25. detsember (7. jaanuar)

ja svjatki - 25. detsember - 5. jaanuar (7. - 18. jaanuar)

Kristuse sünnipüha tähistab kogu kristlik maailm. Mordva nimetuste mdM roshtuva ja mdE roshtova aluseks on vene rozhdestvo 'sündimine'. Vene-õigeusu kirikus on päevad ajavahemikus 25. detsembrist 5. jaanuarini (7.-18. jaanuar) kuulutatud pühadeks päevadeks (vene svjatõje dni ehk svjatki). Need algavad Kristuse sünnipühaga ja lõpevad päevaga enne veeristseid. Jeesusele nime andmise päev on 1. (14.) jaanuar. Päeva, mil kolm Idamaa tarka (või kuningat) Petlemma tähe juhatusel Jeesuslast kummardama tulid ning kulda, viirukit ja mürri kingituseks kaasa tõid, vene-õigeusu kirik eraldi ei tähista. Kuupäevaga 6. (19.) jaanuar tähistatakse Kristuse ristimise püha ehk veeristseid.

Mordva rahvakalendris on kogu 12-päevane talviste pühade periood 7.-18. jaanuarini tervikuna kandvam kui üksikud tähtpäevad selle ajavahemiku sees. Üksikdaatumid: päikesekalendri aastavahetus, Kristuse sünnipäev, vassiilipäev ja nende eelpäevad vana kalendriarvestuse järgi, tsiviilkalendri uusaasta nii uue (1. jaanuar) kui vana kalendri (14. jaanuar) järgi arvestatuna, kiriklik Jeesusele nime andmise päev, veeristsed koos eelpäevaga sulandusid paganlikke palvusi endaga liites omavahel rohkem või vähem ühte. Kasutada olevas kirjanduses esitatud andmete puhul ei saa alati kindel olla, kas lisatud dateering või tähtpäeva nimi on õige või oletamisi rekonstrueeritud. Seepärast on universaalsemat laadi tavandit siin käsitletud kogu pühadetsükli juures ning spetsiifilisemat (näiteks vana-aasta tulevikuennustusi) eraldi konkreetse päeva juures.

Traditsioonide rikkuse ja mitmekülgsuse poolest on mordva jõulutsükkel võrreldav kevadiste liikuvate pühade või sügisese pokroviga. Suuremate teemavaldkondadena äratavad tähelepanu kodused ja külakonna ühised palvused, toitlus, sanditamine koljaadalaulude saatel, noorte meelelahutused, vana-aasta õhtule koonduv tulevikuennustamine, rahvusvahelise levikuga uusaastatähistus.

Elamu ja õlgkatusega laut. Mordva ANSV, Itshalki raj., Lobaski k. J. Karm, 1986. (Fk 2177:80)

Palvustest on kõige põhjalikuma ülevaate andnud U. Harva (Harva 1942: 205-207). Orkino ersalastel Saraatovi kubermangus oli pere ühise seapeasöömise puhul kombeks, et selle perekonna naistest vanim viis seapea kõigepealt õue ohverdamiskivi kardo sjarko juurde, kus kõik põlvili laskusid. Palvust alustas ta suguvõsa kaitsehaldja jurt-ava poole pöördumisega:

Seapeaga käidi veel palvesõnu ütlemas sealaudas. Igaüks lõikas sellest tüki, seejärel mindi küla teistesse peredesse. Esimesel jõulupühal pidi seapea laual olema ka Narovtshati maakonna mokshalastel, sama tehti Gorodishtshe maakonna Kardaflei külas, ent siinne palvepöördumine väärib esiletoomist kui loend eriti paljudest jumalustest, kelle hulgas leidub nii paganliku kui kristliku nimekujuga tegelasi, nii mordvakeelseid sõnu kui vene laene (säilitatud on trükise kirjaviis):

Palvuste kirjapanekuid leidub U. Harva raamatus enamgi. Põhiliselt on kaitset soovitud kodule, perele ning karjale. Ohvriannid on küllaltki erinevad: lehm, hanepea; veidi pirukat ja soola; pirukaid ja putru. Lisandub ka veel kaitsepatroone, sealhulgas päevakohane roshtuva-paz 'jõulujumal'.

P. Melnikovi (Melnikov 1981: 93-94) ja teda suuresti kordava T. Devjatkina (Devjatkina 1998: 227-228) kirjeldus paganlikust jõulukombestikust veenab, et seatapp ei olnud lihtsalt lihavärske hankimine pühadetoiduks, vaid riituslik toiming oma reglemendiga.

Siga peeti 2-3 nädalat nuumal ning lasti siis tuppa ahju alla. Ümber kaela seoti talle käterätt, millesse pisteti mõned vana viha küljest võetud vitsakesed, seejärel joodeti teda toa eesnurgas kaseviha hautamise veega. Tapmise ajaks rätti ega vihaoksi ära ei võetud, veri lasti kardo sjarko 'ohvrikivi' alla ja samas kohas kõrvetati karv ära kasepeergudega, mida süüdati selleks välja toodud pühast suguvõsaküünlast shtatol. Palvus toimus õuel, kus paluti kaitsjaid jumalusi söömaajast osa võtma, kurjade jõudude ja halbade inimeste eest kaitsma, tänati neid hea eest. Käterätt põletati, seajalad võttis perenaine oma kätte, et nendega torkides hommikul lapsi äratada. Usuti, et mida kõvemini lapsed sealjuures karjuvad, seda paremini Ange-patjai 'Ange-tädi' tema auks tehtavale tähelepanu pöörab. Seapea laualeandmisel seati seale punasest lõngast «habe», suhu pandi kimbuke hautatud kaseviha rohelisi oksi ja värvitud kanamuna. Rituaalne seapeasöömine võis toimuda mingil jõuluaja päeval, sellega austati viljakusttoovat seajumalust Tuvon-paz ja Ange-tädi nimelist kodujumalust Ange-patjai.

Nizhegorodski ersalastel oli kombeks põrandale õlgi tuua. Toa ettenurka asetati ülespidi kaseviht ja selle ette kordagi süütamata küünal. Ketrus oli jõulunädalal (jõulust uusaastani) keelatud, kuna Ange-tädi peeti ketrajaks, kes taevas hõbedaselt koonlalt kuldsele värtnale heiet ketrab (Melnikov 1981: 82). Ange-tädi armastatud puuks loeti kaske. Roheliseks hautatud kasevihad käes käisid lapsed ka perest peresse, vihtade külge seoti linikuid ja käterätte.

Enam kui teised autorid, on kodustele toimetustele ja jõuluveetmisele tähelepanu pööranud P. Melnikov (Melnikov 1981: 95-100) ning esitanud ülevaate järjestikku eri päevade tähistamisest 24.-27. detsembril.

Küttepuude kuivatamine. Tambovi kub., Spasski mk., Podljassovo k. (Mordva ANSV, Zubovo-Poljana raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:162)

Jõululaupäeval asuvad naised juba poolest päevast toitu valmistama. Tule süütamine ahju toimub sel puhul järgmiselt. Ahju ette pannakse küünal ja kaseviht, teise hautatud viha okstega pühitakse ahjupõrand puhtaks. Ahju tuleb panna nimelt kasehalud, kas või üks, kui rohkem pole võtta. Perenaine võtab kasepirruga küünla leegist tuld ja loeb sealjuures palvesõnad. Eelmisest jõulust hoitud tuletukk süüdatakse ja asetatakse koldesse koos uue toore kasehaluga, mis sinna kolmeks päevaks suitsema peab jääma. Tukk, mis nüüd alles jääb, valatakse vihahautamise veega üle ning pannakse ahju alla järgmise aasta Ange-patjai pühaks. Selle vee peab ära valama pere noorim laps (arvestamata neid, kes veel ei käi). Enne seda poetab lapse ema tukile soola. Kogu põrand pühitakse vihaga. Keedetakse ka seajalad, värvitakse sibulakoortega mune, küpsetatakse searasvaga karaskit ja hirsipirukaid. Järgmiseks päevaks laotakse põrandale õled, ettenurka asetatakse kaseviht, valmis keedetakse seapea.

25. detsembri keskpäeval paneb peremees küünla põlema ja kõik põlvitavad avatud akna alla maani kummardades ja käsi taeva poole sirutades. Peremees kutsub paljusid jumalusi, sealhulgas ka emakest ülipüha Jumalasünnitajat, nimepidi. Seejärel ulatab perenaine oma mehele liua seapeaga ning too käib palvust lugedes läbi kõik hooned: hobusetalli, aidad, kanala, sauna jne. Vahepeal on laud kaetud, sellele asetatud toidud on mõeldud ka jumalustele, keda nüüd taas nimepidi kutsutakse ja neile toite loetletakse. Järgneb veel pikk palvus hüvede loetlemisega, mida jumalustelt soovitakse. Patroonide tarvis eraldatakse igast toidust osake. Söögi juurde asumisel kehtivad ka oma perele reeglid: esimese tüki lõikab ja sööb peremees, siis jõuab järg perenaise ja teiste pereliikmeteni. Sea kõrvad ja kärss antakse tavaliselt lastele. Pärast sööki viib perenaine lihatükikese õue ohvrikivile ja valab üle õllega.

Ait matv lango. Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. J. Karm, 1984. (Fk 2086:117)

26. detsembril toimub kogu küla kogunemine küla ämmaemanda poole, kes sellel päeval on üksiti kõige olulisem isik. Toidud (pirukad, puder, õlu pure) on perenaistel varem kohale toodud. Ämmaemanda hooleks on vedela ja paksu hirsipudru keetmine. Kraami peavad talle tooma viimase aasta jooksul sünnitanud naised. Kohale tuleb abielurahvas alla 7 aasta vanuste lastega, teised mitte. Palvus peetakse õhtul. Iga laps toob ämmaemandale hirsipiruka ja kaks pätsi püülileiba, sea- või loomaliha. Väiksemate laste eest võtab ema annid ise kaasa. Väravas laulab ema koos lastega:

Ämmaemand võtab vastu külalised ning nende annid ja asub toite lauale seadma. Vedel puder on lastele, paks puder täiskasvanuile. Oma palvepöördumises soovib ämmaemand ennekõike kaitset perele ja järelkasvule, näiteks sõnadega:

Samal ajal kergitab ta naiste abiga kolmel korral toidulauda, seejärel käib ümber laua ja puudutab kõiki toite, loetledes neid ja paludes jumalusi neist osa saama. Õllekruusi ulatab ta aknast välja, taas jumalusi nimetades, purskab lonksu õlut naiste ja laste peale, seejärel rüüpab ise, tema järel ka naised ning siis mehed. Pudrusöömist alustatakse samas järjekorras, seda ulatatakse igaühele, viimasena jagab ämmaemand lusikatäie vedelat putru igale lapsele. Lõpuks asuvad kõik õhtustama.

Ersa naine lastega. Mordva ANSV, Tshamzinka raj., Pengilei k. J. Karm, 1987. (Fk 2222:87)	Moksha naine lapsega. Mordva ANSV, Zubovo Poljana raj., Mordovski Pimburi k. J. Karm, 1984. (Fk 2086:174)

27. detsembril kogunevad ämmaemanda poole järelejäänud toite maitsma ainult lapsed. Pärast sööki kõnnivad lapsed ämmaemandal käe alt kinni hoides perest peresse, lauldes:

Peredes võetakse ämmaemand austavalt vastu, kostitatakse õlle, pirukate ja pudruga, mis selleks puhuks on seamao sees hautatud. Sama toiduvalmistamise viisi kohta on Melnikov (Melnikov 1981: 107) märkinud, et venelased teevad seda anisjapäeval, 29. detsembril, niisiis kaks päeva pärast mordvalasi.

Maja, kus toimus külakondlik palvus koduloomade kaitsejumalustele, nimetati mdM roshtuvan kud või mdE roshtovan kudo 'jõulukodu'. Muistsel Mordvamaal algasid pühad talvise pööripäeva eelõhtul. Uskumuse järgi pidid palvusesoovid seda paremini täituma, mida enam kogunes rahvast, seepärast lubati oma maja heameelega jõulukodu tarvis. Kohale tuldi pidulikes rõivais. Taadid ja karjused viskasid eeskotta vargsi peotäie teri. Algas palvepöördumine. Ühislaulus paluti head saaki, karja kosumist, perele juurdekasvu. Rituaalseks toiduks oli keedetud seapea, rahvapillil mängiti rituaalset tantsulugu «Tuva» ('siga'). Tähelepanu väärib märge mõistatamisest õhtusöögi ajal: noored esitasid mõistatusi viljakuse kohta, mõistatati ka hiljem. Söömingule järgnes meelelahutus. Siia kuulusid mitmed vanapärased etteasted, nagu «Ofta-atja» ('karuätt'), «Ofta-atjan tsjora» ('karuäti poeg'). Saraatovi kubermangust on andmeid, et 20. sajandi alguses kuulusid karu tantsu juurde erootilise sisuga laulud. Oli teisigi frivoolse sisuga mänge, näiteks «Põrsaste väljaajamine»: keegi noormeestest imiteeris põrsatoojat emist, lapsed mängisid põrsaid, keda nuudiga õue aeti. «Oina nahavõtmine» käis pükste ja pluusi maharebimisega. «Mesitaru» mängiti nii, et keegi mässiti õlgedesse ja õled pandi põlema. «Hobuserautamine» seisnes pingil istuvate noormeeste ja tüdrukute viiskudelt paelte lõikamises. T. Devjatkina hinnangul oli niisugune jõulutähistus moksha külades üldine 1950. aastateni, püsides kohati kauemgi (Devjatkina 1998: 151-152).

G. Kornishina toob väljavõtte imitatsioonilistest jõulumängudest 1866. a. Simbirski kubermangus. Siin on jõulukodu valimine noormeeste hooleks, kes kokkuleppe saavutamisel teatavad sellest ka tütarlastele. Mängitud on vilja kuivatamist, ühed on viljavihud, teised heidavad ahjule ja teevad, nagu magaksid. Seejärel äratatakse üksteist, kuni rehepapp hõikab nad rehte peksma. Nüüd lastakse vihud üksteise järel läbi kadalipu ja klohmitakse neid kaheltpoolt õlest palmitsetud nuutidega, kuni viljavihk õue jooksma pääseb. Kostitamismäng toimub nii: eestvedaja taob noaga vastu panni, hüüdes: «Tulised koogid said küpseks!» Selle peale panevad teised puuvillaebemeid põlema ja loobivad neid, kutsudes tulist kooki jagama. Leitakse, et rehepeksjaid vaja veel kostitada. Kellelegi noormeestest aetakse selga pahupidi kasukas, pähe müts ja kätte kindad - see on härg, keda peremees mööda tuba talutab ja müüa pakub. Leidub lihunik, kes ta ostab, maha tapab, ning pikali lükatud härja soolikaid - varem põue topitud vöösid - hakkab välja tirima. Lihunik tassib härja nüüd kuhugi nurka, kõiki õhtusöögile kutsudes, teised kargavadki ligi ja nüpeldavad härga vöödega (Kornishina 1999: 40).

V. Brõzhinski peab jõulupuhuste maskeeringute seas kõige populaarsemaks ja armastatumaks jõulukaru - paljude rahvaste tootemlooma. Kotshkurovi rajooni Novodjaglovko külas jutustati küsitlejale 1973. a., et traditsiooniline üldlevinud karumaskeering on pahupidi kasukas, vöötatud nööri või ketiga, lambanahast müts, tallutatud vildid, mustad villased labakud. Nägu määritakse nõega mitte vaid selleks, et karu moodi välja näha, vaid sellisena «sobis» karul juuresolijaid kaissu võtta (Brõzhinski 1985: 93-95).

Hobusemaskeeringut jõulukodu rahvateatri elementidega pühadekombestikus on V. Brõzhinski (Brõzhinski 1985: 80-81) nimetanud päikesekultusest lähtuvaks. Päikeseratsu ilmub nimelt uusaasta saabumise puhul. Kui tegemist ei ole kombe hilise ülekandumisega jõulutsüklisse, siis algselt pidi päikeseratsu eeldatavasti ilmuma ikkagi vastavuses päikesekalendri aastavahetuse tähistamisega. Karkass hobuse kehaks valmistati puust ja mähiti riidega, pea püüti teha hobusepea sarnane. Sellekohaseid teateid on Ardatovi, Temnikovo ja Kovõlkino rajooni küladest. Rõbkinost on andmeid lausa hobusepealuu kasutamisest, sellele mähiti linane riie ümber. Üks noormees kandis kepi otsa kinnitatud pead, teine toetas keha. Zubovo-Poljanski rajooni Anajevo ja Promzino moksha külades tehti hobuse «skelett» nii suur, et sellesse mahtus kuni 7 inimest. Anajevos nähti hobuse järel veel kahte varssa kõndimas. Hobust kujutati ka looga külge kinnitatud kellukesi helistades ning loogaotstega jõulukodu põrandal ratsu kappamist imiteerides.

Nii nagu pokrovi aegu käis perest peresse pokrovieit, käis Atjashevi, Kuibõshevi, Orenburgi rajoonis jm. jõulu aegu roshtova-baba 'jõulueit', kelle osa mängis noormees. Seljas pahupidi kasukas, peas naiste peakate, jalas viisud ja põrandat pidi järel lohisemas jalarätid, tundmatuks grimeeritud näoga (silmade ümber nõega tõmmatud rõngad, põsed ja suu peediga punaseks värvitud, laup ja kõrvad tahmaga), käes ohvrinui, sellisena astus jõulueit peredesse sisse pererahva virkust ja tööjärge kontrollima ning laisku karistama. Pererahvas pani valmis kogu sügisest alates perele tehtud töö: kedruse, kangad, väljaõmmeldud särgid, viisud, puuesemed. Hoolimata neist pingutustest osutus jõulueit ikka rahulolematuks, kord nurisedes koguse, kord kvaliteedi pärast: «Loodrid! Seda te ainult vaatate, kuidas tänaval ringi sõeluda ja keelt peksta, unised märad, laisad täkud! Vaadake, head inimesed, neid naisi, kas neist on pere riidessepanijat. Aga mehed? Justkui oleksid käed-jalad otsast ära kuivanud. Mis need on? Kas viisud? Need ei kõlba ju varesele pesagi ehitada.» Eriti said noomida tüdrukud. Neid sunniti ka tantsima, kuid jõulueit ise oli esimesena platsis (Brõzhinski 1985: 70-74).

Jõululaupäeva nimetuseks on mordvalastel venelaenuline koljadan shi (tshi) 'koljaada-päev'. Koljaadatamine toimub grupiga perest peresse või akna tagant akna taha käimise ja lauldes andide palumisega, refräänsõnaks koljada nagu venelastelgi. P. Melnikovi etümoloogia järgi assotsieerub see sõna mordvakeelse sõnaga köl, kölu, mis tähendab kaske (Melnikov 1981: 93-94). Laulud on pikemad (isegi 50 värssi) või lühemad (paarivärsilised), vabalt liidetavad või ka täiendatavad, nende teemaring küllaltki püsiv. Siia kuulub toimuva ajakajaline kirjeldus. Tekstinäited on tõlgitud vene keelest (vrd. Samorodov 1980: 55-63).

Iseloomulik on pererahva ülistamine:

Unicode

KOI-8

Lisatakse oma soovid, et perest antaks pirukas ja võimalikult rasvane, antakse vihje. Järgneb tänu:

Unicode

KOI-8

Unicode

KOI-8

Koljada-laul võib kujutada loodusepildikesi või põimingut mitmest teemast. Leidub ka dialoogivormilisi laule:

Unicode

KOI-8

Tsheremshani rajooni Afonkino küla ersalaste koljatkasid on V. Danilov (RKM, soome-ugri 5, 64/9 ja 70/5) 1967. aastal iseloomustanud kui noormeeste esitatavaid laule; pirukaid võtavad vastu neiud. Lapsed jooksevad majast majja Kristuse sünnipüha hommikul, neiud-noormehed aga eelmisel õhtul. Lauldakse, et: homme on suur püha, tuleb õlut teha, seapea küpsetada. Palume jumalat, et aasta oleks saagikas, et oleks enam kariloomi, oleks pulmi, lapsi, õunu, pähkleid, et oleks igas asjas hästi.

Kui tüdrukud käivad perest peresse, rättidega ehitud kasevihad käes, siis 14-15-aastastel poistel on käes kepid, kellukesed, kuljused ja ahjupeldid (Melnikov 1981: 94-95). Kõige ees kõnnib tüdruk, kepi otsas latern põleva küünlaga, tema järel teine andidekotiga. Lauluga minnes kõlistavad poisid ühtaegu veel kellukesi, taovad peltisid, teevad kisa ja lärmi. Sanditajate vastuvõtjaiks on pidulikult rõivastatud noored naised, kes neile läbi akna ulatavad sibulakoortega värvitud mune, seajalgu hirsipudruga, karaskit, hirsi ja munaga pirukaid, lamba, sea või kana kujuliseks vormitud kakukesi. U. Harva esitatud loetelus on veel nimetatud hobusekujulisi kakkusid, mis pandi kaeravakka hobusteõnneks, lamba, sea, koera, kassi, hane, kana, mesitaru, viljahaki kujulisi küpsetisi, karjaaedasid lehmade, lammaste ning sigadega, kanapesi kana ja munadega (Harva 1942: 211).

Külakaev. Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Keretino k. (Mordva ANSV, Kovlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:298)

Vallaliste noorte seltskond liigub rohkem laulu ja rollimänguga. Ristteel, väraval, kaevu juures peatutakse, mängitakse ringmänge ja tantsitakse. P. Melnikovi kirjelduse järgi kestab niisugune meelelahutus 27. detsembrist veeristsete laupäevani, mõnelpool vaid uusaasta tulekuni (Melnikov 1981: 101).

Pühadeajaks tuppa toodud õlgede väljaviimise päev on 2. (15.) jaanuar. Perenaine viib õled õue ohvrikivile ja süütab küünla abil põlema. Õlgedega suitsutatakse kurjade jõudude väljaajamiseks kanalat. Järgmisel päeval võetakse ette loomalauda suitsutamine. Mis veel õlgedest järel, pannakse maja ees põlema veeristsete laupäeval. Samasugune komme on ka venelastel (Melnikov 1981: 104; 107).

Elumaja. Esiplaanil punutud tara. Pensa kub., Krasnoslobodski mk., Keretino k. (Mordva ANSV, Kovõlkino raj.) E. Saarde, 1965. (Fk 1437:302)

Üldpilt aastavahetuse pühade kombestikust on küllaltki kirev. Kuigi P. Melnikov on oma ülevaate mordva jõulutähistusest esitanud üldistusena, ei olnud kombestiku täpne jaotumine eri kuupäevadele vististi normiks. N. Bojarkin (Bojarkin 1995: 21) märgib, et kasest - mordvalaste maailmapuust esitati mütoloogilisi laule kogukonna palvustel veel 1920.-1930. aastatel. Kase osatähtsus jõulutavandis lähtuvalt Ange-patjai nimelise jumaluse usundilisest tähendusest ja sõnade köl 'kask' ning koljada välisest sarnasusest näib olevat siiski ajapikku taandunud. Ilmselt tõmbas suure kirikupüha sakraalsus lisaks muistsele pööripäevapüha kombestikule ja siia kuuluvatele palvustele magnetina ligi veel ka palju muud, nii eriilmelist kui laenulist kombestikku, mis hajusalt paigutus kogu pühadetsükli päevadele.

Suhteliselt hiline rahvusvaheline jõulupuu-komme seostub Mordvas nagu Venemaalgi uusaasta vastuvõtuga, mitte Kristuse sünnipäevaga nagu läänes. Kuuse tuppatoomise ja väljaviimise aeg pole kuigi täpselt reglementeeritud. Staroshaigovi rajooni Staroje Shaigovo (moksha) külast pärit üliõpilase sõnutsi: «28. detsembril tuuakse kuusk ja hoitakse 14. jaanuarini - see on vana jõulu lõpp. 15. jaanuaril viiakse ära, seisab õues. Lapsed korjavad neid kokku sealt, mängivad nendega.» (EFA, soome-ugri 1, 4). Siin on pühadeaja lõpuks loetud nähtavasti vana kalendriarvestuse uusaastat, mille möödudes kuusk välja viidi.

Kristlusest lähtub mujalgi tuntud uskumus, et jõulu ajal surnu saab kohe paradiisi (vt. Devjatkina 1998: 167). Rohket ristimärkide tegemist esemetele kaitseks kurjade jõudude eest on K. Samorodov pidanud venemõjuliseks (Samorodov 1980: 210).