Mikita ehk mikitapäev

15. (28.) september


Suurmärter Niketase (Nikita) surma (u. 372. a.) mälestuspäev on venelaste rahvakalendris Nikita (Mikita) Gusjatnik ehk gusorez (vrd. vene gus 'hani'; rezat' 'lõikama'). P. Melnikov (Melnikov 1981: 581) märgib, et Mordvamaa vene külades viiakse sel päeval ohvriandi veehaldjale, kusjuures hanel rebitakse pea otsast ning visatakse ta vette. Mordvalased aga võtavad samal päeval või lähemalasuval reedel ette samasuguse toimingu veejumaluse Ved-Mastor-paz auks, keda samastatakse püha Nikitaga.


[Hanekari]
Hanekari Vadi jõe ääres. Tambovi kub., Spasski maak., Vodovskie Selishtshi k. (Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:227)

Samal päeval ohverdamisest on kirjeldus U. Harval. Jutt on Saraatovi kubermangu Bajevka küla kodustest ohvritoimingutest. Selleks keedeti kukk ja kana koos sulgedega, lisaks lindudele võeti ohvrianniks veel pirukas ja kaks muna. Linnud puhastati sulgedest ja asetati suitsulõõri. Palvus loeti põlvili olles, toimingu juurde kuulus veel vaskraha raputamine käes. Kõrvuti nimetati Mikitat ja rehe-ema, kelle palvele tuldi, öeldes ka, et Mikitale on määratud kukk, selleks et anni saaja kaitseks rehte ja vilja kahjutule eest, rehe-emale aga kuulub kana. Palvepöördumine lõppes sõnadega:

«Nii nagu meie teid ei unusta, ärge teiegi meid unustage. Elage hästi ja andke meile tervist.» (Harva 1942: 186).