1, 157).

Kui V. Brõzhinski huviorbiidis on kombestiku meelelahutuslik külg ja rahvadraama elemendid, siis G. Kornishina (Kornishina 1999: 21-24) toob esile pidustuste usundilise tausta. Tüdrukute õllekodu on tema käsitluses paralleel kevadistele neidude kooskäimistele, kes demonstreerivad oma valmidust abieluseisusse astumiseks. Seda mõtet kannab pulmastseeni mahamängimine, kusjuures pruudi rollis on esmakordne neidude õllekodu pidustustest osavõtja. Pidustused algavad pokroviga ja kestavad mitu päeva. Pidustuste tsüklisse kuulub leivaema Norov-ava tänamine orasepõllul sõnadega:

Neiud läksid hommikul karja külatanumale saatma soovisõnadega, et lammas kasvataks pehme villa, lehm annaks palju piima, jne.

Saunavihad kuivamas. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2177:14)

Pokrovi aegseid maskeerimisi on Kornishina kirjeldanud kui naiste initsiatiivil toimuvat üritust. Naised rõivastusid pahupidi kasukatesse, ajasid jalga viisud, panid ette kanepituustist habeme, võtsid kätte viha ja ratsutasid kepi peal perest peresse. Nii jäi igal tänaval keegi naistest majades käima. Tuppatulnu laulis, tantsis, vedas käes oleva vihaga seinu ja lage pidi pererahvale tervist ja küllust soovides ning sai igast majast vastu piruka. Sama maskeerimiskommet tutvustab V. Brõzhinski üsna üksikasjaliselt, ent perest peresse käimise funktsiooniks on virkuse ja tööjärje kontroll. Peresse ilmuv pokrovieit on ebamäärase soolise kuuluvusega tegelane lambanahkse mütsi, vildikute, räbala lapitud kuue või kasukaga, millel on kanepine vöö ja vöö küljes takutordid. Pokrovieide rollis esineb keegi vanem naine, kelle nägu varjab linane riidetükk avaustega silmade, suu ja nina jaoks. Mitmel pool, nagu Kotshkurovski rajoonis (Semilei, Novotjaglovka, Novõje Turdaki k.) kinnitati näokattele pikk takkudest habe. Pokrovieide tähtis atribuut on saunaviht, millega karistatakse naisi laiskuse ja lapsi üleannetuste eest ning pühitakse tarest tarakane ja kilke. Naised pidid end välja lunastama erilise selleks otstarbeks valmistatud kanepiseemnelisandiga kapsapiruka andmisega. Pokrovieidega hirmutati lapsi; ajapikku kujunes rollimäng lastesõbralikumaks. Novotjaglovo külas 1950. aastal kohatud pokrovieitede, 45.-55.-aastaste naiste soovisõnad lastele olid, et lapsed ruttu suureks kasvaksid, terved oleksid, koerust ei teeks ja vanematele abiks oleksid. Selle eest pidi laps pokrovieidele piruka andma. Noortele soovis eit jatkuvat nooruslikkust ja peatset abieluseisusse astumist. Erinevalt jõuluaegsetest maskeerimistest ilmus pokrovieit saatjateta ning tema külastused piirnesid oma suguvõsaga. Kombe sisulise tähenduse taandudes jäi traditsioon püsima iseseisvalt. Küla ühise õllepeo komme elas edasi kolhoosibrigaadi ühise lõikuspeo kujul, kus rikkalik peolaud ja magus peedijook pure olid vältimatud. Seoses õllepeoga jäid püsima ka mõned vanad rahvakultuuri elemendid. Taolised kooskäimised taandusid 1950. aastatel seoses väikeste kolhooside liitmisega suurteks paljurahvuselisteks majanditeks (Brõzhinski 1985: 62-70; 74-76).