Mikola

6. (19.) detsember

Püha imetegija piiskop Nikolaose (rahvasuus Mikola) mälestuspäev ja selle ülekanne 9. (22.) maile on populaarsed tähtpäevad nii kreeka-katoliku kui rooma-katoliku kirikus. Mikola nimi on mordvalaste palvepöördumistes paralleelnimetusena kasutatuna rohkem tuntud kui pühakutähtpäev ise. P. Melnikovi (Melnikov 1981: 59) arvates on tegemist jumalusega, keda mokshalased nimetavad Nikolazorava, seega peavad nad Nikolat naisolevuseks (vrd. azorava 'perenaine'), kelle auks tähistatakse 6. detsembrit. U. Harva toob terjuhhanide ohvripäevade loendis ära ka nigulapäeva (Harva 1942: 12-13). Mõnelpool ohverdatavat Mikolale talvisel nigulapäeval hani (Harva 1942: 230). T. Devjatkina (Devjatkina 1998: 178-179) järgi on Mikila (mdE) ehk Mikola (mdM) kristlike pühakute seas üks austatavamaid; seoses talvise nigulapäevaga samastub ta talve ja öö jumalusega.


[Elamud]
Elamud (ersa). Bashkiiri ANSV, Fjodorovka raj., Aljoshkino k. H. Sarv, 1983.

N. Mokshin pakub näiteid mordvalaste ja venelaste sünkretistliku usundi omavahelisest segunemisest: nii nagu mordvalased on üle võtnud venelaste kombestiku, on ka venelased üle võtnud mordvalaste oma, ilma et seda ise aduksid. Seetõttu, jäljendades venelasi, purjutasid paganatest mordvalased nigulapäeval (Mokshin 1998: 177). Tekstist ei selgu, kas kõne all on kevadine või talvine nigulapäev, ent kirjapaneku aasta (1680) viitab tõesti pigem kombestiku mehhaanilisele järgimisele kui kristliku tähtpäeva omaksvõtmisele. Vene mõjud tulevad arvesse ka tänapäevase nigulapäeva kombestikus. Tütarlapsed jalutavad kolm päeva sugulasi külastades perest peresse. Valmistatakse paremaid toite: liha, pelmeene, kotlette, süüakse ka küpsetatud õunu, porgandit, hapukurke (EA 218: 349).