Kuigi mordva rahvakalender kannab jooni nii vene kui ka tatari, tshuvashi jt rahvaste rahvakultuurist, tuleb siinse kalendritavandi kujunemise kõige olulisemaks suunajaks pidada rahvastiku eeldatavat sattumist kanoniseeritud kirikukalendri mõjusfääri. Venemaa võimu alla langes mitmeid Mordva alasid 14. sajandi lõpul ja 15. sajandi algul. Üks Vene ekspansiooni õigustavaid ettevõtmisi nendel aladel oli ristiusu toomine, ent intensiivsed püüdlused mordvalasi ristiusustada andsid tulemusi alles 18. sajandi keskpaigast alates. Kreeka-katoliku kiriku pühakutähtpäevade korrigeeriv mõju rahvakalendrile on olnud seetõttu suhteliselt vähene. Mordva rahvakalendri struktuuri kujundanud tegurite seas pääsevad esile muud dominandid: taimevegetatsioonist tulenevad looduse fenoloogilised rütmid, neist johtuvalt majanduselu tsüklilisus. Ometi on K. Samorodov oma ülevaates mordva tavandilisest pärimusest rõhutanud, et kõige enam leidub kristlikust kultuurist ülevõetut kalendri valdkonnas (Samorodov 1980: 54). Vähene, seejuures hiline mõjustatus kiriku rangelt dateeritud pühakutähtpäevadest on määranud mõned kristliku kultuuri elemendid kalendritavandi sisus.

Ettekujutus patroneerivast üleloomulikust olendist on heterogeenne, ühes ja samas palvetekstis võidakse nimetada kõrvu nii loodushaldjat kui katoliku pühakut. Ka võib ühel ja samal patroonil olla mitmeid kaitsefunktsioone. Pühakupäevade niisama hõlpsast omaksvõtmisest rääkida ei saa.

Kauasest seostatuse puudumisest üldkehtivate kirikukalendri kanoniseeritud daatumitega näib tulenevat veel üks mordva rahvakalendri erijoon - kalendriliste saagi-, ilma- ja inimsaatuse ennete vähesus. Palvusepäeva või -perioodi üldsätted näevad küll ette ning toovad kaasa töödepausi, kuid kuigi oluline pole viljakus-, tõrje-, kahjustava jms maagiaga seotud tegevuste kalendriline reglementeeritus. Pärsitud on olnud ka aastajaotustähistele (näiteks pööripäevad) omistatud kriitilise aja mõiste ülekandumine pühakutähtpäevadele. Võrreldes volga-soome rahvastega on näiteks läänemeresoome pühakutähtpäevad endasse koondanud võrratult enam uskumusi, pärimuslikke tõekspidamisi, käitumisjuhiseid, töödeorientiire.

Tõenäoliselt muudavad üldpilti mordva kalendrist ka rahvaluulekogujate-usundiuurijate ja teiste rahvakultuuri vaatlejate valikud kalendriliste nähtuste fikseerimisel. Osa uskumusi on kas peetud teisejärguliseks, teemasse mittepuutuvaiks või on need koguni märkamata jäänud. Keskmisest suuremat tähelepanu kalendridaatumitele on oma käsitluses mordvalaste muinasusundist pööranud Uno Harva (Harva 1942: 205-231). Tõtt öelda polegi autorid oma tööde struktureerimisel keskendunud otseselt kalendrile, vaid mingile muule (kalendriga seotud) aspektile: kalendrilaulude temaatikale (Imaikina 1972: 218-224), tavandi sesoonsusele (Samorodov 1980: 53-82; Kornishina 1999: 9-24), palvuse objektiks olevatele jumalustele (Melnikov 1981: 65-108; Mokshin 1998: 119 jj; Devjatkina 1998), rahvadraamale ja rollimängule (Brõzhinski 1985: 59-112), elatusaladele (Kornishina 1999: 24-31). Ka mordva usundi häid tundjaid tänapäeval etnoloog Nikolai Mokshin võtab oma pikemas uurimuses mordvalaste usundist vaatluse alla uskumused ja kombestiku (eraldi rubriigis on mets, maa, vesi, tuul, tuli, elamu, taevakehad ja -nähtused, surnud, usk ainujumalasse), seejärel maagia, omaette teema on ristiusueelsed ohvripühad (ozks), ent dateeritavatest kalendripühadest on juttu vaid riivamisi muude teemade juures (vrd Mokshin 1998).

Siinkohal tuleb aga märkida, et nõukogudeaegne religioonivaenulik ideoloogia välistas uurimustes kirikupühade tähtsustamise. Kirikupühade mõju rahvakalendrile polnud paslik konstateerida või siis tuli seda käsitada kui negatiivset ilmingut. Nii rahvaluulekogumisel kui uurimisel sai traditsiooniks rõhuasetus ristiusueelsetele nähtustele. 20. sajandi lõpukümnendil on need hoiakud muutunud; ka on ette võetud katseid ristiusueelselt tavandit organisatoorselt taaselustada.