9. (22.) mai

Vene rahvakalendris on Müüra pühaku ja imetegija püha Nikolaose (Nikolai) ümbermatmise (1087. a.) mälestuspäev suvepoolaasta ja põllutööde alguse tähiseks. Nikolaos (Mikola) on ka põllupatroon, keda on kujutatud piki põllupeenart kõndiva ning viljakasvu eest hoolt kandva taadina.

Mordva rahvakalendri seos kevadise nigulapäevaga on märksa lõdvem ja juhuslikum. P. Melnikovi teatel pidasid Nizhegorodski terjuhhanid palvuse maa ja rohu jumalusele nimetusega Nikola-paz. Nigulapäeval võidi pidada palvus veejumalusele, sellele järgneval päeval maajumalusele (Melnikov 1981: 58).

Nigulapäevaga võib seostuda neidude traditsiooniline suvevastuvõtu rongkäik, enamasti kuulub see siiski suvistepühade juurde. Sümboolset suve tulekut võib aduda kombes rõivastada mõned neiud noormeesteks. Need, kes käsikäes kõndivaid ja laulvaid neide takistada üritavad, saavad suvetoojatelt vitsaga lüüa. Niimoodi käiakse külavahe läbi ja tõmmatakse kaasa kõik, keda kohatakse, seejärel võetakse võõrad rõivad ült ja pöördutakse tagasi (Harva 1942: 220-221).

Allikas ja üksik puu küla idaosas. Mordva ANSV, Kovõlkino raj., Staroje Pshenevo k. J. Karm, 1985. (Fk 2131:118)

Kalendripühaku ebakindlat positsiooni reedab palvusekirjeldus Saraatovi kubermangu Hvalõnski ümbrusest. Ohvripidu toimus nigulapäeva hilisõhtul või öö hakul ühe allika juures, kus kasvas suur tamm ja kask. Härja veri lasti joosta tamme juurtele, põhjendusega, et «tamm on mehine mees», lamba veri kase juurtele, «sest kask on naissoost». Palvuse ajaks süüdati küünal ja palvepöördumine adresseeriti õige mitmele pühakule või jumalusele, ilma et nimetataks Nikolaust:

Nii paluti karjale kaitset, käsi taeva poole tõstes õigusejumalalt tervist, maani kummardades maa-emalt toidust, ohvritoidu palad aga poetati puu juurtele (Harva 1942: 217; vrd. Devjatkina 1998: 178-179).